Bonding time

Blair hingas sügavalt sisse oodates, et sammud temani jõuaksid. Need olid tasased, millest oli aru saada, et tegu oli meesterahvaga, sest peaaegu kõik naised selles koolis kantsid kontsi. Mismoodi nad seda teha suutsid, ei saanud Blair aru, sest tema oleks päeva ilmselt villides, tursete ning paistes jalgadega lõpetanud. Mida mugavam oli riietus ning olek, seda parem oli nii endal kui ka teistel.
Ei läinud kaua aega kui tema vaatevälja ilmus Alexander, üks neidise kasuvendadest. Temaga oli Blair ilmselt kõige vähem suhtunud, sest tüdruk ei leidnud, et neil midagi ühist oli. Ta teadis, et noormehel oli raske minevik, kuid erinevalt Blair oli Alexander endale ise selle valinud. Ning kuna Blair ei teadnud täpselt mis noormehe keiss oli, oli ta tema suhtes ka ettevaatlik ning skeptiline. Ning tõsi, õeraas häiris teda väga. Tütarlapse jaoks ei olnud nad õed-vennad vaid pigem lapsed, kes elasid ühe katuse all. Just nagu lastekodus, ainult, et palju suurema vabadusega. "Alexander," vastas Blair viisakalt, viies pilgu tagasi enda päevikule, lõpetades lause.

Mõne hetke pärast tundis ta hingamist enda kuklas ning kärmelt lõi ta päeviku kinni ning tõusis püsti. Mis neil inimestel viga oli, et nad kõik üritasid tüdruku päevikusse piiluda? Algul Justin ning siis Alex? Kasuisa oli rääkinud kõikide peres olevate inimeste võimetest, seega ei olnud noormehe kloon tüdrukule üllatuseks. "Lõpeta see," lausus tüdruk hoiatavalt, vaadates originaalse Alexi poole. Kui see ikka oli originaal. Blair ei teinud kunagi vahet. "On sul midagi vaja? Mul pole siin suitsu," lausus tüdruk kui ta noormehest möödus ning suitsuhaisu tundis. Ka Blair suitsetas, kuid ta hoidis enda pakki tagi taskus, mis omakorda oli tüdrukute magamistoas.
Enda päevikuga suundus neidis teise tugitooli suunas, mis oli Alexanderitest eemal, kuid sellegi poolest ümber laua. Ta pööras enda pahura pilgu noormehele, vaadates teda kortsus kulmuga. Mida ta sellisel õhtul üldse koolis tegi? Miks ta kuskil sõpradega ei olnud või midagi. Kodus olles nägi tüdruk harva noormeest majas, kuid samas ei käinud Blair magamistoast eriti väljas ka.

Blair vaatas tõsise ilmega kuidas koopia Alexanderi juurde läks ning tema kõrval istet võttis. Muidugi ei teadnud neidis, et tegemist on noormehe koopiaga, kuid närvidele käis see tõepoolest. Üks asi oli võime omamine, teine asi oli võime kasutamine kellegi peal. Ning olgugi, et noormees kasutas võimet enda peal, et end kloonida, tundus tüdrukule, et praegu tegi ta seda just selleks, et tüdrukut närvi ajada.

Kuid Blair oli enda elus palju jama kogenud ning oli vaja rohkemat kui üht klooni selleks, et tüdruku õhtu rikkuda. Vaikselt manas tüdruk enda huultele naeratuse ning langetas malbelt enda pilgu. "Tead, Alexander," sõnas ta vaikselt, tõustes peagi diivanilt püsti, kõndides klooni ning noormehe poole. Tal polnud aimugi, kumb on kumb, võib-olla on nad mõlemad kloonid? Kuid üks neist ei liigutanud enam. Ei liigutanud ka kärbes tolle pea kohal, see oli õhku ühe koha peale hõljuma jäänud. Käikell, mis enne valjult kamina ääres tiksunud oli, oli jäänud vait ning linnuke selles, mis pooleldi lahtiste pooluste vahelt väljas oli, püsis kuss. Aeg seisis, kuid Alexander, eeldatavasti õige neist, oleks suutnud end endiselt liigutada. Tüdruk nimelt hoidis enda varvast tolle jala vastas. Tüdruk ei hakanud noormeest enda käega puutuma, sest soovis hoida nii temast kui teistest võimalikult kaugele. Kuid nõndamoodi, kui Blair noormehega füüsilises kontaktis oli, suutis noormees koos temaga ajale vastu panna.

