St Axander'i eliitkool on varikool.
Kõikidele välis-
silmadele on tegu tavalise erakooliga,
milles ei toimu midagi eripärast. Ainult õpilased ja õpetajad,
kes selles koolis viibivad, näevad selle koha tõelist pale.
SABS-is algab õppetöö vanusest 18 ja lõppeb 25. eluaasta saabudes.
Selles koolis on tavaained ning kõrvalained,
mis on igale õpilasele individuaalselt määratud.
SABS's käivad õpilased, kellel on erilised võimed
(elemedid, necromantia, telepaatia, kujumuutjad jne).
Eliitkooli treeningu eesmärgiks on õpetada oma annet kontrollima ja valitsema.
Igal õpilasel on oma mentor, kelleks on lõpuklassi õpilane või õppejõud.
Lisainfo
Tähtsamad teated
*Õppeaasta on alanud, sealhulgas õppetöö toimub.
*Toimub Jõuluball
Staff
Marcus Finn
Olivia de Ravenaugh
Gareth R. Motrell
Owen Kite
Post by Gareth R. Montrell on Nov 16, 2014 19:39:20 GMT 2
AINE: Strateegia&Loogika ÕPPEJÕUD: Gareth J. Montrell Klassiruum on poolhämar, pingiread on kahesed, ruum mahutab 30 õpilast. Uks on avatud, tunni alguseni 4 minutit.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 16, 2014 19:50:11 GMT 2
Kui Remielil selle nädala peal juba üks hilinemine on, siis strateegiasse ja loogikasse mees hilineda ei kavatsenud ja nii ei läinudki ta väga kaugele, kui tahtis vahepeal kuskil väljas ringi kolada. Selle asemel oli ta hoopis enda magamistoas ning tegeles mingite ülesannetega, mis kiiresti ära oli vaja teha. Tulega ta toas mängima ei hakanud, kuigi talle oleks meeldinud tuldki vaadata. Parem siis väljas juba midagi põlema panna. Lapanud siiski enda kaustiku kinni ja võtnud selle kaenlasse ning pastaka kätte, jalutas tumedates riietes noormees klassiruumi, istudes just nimelt ühte akna all olevatest pinkidest, mis polnud väga ees, aga ka mitte väga taga. Parajalt keskel. Asetanud kaustiku lauale ning pastaka selle peale, viis mees enda siniste silmade pilgu lihtsalt mõtlikult aknast välja kaugustesse.
Post by Sophia Hayley Gray on Nov 16, 2014 20:06:15 GMT 2
Sophia üks lemmikuid tunde oli strateegia ja loogika. See vähemalt oli natukenegi huvitav ning tundus mingil määral ka vajalik. Seetõttu kavatses neidis sinna kindlasti õigeaegselt jõuda ning üllataval kombel jõudis isegi varem kui plaanitud. Kuigi nohh.. Neli minutit enne polnud ka just erilise varuga jõutud. Sellegipoolest võttis neidis aknapoolsesse ritta istet, istudes ühe vanema koolivenna ette. Jah, aine võis talle küll meeldida, kuid päris esimeses pingis ta nüüd ka istuda ei tahtnud. Hayley't täitsa huvitas, milline on Gareth õpetajana, kuna Olivia käest oli naine päris palju häid sõnu mehe suust kuulnud.
Post by Adeline Frost on Nov 16, 2014 20:38:08 GMT 2
Poleks saanud öelda, et Adeline'il oleks mingi tohutu huvi strateegia ja loogika vastu olnud, kuid see polnud ka kõige ebameeldivam tund ning peale selle mõistis ta, et see tund võib vajalikuks osutuda. Kohale kavatses ta igatahes minna ja nii astus ta peagi üle klassiruumi ukseläve. Ta noogutas sealolijatele tervituseks ning otsustas samuti end aknapoolsesse ritta istuma sättida, kuid hoopis noormehe selja taha, nii et too oli nüüd peaaegu sisse piiratud. Aknapoolne rida oli Addy meelest alati parem istumiskoht. Oli muudki, mida vaadata kui ainult õpetajat või siis seina.
Post by Blair Simmons on Nov 16, 2014 20:55:47 GMT 2
Blair mäletas hästi mida Sophia mõni päev tagasi öelnud oli: ole sotsiaalsem! ning seetõttu otsustaski neidis, et selles tunnis kavatseb ta palju kaasa rääkima hakata ning end inimeste jaoks nähtavaks muuta, sest tegelikult soovis tüdruk seda isegi teha. Ta lihtsalt ei teadnud kuidas. Sophia oli see seltskonnamutt, kellel oli oma poiss (ilmselt, sest Sophia oli ilus ning enesekindel) ning ilmselt ka palju sõpru. Blair ise seevastu oli vagur talleke, kes oli ainult ühes asjas hea: enda nähtamatuks muutmises.
