St Axander'i eliitkool on varikool.
Kõikidele välis-
silmadele on tegu tavalise erakooliga,
milles ei toimu midagi eripärast. Ainult õpilased ja õpetajad,
kes selles koolis viibivad, näevad selle koha tõelist pale.
SABS-is algab õppetöö vanusest 18 ja lõppeb 25. eluaasta saabudes.
Selles koolis on tavaained ning kõrvalained,
mis on igale õpilasele individuaalselt määratud.
SABS's käivad õpilased, kellel on erilised võimed
(elemedid, necromantia, telepaatia, kujumuutjad jne).
Eliitkooli treeningu eesmärgiks on õpetada oma annet kontrollima ja valitsema.
Igal õpilasel on oma mentor, kelleks on lõpuklassi õpilane või õppejõud.
Lisainfo
Tähtsamad teated
*Õppeaasta on alanud, sealhulgas õppetöö toimub.
*Toimub Jõuluball
Staff
Marcus Finn
Olivia de Ravenaugh
Gareth R. Motrell
Owen Kite
Post by Alexandria Hensley on Nov 22, 2014 12:28:21 GMT 2
Alexandriale meeldis seegi, et nad Remyga küllaltki erinevad olid, sest nii oli põnevam koos olla, kui sa ei teadnud, mida teine mõtles või arvas või tegi. Vähemalt Lexi oli sellisel arvamusel. "Siis me võime seda täna ju proovida," pakkus neidis, kui noormehe vastust kuulis. Temal poleks olnud midagi selle vastu, kui nad koos öö seal lõkkeplatsil mööda saadaks. Sest tänu Remieli võimele oli neil soe ning neiu arvas, et see oleks põnev. Kuigi tegelikult neil poleks seal nii kaua vist midagi teha, sest kell polnud veel isegi väga palju... "Seda muidugi siis, kui ma üldse olen nõus sinuga kuskile tulema," teatas Lexandria kuti sõnade peale. Kui Remy siis oma küsimuse esitas, taipas tüdruk, et oli ise vist valesti aru saanud... Või kas ikka oli? "Ära räägi nii. Sa ütlesid need samad sõnad eelmisel korral ka ja siis sa tead juba ise, milleni see viis... Ja võib-olla ma kujutasin seda endale ette, aga mulle tundus, nagu mõtleksid sa minu... suudlemisele," teatas Alex seejärel, kui oma pea Remy õlalt tõstis ning Remieli pilgu tabades oma pilgu hoopis leekidele viis. Ilmselt pani ta oma viimaste sõnadega täielikult mööda, aga igaks juhuks oli ta need siiski lausunud, et kindel olla.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 22, 2014 20:12:53 GMT 2
"Oled sa kindel?" küsis Remy, kuigi talle tunduks see ka isegi huvitav. Näis, kas ta ainult tuld nii kaua üleval suudab hoida, kuigi praegu see mehele küll probleeme ei valmistanud ja enne seda väikest arusaamatustki Alexiga hoidis ta enda tulesõõre päris kaua üleval. "Kui ei ole, siis ma saan su nõusse," oli Remiel kindel, sest kuidagi ta ikka ehk Alexi endaga kaasa meelitab ja pealegi oli Alex hoopis see, kes midagi päriselt ka koos teha tahtis- "Sa kujutad endale asju ette," ajas mees tagasi, kuigi tegelikult oli ta tõepoolest mõelnud sellele, mida Alex arvanud oli. Ta ei tahtnud seekord neiule lihtsalt tõtt rääkida, sest eelmisel korral tegi tõde asju ainult hullemaks.
