Post by Sophia Hayley Gray on Nov 24, 2014 0:26:42 GMT 2
Oli laupäeva pärastlõuna kui Sophia üles ärkas. Alexander oli läinud nagu naine arvanud oli. Naine ohkas ning mõtles, millega ta hakkama oli saanud. Esimest korda pärast 3,5 aasta jooksul oli Hayley Marxi petnud. Sellegipoolest ei tundnud naine end just väga süüdi. Ilmselt lähevad nad mehega niikuinii lahku ja mees alustas petmisega. Kui Marx oleks eile kohale tulnud, poleks seda juhtunud, seega naise silmis oli siiski Marx süüdi. Olgu, naise tegu polnud ka just kõige õigem olnud, kuid sellel oli põhjendus. Marxi tegudele ei leidnud Sophia mitte mingit õigustust. Naine käis pesemas, korjas maas vedelevad hilbud üles, pani end riidesse ning istus veidi aega arvutis, justkui kogudes julgust mehe juurde minekuks.
Kell lähenes kuuele, kui naine end juba enam-vähem inimesena tundis. Sophia tegi kerge meigi, pani jalanõud jalga ning haaras siis enda käekoti. Siis hakkas naine aga enda telefoni otsima ning pärast mõneminutilist otsingut avastas Hayley telefoni tükke põrandalt ja kapi pealt. Naine silmitses neid veidi ning üritas meenutada, mis ta telefoniga juhtus. Sophia ei mäletanud, mis sellega täpselt juhtus.. Jaki selga pannud, väljus naine ühikast. Nüüdseks nägi ta juba tunduvalt inimlikum välja. Umbes kümne minuti pärast seisis Hayley Marxi ukse taga, millele ta koputas. Ta oleks võinud sinna ka niisama sisse marssida, kuid seda ta enam teha ei tahtnud. Ta ei tundnud enam mitte mingit seost selle kohaga, mida ta oli suutnud juba isegi paar päeva koduks nimetada. Naise suur kohver oli alles Marxi juures, seega asjade äraviimiseks ei olnud tal midagi muud vaja. Nüüd oli vaja lihtsalt loota, et Marx oli vähemalt kodus, mitte ei amelenud oma armukesega kuskil. Naine hammustas tugevalt huulde, sundides end tugev olema. Ta ei tahtnud Marxi pärast enam mitte ühtegi pisarat valada. Eile oli ta seda suutnud juba piisavalt teha.
Kell lähenes kuuele, kui naine end juba enam-vähem inimesena tundis. Sophia tegi kerge meigi, pani jalanõud jalga ning haaras siis enda käekoti. Siis hakkas naine aga enda telefoni otsima ning pärast mõneminutilist otsingut avastas Hayley telefoni tükke põrandalt ja kapi pealt. Naine silmitses neid veidi ning üritas meenutada, mis ta telefoniga juhtus. Sophia ei mäletanud, mis sellega täpselt juhtus.. Jaki selga pannud, väljus naine ühikast. Nüüdseks nägi ta juba tunduvalt inimlikum välja. Umbes kümne minuti pärast seisis Hayley Marxi ukse taga, millele ta koputas. Ta oleks võinud sinna ka niisama sisse marssida, kuid seda ta enam teha ei tahtnud. Ta ei tundnud enam mitte mingit seost selle kohaga, mida ta oli suutnud juba isegi paar päeva koduks nimetada. Naise suur kohver oli alles Marxi juures, seega asjade äraviimiseks ei olnud tal midagi muud vaja. Nüüd oli vaja lihtsalt loota, et Marx oli vähemalt kodus, mitte ei amelenud oma armukesega kuskil. Naine hammustas tugevalt huulde, sundides end tugev olema. Ta ei tahtnud Marxi pärast enam mitte ühtegi pisarat valada. Eile oli ta seda suutnud juba piisavalt teha.