Jõudnud viimaks klassi, seadis ta enda sammud Sophia suunas. "Okei, ma lihtsalt istun siia, eks?" sõnas tütarlaps vaikselt, hammustades veidi ärevalt enda alahuulde. Ta kandis valgeid teksaseid, musta maikat ning õlgadel lahtist lötakat kampsikut. Lastes õlakotil põrandale kukkuda, võttis neidis seekord asjad kotist ning asetas need lauanurgale. See tund tõotas tulla huvitav. Naeratanud närviliselt kasuõele, pööras tütarlaps enda sinised silmad akna suunas ning jäi sellest välja vaatama, vajudes taaskord enda vaiksesse maailmasse.
Post by Sophia Hayley Gray on Nov 16, 2014 21:15:20 GMT 2
Alles siis kui keegi korraga ta kõrvale istuma potsatas, tuli Sophia enda mõtetest välja. Kasuõde oli absoluutselt kõige viimane inimene, keda ta enda kõrvale istuma ootas. Ei, mitte et tal selle vastu isegi nii väga midagi olnud oleks, kuid see oli lihtsalt väga ootamatu. Nende paar vahetatud lauset enne anatoomia tundi, millest ka midagi head välja ei tulnud, ei näidanud nende suhtlemise paranemise märke ning Hayley oli valmis selleks, et nende suhtlemine siin jätkub sellisena nagu kodus. Ja nüüd istub Blair ta kõrval. "Kas sa kavatsed keset tundi aja seisma jätta ja mu näo täis joonistada?" küsis Hayley enda kasuõelt, kuna see tundus ainsa loogilise põhjusena, miks Blair ta kõrvale istuma tuleks. Või oli ta õeraas ikkagi ümber mõelnud ja neil oleks võimalik inimestena suhelda?
Post by Alexandria Hensley on Nov 16, 2014 21:34:57 GMT 2
Paar minutit enne tunni algust astus klassi ka Alexandria, kes hetkeks ukselävele seisma jäi, et klassis ringi vaadata. Kauaks ta siiski sinna seisma ei jäänud, kuna üsna kohe märkas ta aknapoolses reas istumas Remieli, ning võttiski siis suuna tema laua poole. Sest poleks ju tahtnud üksi istuda, eriti kui Remy kõrval koht vaba oli. "Vaata, sa oled nüüd tüdrukute poolt sisse piiratud," lausus Lexndria lõbustatult, kui ta oma koti noormehe poolt hõivatud laua kõrvale maha asetas ning end ise tema kõrvale istuma sättis. Hetke aru pidanud, lükkas neidis oma tooli ka veel lauast veidi kaugemale ning tõstis oma jalad seejärel lauale, sest nii oli eriti mugav. Ja miks ta ei võiks istuda, jalad laual, kui ta nii tahtis? Tund polnud ju isegi peal ning ta ei seganud nii ju ka kedagi.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 16, 2014 21:51:23 GMT 2
Nagu viimasel ajal üldse, oli Remiel praegugi liialt enda mõtetes, et märgata neidusid, kellest kaks istusid tema ette ja üks blond neiu veel taha. Ometi pööras ta aknast paistvalt hallinevalt ning sombuselt sügisilmalt enda pilgu, tegemata välja enda ees istuvate neidude vestlusest, kui kuulis Alexandriat end kõnetamas. "Ei tea, kuidas see nüüd äkki juhtus," turtsatas mees kergelt, kuigi tegelikult oli tal hea meel, et just Alex tema kõrval oleva koha hõivas ja end eriti bossilt laua taha istuma sättis. "Sa oled tänaseks tunniks midagi vaadanud ka?" uuris mees näitsikult, et mingisugustki vestlust arendada.
