Post by Justin Turner on Nov 19, 2014 13:56:42 GMT 2
"APPI!" karjus Justin kiiresti, kui ta ukse avas, Amy tema süles ja esimese voodini jõudis, kuhu Justin ka Amy pikali pani.
"Kõik saab korda, ma luban, peab saama!" Järgmisena juba kõrvalt kiirustaski tolle koha arst, et tüdrukut üle vaadata. "Mis juhtus?" küsis arst esimese asjana, märgas sidet ja pea tagumist osa. Ta suunas oma käe tüdruku pea vastu, et oma võimega toda parandada.
"Ta kukkus kõrgelt alla. Ma üritasin teda päästa oma võimega ja päästsin surmast, aga pea sai ikka põrutada," ja kui ta nägi, kuidas too üritab oma võimega midagi teha, lausus ta kiirustades "See ei tööta, ta võime nullib kõik võimed, mida ta puudutab ära ja ükski võime ei tööta ta peal!" alles nüüd sai aru, kui suur miinus tema võimel oli otsas. OP võime my ass, ta on täpselt nagu inimene, alles nüüd hakkas ta mõistma mõndasid võimalikke vaateid, mida ta õde tahtis, koges. Ilmselt ta ongi terve elu olnud lihtsalt üks inimene, koos teistega. See tegigi ta täiesti absoluutselt tavalise inimese... otseses mõttes.
Poiss tundis, kuidas ta pisarad otsekui tahtsid tulla, kuid ei tulnud. Siiski, terve ta keha värises täielikult. Ta nagi kuidas arst kiiresti tõi hunnik tavalisi meditatsioone ja hakkas toimetama, arvestusega, nagu tüdruk oleks tavaline inimene. "Hea uudis on see, et ta kehal pole midagi viga, ta on ainult peast põrutada saanud. Ma ei ütleks, et taga midagi hullu on juhtunud, aga eks seda ennem seda teada ei saa, kuni ta ärkab... või kui ärkab,"mille peale poisi värin ainult suurenes. "Aga hetkel ma ei ütleks, et asi nii hull on. Kas sa suudad minna üksinda tagasi oma dormi?" küsis arst, sest oli näha, et Justin värises vägagi tugevalt üle keha ja oli üleni kahvatu. Samas ei saanud praegu arst kuhugi minna.
"Ma ei..." alustas ta vaidlusega, et mitte ära minna, kuid arst teatas kohe "Sa pead minema, tule hommikul tagasi. Ära muretse, ma hoolitsen ta pärast. Mul on siin vaja üht teist toimetada ja sa jääd ainult ette. Sa tahad ju talle kõige paremat? mille peale Justin noogutas õrnalt, viskas viimase pilgu teadvuseta Amyle ja kõndis, ise värisedes, haiglatiivast välja.
Ta kõndis mööda koridori, teadmata kuhu suunas, kuni ta jäi kuskil koridoris, mis oli ilmselt see sama korrus, kus oli haiglatiib. Ta ajas end aknalauale istuma, võttis kätega ümber oma jalgade ja vaatas aknast välja klaasistunud, kahvatu pilguga, samal ajal endiselt terve keha värisedes. Aga ta ei vaadanud tähti, ega isegi välja, sest ta pilt oli udune ja ta lihtsalt vaatas, samal ajal kui ta kõrval olev klaas otsekui nagu higistaks, kuigi samas midagi ei juhtunud-muutunud. Ütleme, et kui keegi oleks klaasi sõrmega toksinud, oleks klaas muutunud, nagu oleks käpitud plastiliini.
OT: Teema on vaba, soovitatav tulla kellelgi, kes juba varem teab Justinit.
"Kõik saab korda, ma luban, peab saama!" Järgmisena juba kõrvalt kiirustaski tolle koha arst, et tüdrukut üle vaadata. "Mis juhtus?" küsis arst esimese asjana, märgas sidet ja pea tagumist osa. Ta suunas oma käe tüdruku pea vastu, et oma võimega toda parandada.
"Ta kukkus kõrgelt alla. Ma üritasin teda päästa oma võimega ja päästsin surmast, aga pea sai ikka põrutada," ja kui ta nägi, kuidas too üritab oma võimega midagi teha, lausus ta kiirustades "See ei tööta, ta võime nullib kõik võimed, mida ta puudutab ära ja ükski võime ei tööta ta peal!" alles nüüd sai aru, kui suur miinus tema võimel oli otsas. OP võime my ass, ta on täpselt nagu inimene, alles nüüd hakkas ta mõistma mõndasid võimalikke vaateid, mida ta õde tahtis, koges. Ilmselt ta ongi terve elu olnud lihtsalt üks inimene, koos teistega. See tegigi ta täiesti absoluutselt tavalise inimese... otseses mõttes.
Poiss tundis, kuidas ta pisarad otsekui tahtsid tulla, kuid ei tulnud. Siiski, terve ta keha värises täielikult. Ta nagi kuidas arst kiiresti tõi hunnik tavalisi meditatsioone ja hakkas toimetama, arvestusega, nagu tüdruk oleks tavaline inimene. "Hea uudis on see, et ta kehal pole midagi viga, ta on ainult peast põrutada saanud. Ma ei ütleks, et taga midagi hullu on juhtunud, aga eks seda ennem seda teada ei saa, kuni ta ärkab... või kui ärkab,"mille peale poisi värin ainult suurenes. "Aga hetkel ma ei ütleks, et asi nii hull on. Kas sa suudad minna üksinda tagasi oma dormi?" küsis arst, sest oli näha, et Justin värises vägagi tugevalt üle keha ja oli üleni kahvatu. Samas ei saanud praegu arst kuhugi minna.
"Ma ei..." alustas ta vaidlusega, et mitte ära minna, kuid arst teatas kohe "Sa pead minema, tule hommikul tagasi. Ära muretse, ma hoolitsen ta pärast. Mul on siin vaja üht teist toimetada ja sa jääd ainult ette. Sa tahad ju talle kõige paremat? mille peale Justin noogutas õrnalt, viskas viimase pilgu teadvuseta Amyle ja kõndis, ise värisedes, haiglatiivast välja.
Ta kõndis mööda koridori, teadmata kuhu suunas, kuni ta jäi kuskil koridoris, mis oli ilmselt see sama korrus, kus oli haiglatiib. Ta ajas end aknalauale istuma, võttis kätega ümber oma jalgade ja vaatas aknast välja klaasistunud, kahvatu pilguga, samal ajal endiselt terve keha värisedes. Aga ta ei vaadanud tähti, ega isegi välja, sest ta pilt oli udune ja ta lihtsalt vaatas, samal ajal kui ta kõrval olev klaas otsekui nagu higistaks, kuigi samas midagi ei juhtunud-muutunud. Ütleme, et kui keegi oleks klaasi sõrmega toksinud, oleks klaas muutunud, nagu oleks käpitud plastiliini.
OT: Teema on vaba, soovitatav tulla kellelgi, kes juba varem teab Justinit.
