STRATEEGIA&LOOGIKA 1

Blair turtsatas sarkastiliselt neidise sõnade peale ning pööras enda pilgu uksele just siis, kui Alexandes klassi astus ning enda kohale suundus. "Persse," pomises neidis närviliselt enda käsi vaadates. Ta ei saanud noormehega tõepoolest läbi. Liialt palju lahkhelisid ning nad olid liiga erinevad inimesed. "Ma enne korraldan peo kui temaga vabatahtlikult hästi läbi saama hakkan," sosistas ta Sophiele ning manas seejärel huulile õrna naeratuse. Võib-olla oligi pidu asi, mida Blair vajaks selleks, et end inimestele nähtavaks muuta. Ta ju tahtis seda teha. Veidi. Natuke. Kuid mingit peokorraldajat temast küll ei olnud. Neidis polnud purjuski olnud, olgugi, et alkohol talle võõras ei olnud. Vahel jõid nad Mike'ga ikka paar-kolm õltsi ära, kuid see küll eriliselt purju neidist ei jootnud.

Kuulnud, et Remy oli nii omades mõtetes olnud, oleks Alexandria peaaegu kohe uurima hakanud, et millest noormees siis mõelnud oli. Kuid viimase vastus tema küsimusele andis juba niigi mõista, et eks need varesed ja langevad lehed tal just mõttes olidki olnud. "Sa tahtsid varesteparve põlema pista?" võttis neidis kuti vastuse kokku nii, kuidas ta aru oli saanud, kuigi ta seejuures kergelt muigas. Ei tea, miks oleks pidanud need linnud noormehele ette jääma. Kuid noh, mõned tegid selliseid asju puhtast igavusest ka ja ega seda poleks saanud süüks ka panna. Tund polnud veel peal ja seal klassiruumis oli küllaltki igav nii tegevusetult istuda. "Okei, tee siis ruumi," lausus neidis järgmisel hetkel tõsiselt ning vaatas Remyle otsa. Noormehe süles oleks kindlasti mugav istuda, kuigi tegelikult neidis ei uskunud, et Remiel sellega kaasa läheks. Tund oli ikkagi iga kell algamas ning kui Alexandria oleks tema sülle roninud, oleks see lihtsalt veider olnud. Aga sellegi poolest tahtis Alex kuti reaktsiooni näha. "Ma arvan, et sa lugesid läbi umbes viis raamatut, mis rääkisid strateegiast ja loogilisest mõtlemisest ja õppisid need kõik endale sõna-sõnalt pähe, on mul õigus?" lisas tüdruk siis samuti küllaltki tõsiselt, olgugi et ta tegelikult nii ei arvanud. Ja mis tema jalgadesse puutus, siis need vedelesid endiselt laual, sest nii oli päriselt ka mugav.

Remy suuri silmi nähes kergitas Alexandria kulmu, kuigi see teema talle pisut endalegi nalja pakkus. "Sa ütlesid just praegu, et nad on tüütud kraaksujad. Järelikult nad ei meeldi sulle. See on piisav põhjus," kehitas Alex õlgu ning vaatas hetke noormeest, et kas neiu oli nüüd ka valesti aru saanud või pani ta otse kümnesse. Kuigi Remy poolt enda linnupiinajaks nimetamine ajas näitsikut küll kergelt turtsatama. Kui kutt seejärel tema sõnade peale end veidi lauast eemale lükkaski, ilmus Alexi huulile muie. Remy kindlasti ju ei arvanud, et tüdruk talle nüüd tõsimeeli sülle istub? Aga just sellepärast, et kutt ise kaasa mängis, ei kavatsenud Alexandriagi sellele risti ette lüüa. Seega, järgmisel hetkel tõstiski ta oma jalad laualt hoopis Remielile sülle ja upitas ennast ise ka järele, nii et ta lõpuks ilusti noormehe sülle istuma jäi. "Sa arvasid, et ma ei tee seda, eks ju?" muigas neidis, vaadates muiates Remy poole. Seejärel viiski ta aga oma pilgu aknast välja, sest nüüd nägi ta päris korralikult seda, mis väljas toimus. Kuigi midagi väga huvitavat seal ei toimunudki. "Ja näed, ongi varesed seal," lausus tüdruk, kui taevas tiirutavaid linde märkas. Noh, ega neid just väga huvitav jälgida ei olnud, kuid Remy süles oli küll päris mugav. "Ma arvan, et ma jäängi siia istuma, mis sa arvad?" lisas Alexandria järgmisel hetkel nagu muuseas. Tüdrukul oli Remyga praegu piisavalt huvitav rääkida, nii et ta ülejäänutest klassis olevatest õpilastest eriti välja ei teinudki.