"Arvad, et oled nii kõva mees, on ju? Enda pisikeste kloonidega, kes su ees kogu töö ära teeb. Kuid sa eksid. See näitab lihtsalt seda, et sa ei tule ise toime. Sa oled... nõrk." Tema viimased sõnad olid muutunud sosinaks ning järgmisel hetkel astus ta noormehest eemale tundes järsku, et tal on külm. Aeg käis edasi. Kärbes lendas sumisedes seinale, kägu kellast hakkas valjult kisendama ning tuba täitus selle tiksumisega. Muidugi sai ka kloon enda nalja edasi teha. Tüdruk pööras end ringi ning ajas pea kuklasse, hingates sügavalt ning värinaga sisse. Alex suutis ideaalselt enda võimet kontrollida, kuid Blairi jaoks see nii lihtsalt ei käinud. Kurat, tal oli see võime ainult kaks aastat olnud ning eriti tihti ta seda ei avaldanud. See oli esimene aasta koolis ning just sellepärast tal oligi hea meel seal olla - viimaks sai ta enda võimet õppima käsitlema nii, et see temalt energiat ei ime.
"Palun jäta mind rahule nüüd," lausus neidis vaikselt, heitmata pilkugi noormehe poole. Ta nägu oli kaamem kui varem. Tedretähnid tema ninal helkisid vastu, kui ta diivani poole, kus ta enne oli olnud, suundus ning sellele pikali heitis. Ta libistas käed ümber enda keha ning hoides silmi diivani seljatoe suunas jäi ta ootama. Ta polnud kunagi Alexanderiga niimodi ühes ruumis olnud ning ausalt öeldes muutis see teda närviliseks. Olgugi, et Sophie oli öelnud, et nad on õed, ei tulnud Blair end ühegi enda õe või vennaga seotud olevat. Nendes ei voolanud üks veri.

Tüdrukul polnud tegelikult aimugi kui halvasti võis aja peatamine kellelegi mõjuda. Tegelikult ta ei olnud kunagi sellele mõelnud. Kõik need inimesed, kes paigale tardusid ning seda ainult selleks, et neidis saaks korraks teha mida tahab. Kui Alexander ning Blair üksteise kavatsi teadnud oleks, oleks neidise võimest noormehele vägagi palju kasu olla, kui too tahtis suuremat röövi korraldada. Tüdruk oli küll teadlik, mille eest kutt kinni istus, kuid ta ei olnud keegi, et seda Alexanderile nina alla hõõruda. Nad kõik tegid vigu ning nad kõik elasid oma elu ise.

Kuid noormehe sõnad olid need, mis tüdruku sisemust jäise noahoobina kõhtu lõid. Kui õigus noormehel seekord oli! Tüdruku enesehinnang oli nullist madalam. Ta süüdistas end oma vanemate surmas, süüdistas end selles, et tema uus pere pidi rohkem raha välja käima selleks, et tüdrukul oleks söök laual, riided seljas ning see neetult suur õppemaks makstud. Süüdistas end selles, et Alexanderil peavalu oli ning nüüd, need sõnad... Blair neelatas valusalt, pigistades enda silmad kinni. Ta hoidis käsi tugevamini enda ümber, igatsedes need enda kõrvaklappide järele sirutada, et end muusikaga maailmast eemaldada. Sest see oli ainus, mis tema tuju paremaks muutis.

"Kui sulle ei meeldi, siis," alustas Blair, viies viimaks enda suured ning veidi vesised silmad noormehele, "kao ära!" Tema võrkkestad olid muutunud tormisteks ning järsku oli tüdruk diivanilt püsti. Seda tehes oli tal väga halb olla, iiveldas ning parema meelega oleks ta kuskil oksendanud kui enda piltilusa kasuvennaga möliseda. Kurat, kui nõmedad nad kõik olid! Blair ei sallinud neist mitte ühtegi. Ei sallinud, sest kadestas neid. Sa oled kole. Sa oled paks. Keegi ei salli sind. Keegi ei taha sinu läheduses olla just nagu Alexander ütles. Sa oled mõttetu õhuraisk. Värdjas! Tüdruk pigistas taas enda silmad kinni ning tuletas meelde arsti sõnu: sa pead enda tablette regulaarselt sööma. Tüdruk oli endale väga palju liiga teinud. Kaks korda oli ta enese näljutamise pärast haiglas olnud. Viimane kord saadeti ta ka psühheaatri juurde, kus ta nüüd igal kuul korra käis. Neidise randmed olid arme täis, sest kaks aastat tagasi oli tal lõikumisfaas olnud. Sellepärast ta neid lotakaid kampsuneid kandiski.

