Vaga vesi, sügav põhi

"Arvad, et ma ei saaks su toakaaslasega hakkama või?" muigas Alexandria, kui Remy sõnu kuulis. Tema oli küll kindel, et suudaks paika panna ükskõik kelle, kes nende kohta midagi öelda julgeks. Või siis lähekski ta närvi ja hakkaks karjuma ja siis annaks toakaaslane alla või võtaks oma sõnad tagasi. Midagi sellist. Kui Remiel siis mainis, et ei saanud ise ka aru, mis nende vahel toimus ja et sellest kokkuleppest nii raske kinni pidada oli, raputas näitsik kergelt pead. "Ma ju ütlesin, et talitse ennast," lausus neidis isegi ehk natuke nõrgalt, kuigi ta üritas need sõnad karmil toonil lausuda. Kui Remy oli enne öelnud, et Alex ajas nende suhted keeruliseks, siis nüüd oli ju just täpselt vastupidi. "Ütle mulle, millest ma aru ei saanud?" küsis neidis kulmu kergitades, sest ilmselt oii ta mehe sõnadest midagi kahe silma vahele jätnud. Ja tegelikult teda päriselt huvitas, kuidas noormees kanalas käimist komplimendina võtta sai. Uudishimulikuks tegi muidugi eriti veel see, et noormees arvas, et kui ta ütleks, siis ta surnud mees oleks. Seejärel laskus jälle hetkeline vaikus noorte vahele ning kui Remy ühe juuksesalgu neiu silme eest ära lükkas, mõjus see justnagu kuidagi hüpnotiseerivalt, nii et tüdruku pilk lihtsalt mehe omale kinnitus. "Ära räägi nii," lausus Lexandria samamoodi veidi vaiksemalt ning raputas õrnalt pead, kui kuti sõnu kuulis. "Võib-olla ma peaks ikkagi ära minema," lisas ta hetke pärast, sest tundis, et neil läheb sõpradena seal toas olemine ikka aina raskemaks.

"Jah, see oleks talle paras," lausus Alexandria noogutuse saatel, kuigi tegelikult nad ju praegu ainult oletasid, sest ei saanud ju kindlad olla, kuidas Remy toakaaslane käituks. Teda polnud ju seal. Seejärel mehe sõnu kuulnud, noogutas Alex vaevumärgatavalt, sest tundis ise ka, et palju lihtsam oli rääkida kui et oma sõnu järgida. "Sa ütlesid, et sa oleks surnud mees, kui sa midagi mulle mainiksid...;" ei olnud neiu ka enam päris kindel, mille kohta see käinud oli. Aga tegelikult polnud enam eriti vahet ka. Kui Remiel siis tema juuksesalgu lahti lasi ja teatas, et ei hoia tüdrukut kinni, noogutas Lexi ja mõtles hetke, enne kui püsti tõusis. Mhh, miks see pidi nii raske olema? Korraks vaatas näitsik ukse poole, kuid mõtles siis ümber ja suundus hoopis akna juurde, mis asus voodist lihtsalt piisavalt kaugel. "Äkki ma ei taha ära minna," lausus Alexandria siis, justkui oleks Remiel tal lahkuda käskinud, ning viis akna juurest oma pilgu Remyle. 

"Aa," oli Alexandria esimene reaktsioon, kui Remiel talle oma sõnu selgitas. Järgmisel hetkel ta muigas kergelt, kuid peagi tõsines tema ilme taas. "Sa ütlesid praegu ikkagi, et ma näen välja, justkui oleks ma kanalas käinud," lausus neidis seejärel ning vaatas Remyle otsa. "Ja sul on õigus, sa saaksid veel selle eest mitu obadust, kui ma praegu paremaks ei peaks sinust eemale hoida," lausus ta ja pani käed rinnale risti, kuid vaatas siiski noormehe poole, eks end järgmisel hetkel voodile pikali sättis. "Oota, kas see tähendab, et sa hõivasid nüüd voodi ja Mina pean põrandale minema?" küsis Lexi näpuga voodis pikutava noormehe poole osutades, kusjuures neidise hääletoon andis küll mõista, et nii ei lähe. "Jah, võib-olla ei lähegi," kehitas tüdruk siis õlgu, sest polnud ise ka veel päris kindel, mida ta lõpuks otsustab teha.

Alexandria muigas õrnalt, kui Remiel siiski eitas seda, et neiu välja nägi nagu oleks ta kanalas käinud. Nojah, tegelikult ei uskunud neiu ise ka, et noormees talle midagi sellist üldse ütleks. "Sa arvad, et sa olid liiga palju minu isiklikus ruumis? See on ju sinu tuba ja sinu voodi, mitte minu," lausus Lexi, kuigi nüüdki näris ta vist rohkem sõnu. Tegelikult oli noormehel isegi veidi õigus, sest Lex oli ju eemale läinud, kuna nende vahel midagi justkui toimus ja et midagi ära hoida, selleks oli vajadus distantsi hoida. "Okei, ma tahan magama minna," teatas tüdruk järgmisel hetkel. "Muidugi meeldib sulle see mõte. Sa oled lihtsalt toakaaslasega harjunud ja ei julge üksi enam magada," arvas Alex ehk isegi õige pisut õelalt, natuke Remy kallal norides.