Post by Alexandria Hensley on Nov 22, 2014 21:23:44 GMT 2
"See oleks ju põnev. Aga kui sa ei taha, siis...," kehitas Alexandria õlgu, jäädes siis Remy vastust ootama. Tegelikult oleks muidugi eriti tark seal lõkkeplatsil tulesõõri sees ööbida, kui samas lähedal oleks võimalik ka kuskil katuse all oma öö mööda saata. Aga noh, selliseid lageda taeva all ööbimise ekstreemsuseid võis ka ju mõnikord proovida. "Jah, võib-olla. Ja tegelikult pakkusingi mina ju üldse välja, et võiks midagi rohkem koos teha," lausus neidis. Nii et ilmselt ei peagi Remy teda eriti moosima, et tüdruk nõusse jääks. Vähemalt mitte nii kaua, kuni Remy koos välja minemist päriselt kohtinguks ei pea, või midagi taolist. "Oh," lausus Alex siis, kui Remiel teatas, et neiu endale asju ette kujutas. "Okei. Siis ma ei tea, miks mulle selline mulje jäi... Vabandust?" lausus tüdruk ning vabandas, kuigi see tema puhul eriti tavaline polnud ning seegi vabandus tal küllaltki raskelt tuli. "Ma ei tahtnud asja nüüd veidraks ajada. Unusta lihtsalt see ära, eks? Või veel parem, vahetame teemat, räägi millestki muust," lisas ta ning raputas kergelt pead ning silmitses tuld, oodates et Remy siis midagi muud ütleks.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 22, 2014 21:40:16 GMT 2
"Me võime ikka proovida," lausus Remy, kuigi ilmselt tuleb neil ikka elumajja tagasi minna, kui noormees leeke terve öö üleval hoida ei suuda ja neil mõlemal ikka külm hakkab. "Sellest saab täna ööseks meie varjualune," lausus mees ning lasi teda ja Alexit ümbritsevatel leekidel veelgi kõrgemaks kasvada, et need rohkem soojust ning valgust annaksid. Kahjuks polnud tal aga vahukomme, nii et kui nälg peale tuleb, peab ka kas tagasi minema või hommikuni ootama. "Jah, nii et sul ei ole taganemisteed, Alexandria Delilah Hensley," lausus noormees võidukalt, kaustades veel nimelt nüüd tüdruku täisnime, ükskõik kui pikk ja lohisev see ka poleks. "Miks sa vabandad?" ei saanud mees aru, sest ei arvanud, et Alex millegi pärast vabandama peaks. "Räägi millestki muust on justkui vestluse tapja, Alex," lausus mees muiates, sest alati, kui neidis tal seda teha palus, ei osanudki mees kutkilt alustada.
Post by Alexandria Hensley on Nov 22, 2014 23:05:38 GMT 2
"Mulle sobib," teatas Alexandria, kui Remiel lausus, et nad ikkagi proovida võisid. Muidu nad ei saakski võib-olla kunagi teada, kui kaua Remy neid tuleleeke hoida suutis. Ja alati jääb ju võimalus tagasi elumajja minna, kui nad siiski leiavad, et ei suuda seal terve öö istuda. Kui mees mainis, et sellest tulesõõrist selleks ööks nende varjualune saab, muigas näitsik ning noogutas. Kui leegid aga veelgi kõrgemaks kasvasid, silmitses tüdruk neid üha kasvava imetlusega. Remy võimetel nagu polekski piire olnud, sai ta ju tuld muuts täpselt nii suureks ja kõrgeks kui tahtis, rääkimata tule kasutamise kujust ja muust. "Siis hakka parem mõtlema, mida sa koos teha tahaks või kuhu sa minna tahaks, Remiel Aidan Laughlin," lausus neidis tähtsalt, kasutades nüüd ka meelega Remy täisnime. Kui noormees aga järgmisel hetkel hoopis uuris, miks tüdruk vabandas, sattus hoopiski Alex pisut segadusse. "Ma peaaegu et süüdistasin sind selles, nagu tahaksid sa mind suudelda, kuigi tegelikult ei mõelnud sa üldse nii. Kui olukord oleks vastupidine, siis ootaks mina küll vabandust," kehitas Lexandria õlgu ning viis oma pilgu Remyle. "Ja ma ei tahtnud nüüd meelde tuletada seda, mis meil eelmisel korral juhtus," lisas näitsik. Kuti viimaste sõnade peale turtsatas Lexi, kuid ei osanudki justkui midagi öelda, vaid tahtis enne ise teema vahetamist veel Remy sõnu selle kohta kuulda.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 22, 2014 23:22:32 GMT 2