Post by Alexandria Hensley on Nov 16, 2014 22:05:54 GMT 2
"Oota, sa ei pannudki tähele, et su ees ja taga ja nüüd kõrval ka tüdrukud istuvad?" muigas Alexandria turtsatades, kui Remy mainis, et ei teadnudki, kuidas see nüüd juhtus. "Mida sa sealt aknast siis nii huvitavat nägid?" tahtis neiu teada, sest oli klassi astudes ka märganud, kuidas noormees aknast välja vaatas. Ju pidi seal siis midagi huvitavamat olema kui need kolm tüdrukut, kes lisaks temale veel klassis olid. Alex üritas ka nüüd aknast välja vaadata, kuid kuna Remy istus tema ja akna vahel, siis pidi neidis veidike ennast küünitama, et midagi üldse näha, sest sealt, kus tema istus, paistis ainult taevas ja mõned kõrgemad puud. Midagi põnevat ta siiski ei näinud, nii et järgmisel hetkel ta siiski uuesti enda kohale tagasi tõmbus ja küsimust kuuldes pead raputas. "Eih, ma ei viitsinud, pealegi on see ju alles esimene tund," vastas Lexi seejärel. "Sina siis valmistusid tänaseks tunniks või?" küsis ta siis ka noormehelt, kuigi veidi umbusklikult.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 16, 2014 22:18:59 GMT 2
"Ei, ma olin ise nii omades mõtetes ja ega nad väga kontakti ei otsinud ka," vastas Remiel, kuigi loomulikult poleks ta ka neid teisi tüdrukuid ignoreerinud, kui nad teda kõnetanud oleks. Ise mees suurem asi vestluse alustadaja paraku ei olnud, kui tegu polnud kellegagi, kellega ta hästi läbi saab. "Varesteparve ja viimaseid langevaid lehti. Eriti mõnus oli jälgida seda varesteparve, kuigi tegelikult oleks tahtnud sinna isegi pisikese lõkke tekitada," rääkis mees, sest üle kõige meeldis talle ikka tuld vaadata, ent ometi ei tulnud ta tol hetkel selle pealegi, et väljas midagi süüdata. "Kui sa tahad aknast korralikult välja näha, pead mulle kas sülle tulema, akna juurde ronima või minuga kohad vahetama," mainis mees nagu muuseas, kui pani tähele, kuidas Alex aknast välja üritas vaadata. Kahjuks polnud neiu võimeks aga röntgennägemine, mis võimaldaks tal Remielist läbi näha. Neidise küsimus pani mehe aga kergelt turtsatama ja ta vangutas pead. "Mis sa ise arvad?" vastas ta küsimusega, siniste silmade pilk Alexil.
Post by Blair Simmons on Nov 16, 2014 22:57:54 GMT 2
Blair nohises midagi omaette, üritades ignoreerida kädistamist eespingis. Pöörates laisalt pilgu tagasi kasuõele, kehitas ta lõbustatult enda õlgu, imestades isegi selle üle, et nad praegu karvupidi koos ei olnud. Tavaliselt kui see oli juhtunud, juhtus see asja eest - Blair kasutas Sophia silmapliiatsit või Sophia oli ära kaotanud mõne asja, mis oli Blairi jaoks tähtis. Sellised tühised asjad, millest noored tüdrukud suure numbri tegid. "Kõlab nagu idee, kuid arvan, et säästan sind seekord," lausus neidis sügavalt sisse hingates. Hammustanud korraks huulde ning vaadates enda ees olevate pinginaabrite poole, lausus ta viimaks vaikselt: "Aitäh." Heites pilgu tagasi tüdrukule jäi ta teda tõsise pilguga silmitsema, sest ta mõtleski enda sõnu tõsiselt. "Enda sõnade eest eelmisel korral. Neist oli isegi veidi kasu," lisas ta veel selgituseks. Tänu Sophie'le oli neidis endale ise mentori leidnud ning selleks oli piltilus kekaõps. Muidugi oli ka nende algus konarlik olnud, kuid neidis võttis end viimaks käsile ning sai seetõttu soovitud tulemuse.
Post by Sophia Hayley Gray on Nov 16, 2014 23:22:03 GMT 2
Kuulnud, et Blair lubab teda sellel korral säästa, naeratas Sophia kergelt. Njah.. Seda ta isegi uskus, et kasuõde talle päris keset tundi sellist vingerpussi ei mängiks. Edasiste sõnade peale, viis Hayley üllatunud pilgu Blairile, kuid enne kui naine jõudis küsida, miks neidis teda tänab, sai Sophia vastuse veel küsimata küsimusele. "Kes sa oled ja mida sa mu kasuõega tegid?" küsis neidis seejärel õhkõrna muigega. Tundub, et nende suhtlemine koolisiseselt muutub ikkagi paremaks. "Pole tänu väärt. Mul on hea meel kui neist kasu oli.. Pealegi... Me oleme ikkagi õed, kuigi meil arenguruumi ilmselt on veel," rääkis Hayley õhkõrna naeratusega ning turtsatas lõpus kergelt. Arenguruumi oli neil tõesti.. Tundub et klassiruumid olid nende lemmikud kohad, kus teineteisega suhelda ning teineteisele öelda asju, mida nad pole varasemalt teinud. Anatoomia tunni alguses andis Sophia õele nõu, praegu Blair tänas teda.. Ja mõlemad korrad olid nende sõnad tulnud siiralt.
Post by Alexander Cain on Nov 16, 2014 23:30:52 GMT 2
Strateegia ja loogika oli üks tund mille jaoks Alexander end kunagi kaheks ei jaotanud, et ühe poole rumalusi teha ja teist tunnis hoida. Selles tunnis oli ta alati kohal, kogu oma limiteeritud mõttevõimega. Võib-olla olid need vanad harjumused, mis sisendasid temasse uskumust, et on väga oluline sellist ala võimalikult kaugele arendada. Alex ei soovinud küll uuesti trellide taga lõpetada, kuid oma kehvemat külge ta ka lahti lasta ei osanud.