Adeline võis tõesti jäta kõige viksi ja viisakama mulje, sest ta oligi üles kasvatatud põhimõttega, et ükskõik, milline ta tegelikult oli pidi ta vajalikele inimestele jätma siiski kõige parema arvamuse endast. Ta oli selles ausalt öeldes suht pro ja ta oskas seda enda kasuks ära kasutada. Polekski olnud raske saada Addy't mingeid reegleid rikkuma, sest enamasti pääses ta neist puhta nahaga tänu oma suurepärasele reputatsioonile.

Adeline avas pinali ja võttis sealt pastaka, mille ta Alexandri ette lauale asetas. Nähes aga, et noormees tõmbas oma käe kotist tindisena välja ja üritas siis seda vihiku lehtedesse pühkida, neiu muigas ja võttis oma kotist salfakapakist ühe pabertaskurätiku välja, mille ta oma pinginaabrile ulatas. Ta oli loomult abivalmis ja kuna ta polnud Alexandriga ka mingil sõjajalal, siis polnud tal põhjust ta vastu vähem abivalmis olla kui teiste inimeste vastu.

"Nii ja naa. Pole midagi väga hullu, aga kiire on viimasel ajal olnud," vastas Addy õlgu kehitades ning pani siis oma koti laua kõrvale maha. Ta polnud isegi kindel, mille tõttu tal oli kiire olnud, kuid igatahes oli, sest see oli ka üks põhjustest, miks ta nagu mitte ühelegi peole polnud jõudnud. "Ja kuidas sul endal?" uuris ta muidugi ka vastu.

"Okei, tore, siis nad saavad õnnelikult edasi elada ja lennata," lausus Alexandria õlgu kehitades, kui Remy mainis, et ta ikka nii suur julmur nüüd ka polnud. Kui Alex siis ennast noormehele sülle istuma sättis ja Remy oma käed ümber tema pani, tundis päris tõsiselt, et mehe süles oli hea istuda ja sinna oleks võinud istuma jäädagi. Sest paistis, et Remielil polnud ka midagi selle vastu, olgugi et see hoopis ülejäänud klassis viibijatele veidi veider ehk ju tunduda võis. Aga mis sellest. "Tegelikult arvasin küll," teatas neidis, kui Remy oletas, et tüdruk polnud samamoodi arvanud, et noormees talle päriselt enda süles ruumi teebki. "Ma arvasin, et sa ei usu, et ma päriselt sulle sülle istuksin. Aga ma uskusin, et sa ikkagi teed mulle ruumi, lihtsalt sellepärast, et veenduda, et ma ei mängi nii pikalt kaasa," lisas neidis muige saatel. Vot sulle loogikat. Ei pööranud Alexandriagi rohkem nendele väljas tiirutavatele varestele tähelepanu, vaid vaatas nende asemel hoopis Remieli. "Võib-olla professor üldse ei märkagi, et ma siin olen. Eks me näeme seda kohe varsti," arvas Alex. Tema oleks raudselt kuti süles kuni õpetaja saabumiseni istunud, kui Remy teda ise just ära ei aja.

"Pauku peaks tegema, siis lendavad laiali," arvas Remiel, kuigi mingit püstolit või paugutajad tal käepärast ei olnud ja ilutulestikku ta tekitada ei osanud. Pealegi polekski päevasel ajal ilutulestikul mingit mõtet, nii et las need varesed lendavad ja törtsutavad siis õhust mõnele õnnetule või õnnelikule ehk pähe ka. "Kuidas nii?" uuris noormees Alexandriale otsa vaadates, kulmud pisut kerkimas, kuid temalgi polnud selle vastu midagi, et neidis tal süles istus. Teistele klassikaaslastele tundus see tõesti ehk veider ja ilmselt palub professor ka neil korralikult istuda, aga kuni vähemalt õpetajat klassis pole, oli mehel ka juba täiesti kama, mida need klassikaaslased arvavad. "Tead, sa paistad küll välja," pidi mees siiski mainima, kui neidise sõnu kuulis. Ehk ei märkaks professor teda ainult juhul, kui ta oskaks nähtamatu olla, aga seda võimet omas ilmselt juba keegi teine.