"Aga vahukomme ikka ei ole, nii et kui kõht tühjaks läheb, peame tagasi minema või hommikuni ootama," lausus Remiel, kuid hea oli see, et ta oli enne tulekut vähemalt midagigi söönud, kuigi seda polnud tegelikult üldse palju. Samas ehk kannatas hommikuni ära ka. "Ma pidin sinu ju kuskile viima, Alexandria Delilah Hensley," lausus mees, nii et jõuab selle välja mõelda küll, kuhu ta Alexi viib. Ja tema pikka ning lohisevat täisnime oli niisama lõbus praegu kasutada. "Unusta ära, eks," sõnas Aidan Alexi sõnu kuuldes, sest ei tahtnud ise ka seda teemat enam puudutada. Las Alex uskus seda, mida tahtis ja mis mees ta tegelikult ise uskuma pani, sest nii ehk suudavad nad tänase õhtu nii veeta, et mees ei riku neidise päeva ära.
Post by Alexandria Hensley on Nov 22, 2014 23:39:52 GMT 2
"Sellepärast ma arvasingi, et sa oleksid võinud mind juba varem enda lõkkeõhtule kutsuda, nii et ma oleks saanud koos vahukommidega tulla," lausus Alexandria õige pisut kahetsevalt. Oleks praegu hea meelega vahukomme nende leekide kohal küpsetanud küll. Aga samas sai ilma ka hakkama. Kuigi võib-olla peaks edaspidi hakkamagi niisama vahukomme alati kaasas kandma, nii et kui ta kuskil juhuslikult Remyd kohtama peaks, siis saaks noormehe võimet kohe ära kasutada ja komme grillida. Muidu nad ainult räägivad sellest, aga reaalselt selleni kunagi ei jõuagi. "Jah. Ma loodan, et sa viid mu kuskile põnevasse kohta. Ja ma jään seda ootama, Remiel. Aidan. Laughlin,"sõnas näitsik siis muige saatel, rõhutades seekord veel eriti noormehe täisnime, sest kuttki neiu enda oma uuesti kasutanud oli. "Juba unustatud," lisas Lexandria siis, kui Remy tal kogu eelneva unustada käskis. Vähemalt jättis tüdruk muljei, nagu olekski ta selle kõik unustanud, kuigi tegelikult ta oma enda sõnad temas pisut ka uudishimu olid tekitanud. Sest oleks isegi tahtnud teada, mis tunne oleks Remyd suudelda... Ei. Ta ei tohtinud nii mõelda. Jäänud meest viivuks veidi kauemaks silmitsema, raputas Lexi siis kergelt pead ning pööras oma pilgu tulele. "Mida me siis ülejäänud õhtu ja öö siin teeme?" esitas ta küsimuse, püüdes ka ise samal ajal midagi head välja mõelda.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 22, 2014 23:46:53 GMT 2
"Siis sa oleksid võinud võtta vahukommid, veidi liha ja mõned vorstid, sest suvi võib läbi olla, aga grillihooaeg mitte," taipas Remiel, kuigi see plaan üldse öö siin lageda taeva all tulesõõri... või õigemini seina sees oli pigem spontaanselt tulnud, sest Alex oli juhtumisi selle välja pakkunud. "Tead, need punktid mu kolme nime vahel olid kuuldavad ja neid ei ole seal tegelikult," otsustas mees Alexi kallal veidi norida ning jäi neidisele hetkeks otsa vaatama. Kuulnud, et see jutuajamine on juba unustatud, vastas mees neidisele peanoogutusega, kuid ei pööranud näitsikult oma pilku, kui too teda vaatama jäi. "Vaatame tähti?" pakkus mees ning lasi end tulesõõri hoopis selili, et üle nende leekide pisutki lagedat taevast näha. "Nojah, me peame neid ainult läbi pilvede vaatama, sest ilm polegi nii selge," pidi Remiel tõdema, kui oli mõne hetke taevast vaadanud.
