Post by Alexandria Hensley on Nov 24, 2014 17:41:04 GMT 2
Esmaspäevaseks pärastlõunaks olid Alex ja Remiel kokku leppinud taas ühe harjutamistunni. Seekord pidid nad jällegi kokku saama pankrannikul, et seal rahulikult harjutada. Kuid kuna kell oli veel võrdlemisi vähe, otsustas näitsik oma aega parajaks teha nii, et läks raamatukogust läbi, kuna tundis vajadust üht kodutööd tehes mõnest raamatust abi leida. Selleks võttiski tüdruk pärast tunde ette tee raamatukokku, et seal mõnda raamatut sirvida ning midagi ehk isegi laenutada. Tavaliselt Lexi küll väga tihti raamatukogus ei käinud ning seetõttu ei osanud ta esimese hooga õiget raamaturiiulitki leida, kuigi lõpuks leidis ta siiiski juba ka paar raamatut, mis ta kaasa võttis, et siis ühe laua taha istuda ning raamatuid sirvima asuda. Peale tema oli raamatukogus küll veel inimesi, kuid neile neidis erilist tähelepanu ei pööranud.
Oma pilgu tõstis ta raamatult alles siis, kui tuttavat häält kuulis, ning oma pilgu ukse poole pööranud, tabas Lexandria täpselt hetke, kui Remiel koos mingi tüdrukuga elavalt juttu ajades sisse astus. Esiteks ilmus naeratus Alexandria huulile, kuigi järgmisel hetkel taipas neidis, et noormees ei pannud teda üldse tähele ning see talle just eriti ei meeldinud. Hmh. Kui noored tema vaatevaljast kadusid, püüdis Lexi uuesti oma raamatutele keskenduda, kuid järgmisel hetkel ilmusid Remy ja too tšikk uuesti välja, jäädes seisma teisel pool raamatukogu lugemissaali, Alexandriast küllaltki kaugele. Kuid Lexil avanes neile siiski küllaltki hea vaade, olgugi et nad temast nii kaugel olid. Seepärast pani neidis tähele küll, kui pikalt nad juttu ajama jäid ja kuidas Remiel aeg-ajalt tolle plika sõnade peale naeris. Ei teagi, miks, aga see vaatepilt justkui häiris Alexit. Ja mitte vähe. Nii et ta järgmisel hetkel enda arvates küllaltki geniaalsele mõttele tuli ning hetkeks keskendus, et seejärel Remyle mõttejõul üks valusööst saata. Selle valulise illusiooni jättis neiu seekord siiski küllaltki lühikeseks - tänu taevale, et ta lõpuks enam-vähem õppinud oli, kuidas õigel ajal lõpetada -, sest ei tahtnud kutti päris kõigi raamatukogus olijate ees piinama hakata. Kuid ilmselt piisas sellest siiski, et Remy taipaks, et Alex seal läheduses oli ning et too tüdruk võib-olla kutti pisut veidrikuks pidama hakkaks. Sest valusööst oli ju ikkagi valus ja vaevalt, et noormees selle päris tuimalt ära kannatab. Igatahes Alex ise tegi seejärel küll rahuloleva näo pähe ning pöördus rahulikult oma raamatuid edasi lugema.
OT: Remiel A. Laughlin
Oma pilgu tõstis ta raamatult alles siis, kui tuttavat häält kuulis, ning oma pilgu ukse poole pööranud, tabas Lexandria täpselt hetke, kui Remiel koos mingi tüdrukuga elavalt juttu ajades sisse astus. Esiteks ilmus naeratus Alexandria huulile, kuigi järgmisel hetkel taipas neidis, et noormees ei pannud teda üldse tähele ning see talle just eriti ei meeldinud. Hmh. Kui noored tema vaatevaljast kadusid, püüdis Lexi uuesti oma raamatutele keskenduda, kuid järgmisel hetkel ilmusid Remy ja too tšikk uuesti välja, jäädes seisma teisel pool raamatukogu lugemissaali, Alexandriast küllaltki kaugele. Kuid Lexil avanes neile siiski küllaltki hea vaade, olgugi et nad temast nii kaugel olid. Seepärast pani neidis tähele küll, kui pikalt nad juttu ajama jäid ja kuidas Remiel aeg-ajalt tolle plika sõnade peale naeris. Ei teagi, miks, aga see vaatepilt justkui häiris Alexit. Ja mitte vähe. Nii et ta järgmisel hetkel enda arvates küllaltki geniaalsele mõttele tuli ning hetkeks keskendus, et seejärel Remyle mõttejõul üks valusööst saata. Selle valulise illusiooni jättis neiu seekord siiski küllaltki lühikeseks - tänu taevale, et ta lõpuks enam-vähem õppinud oli, kuidas õigel ajal lõpetada -, sest ei tahtnud kutti päris kõigi raamatukogus olijate ees piinama hakata. Kuid ilmselt piisas sellest siiski, et Remy taipaks, et Alex seal läheduses oli ning et too tüdruk võib-olla kutti pisut veidrikuks pidama hakkaks. Sest valusööst oli ju ikkagi valus ja vaevalt, et noormees selle päris tuimalt ära kannatab. Igatahes Alex ise tegi seejärel küll rahuloleva näo pähe ning pöördus rahulikult oma raamatuid edasi lugema.
OT: Remiel A. Laughlin
