Vaga vesi, sügav põhi

Alexandria jaoks olid ka tunnid juba läbi ning temagi polnud otsustanud välja minna, kuna väljas päris külm oli ning ennast kubujussina riidesse panna polnud ka tahtmist. Sest Remyl oli ilmselt tegemist ja pidevalt teda kaasaskantava radikana ära kasutada ka ei saanud. Rääkimata sellest, et neil viimasel ajal üldse suhted päris keerulised olid. Nii oligi neidis oma pärastlõuna veetnud magamistoas, kus ta natuke luges ja muusikat kuulas, kuni tundis, et seal juba igavaks läks. Seetõttu suundus ta järgmisel hetkel puhketoa poole. Toa uksele jõudis ta iroonilisel kombel muidugi täpselt sel hetkel, kui Remiel mingi tšikiga seal kallistust sheeris. Ja hetke pärast tundis ta muidugi ära tolle sama Remieli klassiõe, kellega kutt mõned päevad tagasi raamatukogus oli olnud. Armas vaatepilt igatahes. Kui Remiel siis toast lahkus, jäi ta hetkeks vastamisi ka Lexiga, kellega nad lihtsalt üksteist tervitasid ning mõne pilgu vahetasid, enne kui kumbki oma teed läks. Alexandria igatahes läks ja sättis ennast seejärel teleka ette tugitooli, tegemata tollest Nataliest üldse välja. Samas oli ta tüdruku kohalolekust siiski teadlik, sest tema sealolek oli nii häiriv. Ja võtnud telekapuldi endale kätte, vajutas Alex teleka lahti ja pani selle ühe muusikakanali peale, keerates ka volüümi seejärel päris valjuks, et sellega tolle plika olemist häirida, sest too paistis üritavat keskenduda oma klaasis olevale veele. Ja samas oli tema kõrval kitarr ning selle tinistamist ei tahtnud Alex kohe üldse kuulda. Ehk häirib vali muusika Nataliet piisavalt?

Kaua ei saanudki Alexandria telekat vaadata, sest varsti sai ta hoopis veega näkku ning see ei olnud just kuigi meeldiv, eksole. Pühkinud oma näolt vee ära ning raputanud oma käsi, pöördus ta vihaselt Natalie poole. "Mis sul viga on!?" nõudis tüdruk kohe esimese asjana. Tema oli enda arust küll päris rahulikult olnud ega üldsegi mitte tüli norinud. Mida kuradit siis?! "Tead, sinu enda huvides oleks parem, kui sa nüüd siit lahkuksid, sest sa ei kujuta ettegi, kui väga ma tahaks sulle selle eest tagasi teha," teatas tüdruk isegi hoiatavalt ning raputas pead. Oleks võinud ju neiu kohe ka piinlema panna, kuid siis oleks too plika kohe taibanud, et raamatukogus olles oli Alex samuti tema valusööstu taga olnud. Kuid selle asemel, et ise ära minna või heli vaiksemaks keerata, tegi Lexandria hoopiski vastupidi ja sättis ennast mugavalt tugitooli istuma ning keeras heli veelgi valjemaks, sest miks mitte.

"Ah et segab või?!" küsis Alexandria irooniliselt, kui Natalie talle teatas, et see vali muusika teda segas. No palju õnne siis. Alexile see igatahes meeldis, kuigi veelgi enam meeldis talle see, et sai antud juhul tollele plikale närvidele käia ja tema kannatusega mängida. Kuigi selle käigus hakkas ta juba ise samuti kannatust kaotama, kuna oli klaasitäie vett näkku saanud ja see polnud sugugi hea tunne. Kui Remy klassiõde siis järgmisel hetkel püsti tõusis, ei kavatsenud Alex ise samaga vastata, vaid istus lihtsalt rahulikult edasi. Samas tuleb tunnistada, et kui Natalie uuesti klaasi täitma läks, ärritus Alex ise veelgi enam. Teist korda ta seda veega märjaks kastmist küll enam nii rahulikult ei võtaks. "Sa ähvardad mind? Päriselt?" küsis neidis muiates. "Kas Remiel ei olegi sulle siis rääkinud, mida ma sulle teha võin? Arvestades seda, kui lähedased te hetk tagasi välja paistsite, oleks ma seda küll arvanud," lisas Lexandria rõõmutu muige saatel, kuid tõusis siis järgmisel hetkel siiski ka püsti. "Kui ta sulle siiski seda ei maininud, siis nüüd tunned sa selle kindlasti ise ka ära...," sõnas ta seejärel ning pidi nüüd veidike keskenduma, et Nataliele valuillusioon tekitada.