"Ah, arvad või?" kergitas Alex kulmu, kui Remy sõnu kuulis. Okei, ega tegelikult noormees ju väga mööda ei pannud ka. "Kell pole enam üldse nii vähe," leidis näitsik, sest nad olid kutiga juba seal toas ka päris pikalt olnud. "Aga kui sa käiksid välja parema idee, mida me võiks siin toast lahkumata veel teha, siis ma kuulan huviga," pöördus ta kuti poole, sest ega temagi just ääretult väsinud polnud. Kui Remy talle siis voodis ruumi tegi, kortsutas neidis veidi kahtlevalt kulmu. "Mida kuradit, Remy?!" nõudis Lexi seejärel, kui kuti sõnu kuulis ja pani käed risti rinnale, jõllitades nii meest. "Kas sa enne just ei kommenteerinud seda, kuidas me ei ole paar ja sa keeldusid sellepärast minuga ühes voodis magamast ka. Ära unustasid või?!" nõudis ta, olles kindel, et tüüp bluffis temaga. Aga neidisele ei meeldinud see, kui kutt kavatses selle üle nalja teha. "Ei, tänan väga, ma võin põrandal ka magada," teatas tüdruk seejärel ning vaatas sulgedega kaetud põranda poole, sest polnud kindel, kuhu ta siis nüüd pikali heitma peaks.

"Okei, mina alustan. Nimeta viis asja, mis sulle hetkel tohutult, tohutult närvidele käivad?" küsis Alex sõjakalt, tehes mänguga algust, sest Remy oli seda mängu pakkunud. Oma küsimusega vihjas näitsik küll natuke sellele, et kui küsimust temalt oleks küsitud, oleks tema esimene vastus olnud Remy! Okei, võib-olla neidis liialdas natuke, kuid seda kippus ta niikuinii kõige puhul tegema. "Ma ei saa aru. Mis sul viga on?" nõudis tüdruk seejärel, sest polnud varem tähele pannudki, et ka Remy võis nii kiirelt milleski ümber mõelda. "Nojah, kui sa seda tõsiselt mõtlesid, siis jäid sa hiljaks. Ma magan üksi," lisas Lexi ja noogutas Remy sõnade peale, kui noormees end seejärel ka voodilt püsti ajas. Natukese aja pärast istus tüdruk taas Remy voodile, kuid ei heitnud pikali. "Ma ei saa magada, sa lõhkusid oma padja ära," teatas Alex. Ilma padjata oli ju äärmiselt ebamugav magada.... Sisimas lootis neidis, et ehk ei käi ta Remyle veel oma tujudega väga närvidele, kuigi tegelikult poleks ta isegi imestanud, kui kutt lõpuks tal ise lahkuda paluks.

Kui Remy teatas, et see raske küsimus oli, põrnitses Alexandria teda lihtsalt hetke, enne kui noormehe vastust kuulis. "Nii et põhimõtteliselt käin mina sulle lihtsalt närvidele?" järeldas tüdruk, sest tema oli ju järjekordse vaidluse enam-vähem põhjustanud ja tema tujud käisid ka tema iseloomu juurde. Kui mees järgmisel hetkel hoopis neiule küsimuse esitas, ei mõelnud Lexi üldsegi kaua, vaid hakkas kohe pihta. "Ma tahan, et sa vait jääks ja mind rohkem ei ärritaks. Mulle teeks väga suurt rõõmu, kui sa praegu kohe Kuu peale lendaksid ja mitte kunagi enam tagasi ei tuleks!... Samas tahaks ma sinuga ära leppida, aga see tundub praegu päris võimatu... Ja kõige lõpuks tahan ma magama minna!" teatas Alex, olgugi et tema vastus kohe kuidagi kümne sekundi sisse ära ei mahtunud ja viimane soov vale oli, sest tegelikult tal just und polnud. Aga mis sellest. Remieli järgmised sõnad jättis neidis tähelepanuta, kuid kui ta seejärel varsti padjaga vastu pead sai, hüppas näitsik voodilt püsti, jättes padja kus see ja teine. "Kas sa teed seda meelega?! Sa tahadki mind ärritada või? Äki sulle meeldibki, kui ma su peale karjun?!" nõudis Lexi, vahtides läbi tumedate prilliklaaside Remy poole. Tem hääletoon oli ka juba üsna vali, kuid seda ei pannud ta ise eriti tähelegi. Võib-olla taipab ta ise seda alles siis, kui keegi uksele otsustab juba koputada, sest neidise kisamist võis ilmselt juba koridori kuulda küll.