Post by Alexandria Hensley on Nov 23, 2014 0:12:23 GMT 2
Remy sõnade peale hakkas Alexandria lihtsalt naerma, sest tegelikult oli kutil ju õigus. Tema võimega võib grillihooaeg aasta läbi kesta. "Siis võimegi millalgi hoopis grillipeo teha," lausus neiu muigega. Loomulikult arvas ta esimese hooga, et sellest tuleks nende kahe erapidu, kus nad lihtsalt mõnel õhtul koos süüa teeks ja siis aega veedaks. Sest see oleks isegi ehk päris tore. Ka Remieli sõnad, mis käisid tema nime kohta, lõbustasid neidist. "Oi, kas tõesti, Remiel. Aidan. Laughlin?" muigas tüdruk, rõhutades meelega nüüd uuesti kuti nime nii nagu ennegi. Natuke pikemalt silmitseski Lexi siis Remieli, enne kui kutt välja pakkus, et võiks tähti vaadata. Seda pakkumist kuuldes viis neiu oma pilgu taevasse, kuid väikse pettumusega pidi tõdema, et taevas oli küllaltki pilvine. Sellegi poolest libistas temagi ennast puidust puki pealt maha ning otsustas samuti end selili Remy kõrvale maha lebama sättida. "See oli hea mõte. Kahju, et tähti eriti näha ei ole...," lausus näitsik siiski järgmisel hetkel. "Äkki muutub taevas öö jooksul selgemaks?" mõtles ta valjult.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 23, 2014 11:30:26 GMT 2
"Ja selleks tuleb köögist toitu varastada, sest neil vähemalt on kõike," lausus Remy, kuigi see saaks ka päris huvitav ettevõtmine olema, kuna seda tuleb teha öösel ja nii, et vahele ei jää. "Kuidas oleks grillipeoga esimese lume puhul?" uuris mees, sest vaevalt see talvgi kauaks taeva jääb. Juba praegu oli õhk ju tegelikult päris karge. "Kas me lähemegi täisnimedele üle, Alexandria. Delilah. Hensley?" küsis mees, öeldes neiu nime täpselt samamoodi nagu tema mehe nime juba teist korda ütles. "Äkki..." arvas mees ning viis enda pilgu näitsikule, kes ta kõrvale heitis. "Me võime seni end sellega lõbustada, et sina ütled mulle midagi, mida ma sinu kohta ei tea ja siis mina teen täpselt sama," pakkus mees välja, kuigi see tundus esialgu päris raske, sest nad olid tüdrukuga lähedased ja tundsid teineteist ikka päris hästi.