"Remy ei ole mu poiss-sõber," lausus Alexandria esimese asjana, kui Natalie sõnu kuulis. Lihtsalt, et see selge oleks. "Mitte et sul oleks võimalustki teda Minult üle lüüa, kui ta ka oleks," lisas näitsik veendunult, rääkides ka praegu veel küllaltki rahulikult, kuigi ta siiski küllaltki ärritunud juba oli. Kui Natalie siis järgmisel hetkel aga valuillusiooni käes põrandal väänles, pakkus see Lexile küll rahuldust, kuigi seda täpselt nii kaua, kuni ta jälle endale vett näkku ja igale poole mujale ka sai, sest siis ei suutnud neidis enam keskenduda ning Natalie pääses ka illusiooni käest. "Jah, muidugi olin see mina," lausus Lexi naeratades, kui Natalie selle valusööstu ära tundis. "Ma ju ütlesin - ta ei ole mu kutt!" nähvas Alexandria aga seejärel, kui tüdruku järgmist küsimust kuulis. Küsimusele vastama ta ei hakanudki, kuna poleks osanud ühtegi head põhjust tuua - oli ta ju tegutsenud lihtsalt hetkeemotsioonide ajel. Pealegi polnud Nataliel vaja kõike teada. "Kas sa tahad veel piinelda või jätad sa selle kuradi kraani lõpuks seisma?!" tahtis hoopis Lex teada, tõmmates käega läbi oma märgade juuste ning vahtides vihaselt Natalie poole.

"Sa tahad, et ma tunnistaks seda, mis on niigi ilmselge?" pööritas Alexandria silmi. Jah, Remy oli pikk ja kena ja tal olid ilusad silmad. Seda ei saanud ju eitada. Ja tegelikult tunnistaks seda tüdruk ka siis, kui ta tõepoolest ise ka Remyst kui ainult enda sõbrast mõtleks. "Lase käia. Kuigi see läheb sul raskeks, sest viimane kord, kui me kohtusime, olid tal endiselt Minu vastu tunded," lausus neidis salvavalt, kasutades seda olukorda ära. Huvitav, ega Remiel neiule nende suudlustest polnud rääkinud? Alex tõesti lootis, et see oli ainult tema ja Remy vaheline asi... "Oi, ja mina veel arvasin, et sa oskad vee elementi piisavalt kontrollida, et see vesi mujale suunata. Minu viga!" teatas Lexi ja keskenduski hetkeks, et Nataliele uus valuillusioon tekitada. "Tead, kui väga ma seda praegu naudin? Sa näed välja nagu väike väänlev ussike," lausus näitsik ja naeratas võltsilt, enne kui illusiooni siiski lõpetas - kusjuures see nõudis päris suurt pingutust-, ning siis ootama jäi, mida Natalie veel öelda või teha kavatseb.

Kuulnud, et Remyle Natalie ka meeldis, ei teinud Alex teist nägugi, sest meeldimist võis ju kahte moodi võtta, eks. Aga kui ta kuulis sellest, kuidas Natalie ja Remy peaaegu suudelnud oleks, jättis neidise süda küll automaaselt vist löögi vahele. Ahah. Võinii. Nii et Remiel hoidiski siis kahte rauda korraga tules? Oli tal äkki juhuslikult veel mõni tšikk kuskil? Alex ei tahtnud seda eriti uskuda küll, kuid mõistus jäi siiski peale ning loomulkult üritas tüdruk oma haiget saamist varjata sellega, et ta veelgi vihasema näo tegi ja seejärel valuillusiooniga Nataliele sõnade eest tagasi püüdis teha. Kui ta aga järgmisel hetkel juba üleni märjaks sai, kaotas neiu hoobilt oma keskendumisvõime ja enesevalitsuse ning oli hoopis paari sammuga Natalie juures, sest ta tüdrukule lihtsalt kätte tahtis maksta. "Kuradi mõrd selline!" kisas Lexi ja lükkas teist tšikki, et järgmisel hetkel tema juustest haarata ja kõvasti sikutada. Varsti kaotasid nad aga juba ka tasakaalu, nii et nad mõlemad põrandale kukkusid ja Alex siis Natalie peale ronis, et talle veel võimalikult palju haiget teha. Eriti tore oleks muidugi, kui keegi nüüd puhketuppa sisse astuks.

Kui Remiel Nataliega hüvasti jättis ja korraks Alexitki nägi, naeratas ta kergelt neidisele ning kadus siis mõneks ajaks raamatukokku ja seejärel veetis ta natuke aega ka oma toas. Siiski ei olnud tema rahu kauaks, kuna ta hakkas mingit lärmi kuulma ja läks vaatama, mis toimub. Mida lähemale ta puhketoale jõudis, nägi ta äkki, et koridori on voolanud vesi ja ka mingi hull kisendamine ja laamendamine käib seal. Okei... mis toimub? See, millele mees aga lõpuks peale sattus, ei meeldinud talle üldse - Natalie ja Alex teineteisel kallal, põrand ujub, kraan purskab kohe täie jõuga. "Aitab! Lõpetage!" käratas ta ning tõmba Natalie Alexi pealt ära, lükates ta siis eemale. "Te võiks vähemalt üritadagi läbi saada! Hullem kui sõimerühm, ausalt!" lausus mees tigedalt, kuid ulatas siis Alexile käe, et ta põrandalt püsti aidata. "Oled kombes?" pöördus ta veidi leebemal toonil Alexi poole. "Tule, lähme teeme su puhtaks ja sul on kuivi riideid ka vaja," lausus mees Alexile otsa vaadates. Natalie oli hetkeks üldse ununenud, kuigi meest kohe väga huvitas, mis seal juhtus, et nad teineteisele kallale olid läinud.