STRATEEGIA&LOOGIKA 1

Enne kui Remiel jõudis Alexandrile vastata oli noorem neiu juba asjaga nõustunud. Ning ka Luaghlin ise oli nõus. Seega neil olid olemas kõik kolm vanusegruppi. Alex sirutas ennast oma kohal ning vaatas rahulolevalt Adeline poole. "Repo-what now?" oli tema küsimus tüdruku peene väljendi peale. Noormees ise ei olnud võõrkeeli võtnud ning kuigi ta eeldas et see on midagi prantsuse keeles siis ei oleks ta julgenud enda pead anda. Ta kehitas õlgu ja mõtles, et las see olla, pealegi targad tüdruk, kes oli hea välimusega ei saanud ju kuidagi ebameeldiv olla. Tõsi, enamik neist olid liiga targad, et teadlikult lasta endal Alexandri võlude ohvriks langeda, kuid üle aja nad kippusid pisut rumalamaks jääma. Äkki oli Alexi enda lollused nakkavad.

"Nüüd me ei tee enam midagi. Me lähme homme õhtul sinna ja usu mind rahvas ilmub välja. Sellised asjad on alati 'too omad joogid'. Näed lihtne, pidu korraldatud," ütles ta rahulolevalt. Tal ei olnud vaja mingisugust pointi tõestada, pigem oli ta rahul, et tal olid homme õhtuks olemas head plaanid. Äkki õnnestub tal Adeline't oma lollusega natuke nakatada.

Oh, esimene tund, kuhu Andrea õigeks ajaks kohale oli suutnud tulla. Kuhu see rist küll teha? Klassi astudes peatus neidis jäädes kaasõpilasi vaatama. Neid oli palju. Isegi liiga palju ja ta ei teadnud mitte kedagi seal. Samas oli ta ju uus. Ei, see ei tähendanud midagi. Andrea polnud kunagi otsinud inimesi oma ellu. Ta ei üritanud sõbruneda teistega. Aga äkki oleks ta pidanud seda tegema? Üritama sulanduda normaalsesse ellu, kus inimesed olid paratamatu osa? Õnneks või kahjuks ei suutnud Andy aga hoolida sellest. Ta oli rahul sellega mis tal oli - üksindus. Kauaks see nii jääda sai? Nii kauaks kui pidi, ütles hääl ta peas. Õigus, tal oli missioon, millele ta keskenduma pidi. Inimesed, kellega ta tuttavaks said olid pelgalt infoallikad. Seda oli aga üha raskel meeles pidada.
Surunud oma mõtted jõuga maha võttis neidis suuna tühja laua juurde. Pannud koti lauale võttis ta istet, jäädes ootama tunni algust.

Blair kujutas end juba peol ette: piinlik, tagasihoidlik, ääretult häbelik, kuid võib-olla täiesti arvestatava väljanägemisega. Mitte, et Blair oleks sinna poisse lantima läinud, kuid ta teadis, et ilusolemine tuleb alati kasuks. Mitte, et Blair kole oleks olnud. Tema sinised silmad olid ilusaks kontrastiks kahvatule nahaga, mida näol tedretähnid kaunistasid. Tema õlgadest veidi pikemad juuksed olid plaatinablondid (mis siis, et värvitud) ning sobisid hästi tüdruku olekuga. Neidis oli keskmist kasvu, sale, treenitud. Kuid rõivad olid need, mis teda ära rikkusid. Tüdruku silmad olid peidetud paksu ripsmetušši ning sügava laovärvi taha, tema kulmu ning nina kaunistasid needid. Tüdruk kandis üsna lodevaid riideid, sest tal oli nõnda mugav. Kuid oli vist aeg nii mõningatekski muutuseks.

"Kõigega. Juustega, riietega, meigiga," lausus ta ärevalt, itsitades korraks nagu koolitüdruk. Viimaks köhatas ta aga ning pööras enda pilgu enda kasuvennale, jäädes teda mõtisklevalt pikaks ajaks vaatama. "Sa oled temaga alati meist kõigist kõige paremini läbi saanud. Mis sorti inimene ta on? Hea?" küsis ta tasa, viies enda silmad tagasi enda kasuõele. Blair teadis hästi, et ei ole vaja ühist verd, et end perekonnana tunda, kuid paratamatult tundis ta end teistega võrreldes võõrana. Üksikuna.

Kuulnud, et Sophie on teda nõus aitama, muigas näitsik endamisi ning jäi hetkeks kaugusesse vaatama, kujutledes end ilmselgelt veidi teistsugusena ette. Tegelikult polnud tal aimugi milliseks tahtis Sophia teda teha, kuid millegi pärast uskus Blair, et tema kasuõde oli hea inimene ning tänu sellele ei teeks ta midagi, et Blairi häbistada. Vist. Heledajuukseline neidis oli endiselt skeptiline. Vaikselt köhatades naeratas ta viimaks, noogutades tänulikult kasuõele, kellega ta esimest korda natuke lähedust tundis.

Kui jutt aga Alexanderi peale läks, pööras neidis taaskord enda pilgu noormehele, kes klassi teises otsas istus ning kergitas endamisi kulmu, kujutades korraks teda sellise seelikukütina ringi. Noh, muidugi oli tegu ka väga nägusa noormehega. Ilmselt sulasid tüdrukud nagu sulavõi tolle jalge ees, tehes kõik, mida noormees ainult soovis. Suurepärane manipulaator. Kuid kas ka džentelmen?
Blair ei teadnud midagi suhetest ega üleüldiselt füüsilisest lähedusest. Mitte, et ta oleks tahtnud igaveseks neidsiks jääda, kuid ta ei pakkunud end igaühele ning ausalt öeldes ei olnud ta veel kohanud ka kedagi, kes temast huvitatud oleks. "Või nii," pomises ta vaikselt, pöörates viimaks enda silmad tagasi Sophiele. "Kas ta meeldib ka sulle?" Neidise sõnad olid siirad ning uudishimulikud. Blair teadis, et tema kasuõde ja kasuvend on lähedased, seega miks mitte natuke nuhkida ning välja uurida kui lähedased nad täpselt on.

Blair turtsatas neidise sõnade peale, justkui oleks ta alles nüüd märganud, mis mulje võis ta tumedajuukselisele neiule enda kõrval jätta. Ta meeldib sulle, ütles pilkav hääl neidise peas, mille Blair koheselt eemale lükata üritas. "Muidugi mitte," lausus ta turtsatades ning samamoodi silmi pööritades. Ehk isegi liiga ettearvatavalt. Ta ei pööranud enam enda pilgu kasuvennale vaid jälgis tahvli kohal olevat seinakella, mis justkui meelega edasi venis. Millal see piinlik vaikus kord läbi saab tund tund algab? Neiu oleks heameelega enda asjad võtnud ning sealt ummusjalu põgenenud kui oleks vaid olnud võimalik. "Kuidas Marxil on?" tuli neidisel hea idee teema muutmiseks.

Ta ei olnud ammu enam noormeest näinud. Tavaliselt piirdus nende läbisaamine põgusa "hei" või "kena päeva" öeldes, sest tüdruk oli liiga häbelik, et ise enda kasuõe boyfriendiga rääkima hakata (ning tal ei olnud ainsamatki põhjust miks ta oleks pidanud seda tegema) ning miks oleks Marx enda tähelepanu pidanud kahvatule ning väga hallist maailmast pärit Blairile pöörama. Kuid sellegi poolest talle noormees meeldis. Tundus, et too tegi Sophia õnnelikuks ning oli tore, et vähemalt keegigi nende katuse all seda tundis.