Post by Alexandria Hensley on Nov 23, 2014 13:23:21 GMT 2
"See peaks lõbus olema," mainis Alexandria, kui kujutas ette, kuidas nad köögist toitu varastama läheks. Noh, päris naljakas võiks see olla küll. Läbikukkumine oleks see muidugi siis, kui nad kellelegi vahele jääks. "Mulle sobib," noogutas tüdruk, kui Remy siis välja pakkus, et võivad grillipeo korraldada esimese lume puhul. "Siis tuleb esimest lund ootama jääda," lisas neidis. "Aga miks mitte, Remiel Aidan Laughlin?" küsis Lexandria, kui noormees küsis, kas nad lähevadki täisnimedele üle. "Tegelikult võiks selle lõpetada küll. Mulle ei meeldi mu keskmine nimi," lausus Lexi siis. Kuigi see, kuidas kutt tema nime koos pausidega hääldas, ajas neidist kergelt naerma küll. "Okei," noogutas Lexi siis, kui Remy ühe idee välja käis, kuidas aega sisustada. Nüüd pidi näitsik muidugi natuke mõtlema, enne kui oma suu jälle avas. "Ma ei ole sulle oma minevikust vist väga palju rääkinud. Ja ma ei tea, kas see just eriti lõbus teema on, aga kas sa teadsid näiteks, et paar aastat tagasi olid mul sellised sõbrad, kes pidutsesidki peaaegu ülepäeviti ja jõid palju ja tarbisid narkootikume? Ma olin ka üks nende seast," lausus neiu, vaadates samal ajal taevasse, kuid pööras siis pilgu lõpuks ikkagi Remielile, et tema reaktsiooni näha ning kuulda, mida ta selle peale kosta kavatseb.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 23, 2014 13:33:37 GMT 2
"Lõbus, kuni vahele ei jää," lisas Remiel, kuigi loodetavati seda ikka ei juhtu... või kui juhtub, saab ta tähelepanu kõrvale tõmbamiseks õnneks kuskile ühe pisema tulekahju tekitada, näiteks sellegi, et paneb kuskil prügikasti põlema. "Vaevalt seegi enam kaugel on," arvas Remy, sest oli üsna kindel, et varsti see esimene lumi tuleb ka, iseasi, kauaks ta maha siis jääb, kuna esimene lumi kipub sama kiirelt sulama kui ta tuleb. "Mis sul su keskmise nime vastu on?" uuris mees, sest tema meelest oli ka Delilah ilus nimi. Asetanud enda käed kukla taha, jäi Remiel Alexandriat kuulama. "Tüüpiline asi, mida teismelised teevad. See tundub väga süütu võrreldes sellega, mida mina olen minevikus teinud," lausus mees, kuid jäi siis mõtlema, mida Alexile rääkida. Mehe minevikku neidis nüüd ju teab. "See on ilmselt igav, aga sügis on mu lemmik aastaaeg," lausus mees esimese asja, mis talle siiski pähe tuli.
Post by Alexandria Hensley on Nov 23, 2014 15:00:52 GMT 2
"Ma arvan, et vahelejäämine võiks ka päris lõbus olla. Kujuta ette, mida köögipersonal võiks meist arvata, kui nad näeks, et me üritame nendelt vorste ja natuke liha pihta panna? Tunnista, see oleks naljakas," arvas Alexandria ning naeris kergelt, kui ta seda ette kujutas. Kuigi tegelikult saaks nad tõesti enne oma võimeid kasutada. Remy saaks näiteks midagi põlema panna või Alex saaks kellelegi valusööstu tekitada, nii et neile jääks parajalt aega, et ise köögist sääred teha. Ilmselt oli Remyl ka siis õigus, kui ta arvas, et esime lumi enam kaugel pole. "See ei ole eriti ilus. Delilah. Ma eelistan Alexandriat sada korda rohkem," lausus näitsik. Kuulnud siis Remy reaktsiooni, kergitas neidis veidi kulmu. Ta poleks vist ise seda nii iseenesestmõistetavat võtnud, kuigi tuleb tõdeda, et Remieli tegudega seda päris võrrelda ei saanud küll. "Ma mõnikord kahetsen neid asju ka, mida ma kunagi meelemürkide mõju all tegin. Aga vähemalt ei saanud minust sõltlast ja seda enamasti tänu sellele, et ma siia kooli tulin," lausus Lexi veidi mõtlikult. "Olid sa ka minuvanuses selline? Jõid ja tarbisid asju, mis olemise eriti heaks tegid?" uuris Lexandria puhtast uudishimust ja keeras ennast küljele, jäädes silmitsema Remyd. "Miks sulle sügis meeldib? Minu lemmik aastaaeg on kevad," küsis neidis ning mainis siis ka teise asja enda kohta.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 23, 2014 19:26:23 GMT 2