Noormees jõudis tundi õigeks ajaks, kuid enne teda oli seal juba omajagu õpilasi. Alex ei viitsinud kellegiga hetkel jamada, seega astus klassi ainult üks Alexander. Kuigi kui ta nägi mõlemat enda kasuõde tunnis, siis oli tal kahju, et ta ei olnud kolmekesi tundi tulnud. Tal oli vaja ühte ennast iga õe kohta ja siis veel mõnda lisaks, et ta neid korralikult tüüdata saaks.
Selle asemel aga otsustas ta nad täna rahule jätta ning läks ja istus Adeline kõrvale. Noormehe teada oli neiu temaga sarnases vanuses ja nad olid paar korda kooli peal kokku puutunud. "Hommikust," ütles ta tüdrukule ning tõmbas enda kotist välja kaustiku, mille traat oli mitmest kohast katki ning pastaka, mis arvatavasti oli hiljuti tema kotti kõvasti tinti lekkinud.
Post by Blair Simmons on Nov 16, 2014 23:36:35 GMT 2
Blair kratsis korraks enda kukalt, olles isegi üllatunud, et ta selliste sõnadega lagedale tuli, kuid mis parata - ta oli alati otsekohene olnud, seda ka nüüd, olgugi, et tema sõnad olid teistsugused - heatahtlikud. Õed. Blair oli harjunud üksinda olema, sest üksi oli ta olnud terve elu. Tema ema oli surnud väga noorelt ning isa mõrvati tema silme all. Enda teistest sugulastest ei teadnud ta aga midagi, sest kohe pärast isa tapmist oli linna sotsiaalosakond teda lastekodusse viinud kus ta elas väga kaua enne, kui esimene pere teda adopteerida soovis. Kuid ka nende probleemiks oli see, et tüdruk oli liiga vaikne ning endasse tõmbunud. Võis lausa öelda, et masendunud. Ta hammustas, kui kasuema tahtis tema juukseid kammida või kisas, kui teda kuskile välja kaasa tiriti. Öösiti nuttis väike Blair end aga nutma. Aasta aastasse ning perekond perekonda muutus ka tüdruk. Ta hakkas enesele füüsiliselt liiga tegema, kuid kui tema praegune perekond teda lapsendas, see lõppes. Nüüd eelistas ta lihtsalt üksindust, mida Sophia ning kasuvennad ilmselgelt ei mõistnud. Nad ei norinud teda ega midagi, kuid tüdruk tundis siiski end võõralt. "Eks näis. Ma ee, tegelikult tean ju ainult sind siit," sõnas tütarlaps sügavalt sisse hingates. Nüüd tundis ta end üksildasena kui kunagi varem, olgugi, et senimaani meeldis talle S.A.B.S'is olla.
Post by Adeline Frost on Nov 17, 2014 0:27:42 GMT 2
Adeline ehmus vaevumärgatavalt kui keegi ta kõrvale ilmus ja teda tervitas. Ta oli lihtsalt aknast välja vaadates nii mõtteisse jäänud. Viies aga pilgu Alexandrile ilmus ta näole ta tavaline muie. "Hommik!" vastas ta noormehe tervitusele ja lükkas oma juuksed tema poolt kõrva taha, et nood ta vaatevälja ei ilmuks.
Nähes, kuidas nooruk oma asju kotist välja võtab mõistis Addy, et ta endagi lauanurk oli täiesti tühi. See andis põhjust avada oma laual olev musta värvi kott, millest ta võttis tumepunase kaustiku ja tumesinise väikese pinali. Tal polnud kunagi ainult üks pastakas kaasas, vaid ikka terve pinal. Nimelt oli ta üpriski visuaalne õppija ja nii meeldis talle kõiki peatükke erinevate värvidega teha, tõmmates jooni alla pealkirjadele ja alapealkirjadele ja loeteludele jne. Lisaks meeldis talle vahel ka vihikuäärele joonistada ja selleks puhuks oli samuti vahel rohkemat kui musta pastakat tarvis.
Märgates Alexandri mitte kõige tervema ja puhtama välimusega pastakat kerkis neiu suunurk, kuid mitte kahjurõõmust, vaid lihtsalt olukorra jaburusest, et juba enne esimese tunni algust on pastakas suutnud otsad anda. "On see väga katki? Tahad ma annan sulle pastaka?" uuris Adeline abivalmilt. Ta oli täiesti see inimene, kellelt võis alati pastakat küsida, sest tal alati oli neid varuks ja õnneks polnud ta nii naiivne, et arvata, et ta need kõik alati tagasi saaks.