And we gonna let it burn, burn, burn, burn

Ka Alexandrial polnud sel päeval plaanis pärast tunde lihtsalt ülejäänud õhtut oma magamistoas veeta. Seetõttu otsustas temagi ühel hetkel välja jalutama minna. Riietusele ta väga palju ei mõelnud, pigem lootis lihtsalt sellele, et äkki tal ei hakka külm. Õue jõudes tundis temagi, et tegelikult polnud talv enam kaugel, kuid külmast ilmast hoolimata arvas Lexi, et võiks ikkagi jalutama minna. Ja seda ta tegigi. Esmalt leidis neiu tee pankrannikule, kus ta natuke aega oli ja vaadet nautis. Kuid kuna rannikul oli tuul liiga kõva ja külm, tegi Lexandria sealt üsna varsti minekut ja võttis lõpuks suuna matkarajale. Õnneks ei kandnud ta täna just väga platvormsaapaid ning sai matkarajal ikka ilusti liigelda. Lõpuks jõudis Lexandriagi täiesti kohta raja ääres, kus tuleasemed olid ning kuhu keegi juba tule isegi püsti oli pannud. Muidugi tundis tüdruk juba kaugelt ära Remy, kes üksi seal lõkke ääres istus, ning kergelt naeratades võttis ta suuna just kuti poole, lähenedes talle selja tagant. Noormehe selja taha jõudes asetas Alex oma käed Remy silmadele. "Ma tean, et sulle ei meeldi arvamismängud, aga nüüd pead sa küll arvama, kes see on," teatas tüdruk ning muigas kergelt. Tegelikult lootis ta lihtsalt, et sellise tobeda saabumisega teeb ta Remy tuju heaks või siis muudab see nende suhted uuesti selliseks nagu varem. Loota ju võis?

"Miiks? Sa pead enne arvama," lausus Alexandria, kuid kui Remiel oma käed tema omadele asetas ja need enda silmade eest ära võttis, langetaski Lexi oma käed ja jättis selle asja sinnapaika. Kuulnud, et tal hea tuju pidavat olema, kehitas Lexandria õlgu. Ega ta just päris rõõmurull polnud, aga samas polnud ka millegi üle ju õnnetu olla, või midagi muud säärast. "Jah, keegi pole mind tänase päeva jooksul veel välja vihastada suutnud," lausus neidis ning naeratas kergelt. See oli piisavalt hea põhjus, et veidike heatujulisem välja näha. Seejärel kuti küsimust kuulnud, pööritas Alex silmi ja turtsatas kergelt. "Ma lihtsalt mõtlesin sinu peale ja järgisin oma südame häält ja siin ma nüüd olen," teatas tüdruk üsna irooniliselt, taibates alles siis, et võib-olla poleks pidanud päriselt südame järgimise üle nalja tegema. Seega raputa ta hetke pärast kiirelt pead ning avas uuesti oma suu. "Miks sa mind oma lõkkeõhtule ei kutsunud? Ma oleks juba varem tulnud ja vahukomme kaasa toonud," lausus ta õige pisut süüdistavalt ning võttis siis samuti ühel puupakul istet.

"Seda oleksid sa pidanud kohe ütlema," leidis Alexandria, kuigi ei pidanudki seda üldse uskumatuks, et Remy ta kohe ära oli tundnud. Ilmselt oleks tema ka Remieli ära tundnud, kui olukord vastupidine oleks olnud. Kui noormees siis tema vastuse peale turtsatas, muigas ka Lexandria. "Kell ei ole veel väga palju, kellelgi on veel võimalus mu päev ära rikkuda," arvas neidis, kuigi muidugi lootis, et seda ei juhtu. Praegu oli ta vähemalt Remyga koos ning uskus, et noormees teda seekord välja ei vihasta. Kuulnud siis ka kuti kommentaari, turtsatas kergelt Lexigi. Võtnud siis Remy kõrval paku peal istet, sirutas Alex oma jalad tule poole ning käed niisamuti, ennast nii veidi soojendades. "Ei tea, mis plaanid mul ikka reede õhtul olema peaksid? Pealegi ma eelistaks niikuinii lõkkeõhtut sinuga rohkem," muigas tüdruk ning vaatas siis hetkeks Remy poole, enne kui pilgu uuesti tulele viis.

Kuulnud, kuidas Remy lootis, et tema neidu välja ei vihasta, hakkas Lexandria selle peale kergelt naerma. "Jah, tead, mina loodan seda ka," lausus ta noogutuse saatel ja naeratas, kui oma pilgu taas Remyle viis. Kõige nõmedam oligi vihastada kellegi lähedase peale, teised inimesed ei läinud Alexile just eriti korda, aga tema sõbrad ja pere küll. Kui Remy siis tema vastuse peale üllatunult teda üsnagi pikaks ajaks silmitsema jäi, ilmus neidise huulile taas muie. "Võib-olla. Minul täna pole," kehitas ta õlgu. Tavaliselt käis Lexi muidugi tihti reede õhtuti väljas ega istunud magamistoas, kuid tänane oli siis erand. "Aga ma võin omale veel plaane teha. Ja nüüd ongi minu missiooniks täna sinu õhtu sisustamine," lausus näitsik muige saatel ning jäi ootama, kas Remyl on vastuväiteid. "Sa oled mu parim sõber," vastas tüdruk naeratades ning toetas korraks oma pea mehe õlale. "Ja sinuga on alati hea soe...," lisas ta siis ausalt ning judistas kergelt õlgu.