"Nemad saavad laost alati vähemalt uue toidukraami tuua, nii et äkki neil ei olekski nii kahju meile üht-teist loovutada," arvas Remy, kuigi vahelejäämine võib tõesti päris naljakaks osutuda. Siis tuleb põgenemiseks ainult enda võimed käiku lasta ja nad mõlemad said ilmselt mingil moel tähelepanu endalt kõrvale tõmmata - Alex valusööstudega, Remy sellega, et tekitab kuskil mõne pisikese tulekahjugi. "Delilah on väga ilus nimi," üritas Remiel Alexandria sõnu siiski ümber lükata, sest mehele kõlas see vähemalt ilusalt ja äkki tõstab ta siis natuke neiu enesehinnangut ka. "Ma ei joonud ega tarbinud uimasteid, aga ma liikusin ringi seltskonnaga, kes nautis igasuguseid süütamisi, nii et nii mõnelgi korral võisid mõne kortermaja elanikud hommikupoole ööd leida, et nende kelder põleb, kui tuli just ise edasi ei levinud. Meie pääsesime aga põgenema, kuid ega need hommikused kojusaabumised mu vanematele ka ei meeldinud. Ma sattusin ju süütamiste pärast isegi noortevanglasse," rääkis mees. Tuli oli talle alati omamoodi narkootikum, kuigi nüüd suutis mees enda võimet vähemalt kontrolli all hoida ega lasknud tulel väga palju pahandust ka teha. "Ma ei tea, võib-olla värvide, võib-olla just selle teatud salapära pärast," vastas mees ning nooguas, kui näitsik enda lemmikaastaaja ütles.
Post by Alexandria Hensley on Nov 23, 2014 19:54:10 GMT 2
"Võib-olla tõesti. Äkki piisaks isegi sellest, kui me lihtsalt nende käest küsiks? Aga ei... see poleks pooltki nii põnev," leidis Alexandria. Millalgi enne grillipeo tegemist tuleb neil siis kööki vargile minna. See käik peaks põnev tulema. "Sa ütled seda ainult selleks, et minu olemist paremaks teha, aga seda pole vaja. Mulle ei meeldi see nimi ikkagi," teatas neidis. Vähemalt oli tema eesnimi päris normaalne, nii et keskmist nime polnudki eriti vaja kasutada. Seejärel kuulas Alex Remy vastust ning noogutas kergelt. "See on naljakas, kui palju sa muutunud oled. Seda kõike, mida sa oma mineviku kohta räägid, on kuidagi nii raske ette kujutada," lausus tüdruk ning muigas kergelt, meenutades, et ta oli midagi sarnast öelnud ka eelmisel korral, kui Remy rääkis, kuidas ta oli isegi oma võimega tapnud. Ka kuti viimased sõnad selle kohta, miks tema lemmikaastaaeg sügis oli, tundusid üsna loogilised. Seejärel tundus Alexile, et Remy ootas temalt järgmist ülestunnistust, kuid neiule ei tulnudki justkui enam midagi pähe. "Mulle tundub, et sa tunned mind juba niigi hästi ja ma ei oskagi sind enam millegagi üllatada," naeris ta siis. Noormees ju kindlasti teadis, et talle meeldis laulda, ning ka seda, et tüdrukul vähe sõpru oli. Mis veel? Oma mineviku kohta ei osanud Alex samuti midagi märkimisväärset esile tuua. "Mulle ei meeldi ämblikud," teatas näitsik siis järgmiseks. Ta küll otseselt ei kartnud neid ka, aga vastikud olid nad ikkagi. Ja kui seal maas mõni praegu juhuslikult ringi peaks jooksma, siis laseks Lexi vist küll kisa lahti.