STRATEEGIA&LOOGIKA 1

Kui Remielil selle nädala peal juba üks hilinemine on, siis strateegiasse ja loogikasse mees hilineda ei kavatsenud ja nii ei läinudki ta väga kaugele, kui tahtis vahepeal kuskil väljas ringi kolada. Selle asemel oli ta hoopis enda magamistoas ning tegeles mingite ülesannetega, mis kiiresti ära oli vaja teha. Tulega ta toas mängima ei hakanud, kuigi talle oleks meeldinud tuldki vaadata. Parem siis väljas juba midagi põlema panna. Lapanud siiski enda kaustiku kinni ja võtnud selle kaenlasse ning pastaka kätte, jalutas tumedates riietes noormees klassiruumi, istudes just nimelt ühte akna all olevatest pinkidest, mis polnud väga ees, aga ka mitte väga taga. Parajalt keskel. Asetanud kaustiku lauale ning pastaka selle peale, viis mees enda siniste silmade pilgu lihtsalt mõtlikult aknast välja kaugustesse.

Nagu viimasel ajal üldse, oli Remiel praegugi liialt enda mõtetes, et märgata neidusid, kellest kaks istusid tema ette ja üks blond neiu veel taha. Ometi pööras ta aknast paistvalt hallinevalt ning sombuselt sügisilmalt enda pilgu, tegemata välja enda ees istuvate neidude vestlusest, kui kuulis Alexandriat end kõnetamas. "Ei tea, kuidas see nüüd äkki juhtus," turtsatas mees kergelt, kuigi tegelikult oli tal hea meel, et just Alex tema kõrval oleva koha hõivas ja end eriti bossilt laua taha istuma sättis. "Sa oled tänaseks tunniks midagi vaadanud ka?" uuris mees näitsikult, et mingisugustki vestlust arendada.

"Ei, ma olin ise nii omades mõtetes ja ega nad väga kontakti ei otsinud ka," vastas Remiel, kuigi loomulikult poleks ta ka neid teisi tüdrukuid ignoreerinud, kui nad teda kõnetanud oleks. Ise mees suurem asi vestluse alustadaja paraku ei olnud, kui tegu polnud kellegagi, kellega ta hästi läbi saab. "Varesteparve ja viimaseid langevaid lehti. Eriti mõnus oli jälgida seda varesteparve, kuigi tegelikult oleks tahtnud sinna isegi pisikese lõkke tekitada," rääkis mees, sest üle kõige meeldis talle ikka tuld vaadata, ent ometi ei tulnud ta tol hetkel selle pealegi, et väljas midagi süüdata. "Kui sa tahad aknast korralikult välja näha, pead mulle kas sülle tulema, akna juurde ronima või minuga kohad vahetama," mainis mees nagu muuseas, kui pani tähele, kuidas Alex aknast välja üritas vaadata. Kahjuks polnud neiu võimeks aga röntgennägemine, mis võimaldaks tal Remielist läbi näha. Neidise küsimus pani mehe aga kergelt turtsatama ja ta vangutas pead. "Mis sa ise arvad?" vastas ta küsimusega, siniste silmade pilk Alexil.

Blair kratsis korraks enda kukalt, olles isegi üllatunud, et ta selliste sõnadega lagedale tuli, kuid mis parata - ta oli alati otsekohene olnud, seda ka nüüd, olgugi, et tema sõnad olid teistsugused - heatahtlikud.
Õed. Blair oli harjunud üksinda olema, sest üksi oli ta olnud terve elu. Tema ema oli surnud väga noorelt ning isa mõrvati tema silme all. Enda teistest sugulastest ei teadnud ta aga midagi, sest kohe pärast isa tapmist oli linna sotsiaalosakond teda lastekodusse viinud kus ta elas väga kaua enne, kui esimene pere teda adopteerida soovis. Kuid ka nende probleemiks oli see, et tüdruk oli liiga vaikne ning endasse tõmbunud. Võis lausa öelda, et masendunud. Ta hammustas, kui kasuema tahtis tema juukseid kammida või kisas, kui teda kuskile välja kaasa tiriti. Öösiti nuttis väike Blair end aga nutma.
Aasta aastasse ning perekond perekonda muutus ka tüdruk. Ta hakkas enesele füüsiliselt liiga tegema, kuid kui tema praegune perekond teda lapsendas, see lõppes. Nüüd eelistas ta lihtsalt üksindust, mida Sophia ning kasuvennad ilmselgelt ei mõistnud. Nad ei norinud teda ega midagi, kuid tüdruk tundis siiski end võõralt. "Eks näis. Ma ee, tegelikult tean ju ainult sind siit," sõnas tütarlaps sügavalt sisse hingates. Nüüd tundis ta end üksildasena kui kunagi varem, olgugi, et senimaani meeldis talle S.A.B.S'is olla.