"Seekord küll," noogutas Alexandria, kuid tegelikult polnud tal sellise rahulikuma reede vastu absoluutselt midagi. Või noh, võib-olla siis oleks, kui ta peaks selle üksi kuskil oma magamistoas veetma, või nii. Aga õnneks oli ta praegu Remieliga koos, see oli hea. Kuulnud, et noormehel polnudki midagi selle vastu, et neidis tema õhtu ära sisustada kavatses, naeratas tüdruk. Kui ta oma pea siis noormehe õlale asetas ning too siis neiu enda kaissu tõmbas, pani Lexi oma slmad hetkeks kinni ning pidi tunnistama, et nautis nii olemist päris palju. Aga nad olid ikkagi sõbrad, nii et see oli ju normaalne, eks? Saanud siis ühe musi oma otsmikule, naeratas tüdruk kergelt ning vaatas rahulolevalt lõkke poole. "Sul endal polnud ka siis tänaseks plaane? Või mõtledki sa terve õhtu siin lõkke ääres istuda?" uuris tüdruk. Remy järgmised sõnad olid ka jälle väga armsad. Üldse oli mees nii kena tema vastu... "Mulle meeldib, kui sa nii teed," lausus Alexandria, kui Remy järgmisel hetkel taas nende ümber tulesõõri tekitas. 

"Ma olen just harjunud rohkem nagu midagi reede õhtuti ikka tegema," lausus Alexandria mõtlikult. "Aga mulle päris meeldib praegune hetk ka," leidis neidis siiski, olgugi et ta tavaliselt nii oma reedeseid õhtuid ei veentud. Kuid see rahulikult lõkke ääres ja Remy kaisus istumine oli kuidagi mõnus. "Parem on siin küll kui kuskil toas," arvas ka tüdruk ning oleks noogutanud ka, kui ta oma pead endiselt noormehe õlal poleks hoidnud. "Kui sa tahad, siis võime mõnikord koos reede õhtuks mingid plaanid teha. Lähme näiteks kuskile peole või midagi, neid ikka aeg-ajalt korraldatakse siin," muigas tüdruk. Mitte et nad poleks Remyga aeg-ajalt koos õhtuid veetnud, kuigi see, et nad lähedased sõbrad oldi, ei tähendanud samas ka seda, et nad pidevalt ninapidi koos oleks olnud. "Mulle meeldib küünlaid põletada. Need on ilusad," pidas Lexi siis hetke pärast vajalikuks mainida. Temagi põletas mõnikord oma magamistoas küünlaid. Ka see, kui Remy järgmisel hetkel oma sõrmed tema juustesse libistas, oli isegi kuidagi... meeldiv. "Kui sa tekitad meie ümber selle tulesõõri. See on kena ja soe," vastas tüdruk seejärel küsimusele, jäädes siis veidike kauemaks vaatama Remieli siniseid silmi, mis temale kinnitunud olid. Ja samas meeldis talle ka niisama kuti kaisus istuda ja tunda tema sõrmi oma juukseid silitamas. Ja üldse temaga lihtsalt rääkida ja koos aega veeta.

"Aga samas on meil ikka midagi ühist ka," arvas Alexandria, kui Remy teatas, et nad erinevad olid. Sellele ei saanud muidugi vastu vaielda, ent ometi said noored nii hästi läbi. Alex ise ei mõelnudki eriti sellele, et praegu nii koos Remyga tuleringi sees istuda ehk isegi romantiline oli. Pigem tegi neiu lihtsalt seda, mida tahtis, ning hetkel tahtiski ta just seal ja nii olla. "Mis sa arvad, kas sa suudaksid neid leeke terve öö üleval hoida? Ja kas sa saaksid samal ajal ise magama jääda?" uuris Lexi, sest ei kujutanud seda ise hästi ette, aga eks Remiel teadis ise paremini. Ja kui noormees mõlemale vastusele jaatavalt vastaks, ei oleks Alexil midagi selle vastu, kui nad selle järele prooviksid. Kui kutt siis järgmisel hetkel teatas, et tahaks Alexandria hoopis ise kuskile viia, kergitas neidis veidi küsivalt kulmu. Ta lootis, et Remy ei riku seda hetke praegu ära... Kuid samas olid need sõnad neius siiski mingit huvi äratanud. "Jah? Kuhu sa mu siis viia tahaksid?" küsis näitsik, puhtast uudishimust. Lexandria silmitses Remieli veel hetke kauem ka siis, kui too ka oma vaikselt lausutud sõnad tüdruku soojas hoidmise kohta lausus ning siis oma pilgu ära viis. Tüdrukule ei jäänud märkamata seeg, kuidas kuti pilk korraks tema silmadelt veidi alla poole liikus, ilmselt neiu huulteni, ning see ajas näitsiku jälle kergelt närvi. Remy ei võinud nii teha! "Remy... ära tee nii," lausus Lexi ka mehele, kuna too ilmselt teadis, et neiu mõtles selle all nii neid sõnu kui ka seda pilku...