Jõudes ukseni, et see noormehe jaoks avada, pöördus Blair aga viimaks ringi ning tõmmanud kiirelt käeseljaga üle enda silmade päris ta: "Mida ma sulle halba teinud olen? Ma olen alati enda toas olnud, pole sinuga sõnagi rääkinud. Mida kuradit ma sulle teinud olen?!" Ta hingas pahinal välja, sest oli enda jutuvada öeldes hinge kinni hoidnud. Rind kiirelt hingamisega üles-alla liikudes surus tüdruk end vastu ust, käed selja taga ukselingil. Tema pilk rändas ainiti noormehele. Oli see tõsi, et ilusatel inimestel oli kole hing?

Nobedalt püüdis Blair suitsu kinni ning vaatas seda kõheldes. Mida? Neidise huuled olid peeneks kriipsus kokku surutud ning hingates sügavalt sisse, tõukas ta end viimaks ukse najalt lahti, kõndides kaminani. Tuld ta noormehelt küll küsima ei hakanud, unistagu edasi. Selle asemel vajutas ta modernset nuppu, mille tõttu kaminasse leek lahvatas. Süüdanud suitsu, tõmbas neidis end ühe käega kamina ees toetudes sellest mahvi. Eneselegi märkamatult avastas ta, et ta värises üle terve kere. Vihast? Ärevusest? Tõsi, neidisel olid tõsised kompleksid. Arst ütles, et ta on bipolaarne, kes vaevleb maniakaalse depressiivsuse käes. Ju see oli siis tõsi, kuid antud hetkel ei süüdistanud neidis enda konditsiooni vaid Alexanderit, kes oli teda selle kõigeni viinud. Poleks too enda nõmeda klooniga nõmetsema hakanud ning tüdruku privaatsust (päevik) häirinud, oleks kõik suhteliselt okei olnud.

Kui nad olid mõnda aega vaikides suitsetanud, tõusis Blair viimaks püsti, kõndides rahulikult diivani poole, taaskord. Ta ei vaadanud noormehe poole, sest tundus end halvasti. Jälle. Nüüd tundis ta piinlikust, süümepiinu. Ta tõepoolest imes energiat. Vabandust ta ka paluma ei hakanud, see polnud sugugi temalik. Selle asemel tõstis ta viimaks enda silmad noormehele ning jäi teda kaalutletult vaatama. Too oli tumedate juustega, rohekaspruunide silmadega (neidis polnud Alexanderit või tema silmi väga lähedalt näinud, mis tähendas, et ta võis vabalt ka eksida), võrreldes Blairi endaga väga pikka kasvu ning sale. Ta oli nägus. Tundus, et kõik adopteeritud lapsed olid kuskilt pärinud selle ilugeeni, mida Blair kuidagi ei omastanud. Ta oli tedretähniline, keskmist kasvu ja keskmise kehaehitusega. Temas polnud midagi erilist. Neidis kadestas väga enda kasuõde Sophie't, kellel olid ideaalsed lokid, kaunid silmad ja huuled. Iga mees oleks tema pärast arust ära ning neidis ei oleks sugugi üllatunud olnud, kui mõni tema kasuvendades tüdrukuga midagi tegi. Midagi, mida õed-vennad küll ei teinud.

"Miks sa üldse siin oled?" küsis Blair viimaks, kui oli end neist mõtetest välja tirinud. "Ma mõtlen lossis. Kas sa ei peaks enda sõpradega kuskil end täis kaanima ning seejärel mõned tüdrukud kuskile ära lohistama?" See oleks nii tüüpiline olnud. Neidis polnud kunagi armunud olnud. Tegelikult ei olnud teda korralikult isegi suudelnud. Blair mäletas hästi, et enda neljateistkümnendal sünnipäeval oli ta enda parimalt sõbralt saanud sünnipäevaks kingi, mis liigutas näitsikut nii väga, et ta suudles noormeest. See oli kestnud täpselt kaks sekundit ning meenutas rohkem musi, kuid pärast seda oli tüdruk punastades enda tuppa jooksnud ning terve õhtu seal istunud. Blairil puudusid igasugused kogemused noormeestega. Üleüldse inimestega.

Tundus, et Alexander võttis kõike sõna-sõnalt. Vaikse ohke saatel raputas neidis pead ning kommenteeris: "Ma-ma ei mõelnud päris seda." Lohistamise all oli ta midagi muud silmas pidanud. Midagi, mis tähendas tüdruku teadvuselolemist, kuid tundus, et enese väljendusoskus puudus tüdrukul täielikult. Või ei saanud noormees temast aru. Või ei saanud tema noormehest aru. Nad olid küll peaaegu aasta ühe katuse all elanud, kuid see ei tähendanud, et nad üksteist teaks. Ei, nad olid võõrad.

Blair mäletas selgelt kuidas ta ühel ööl oli palja T-särgi ning aluspesu väel kööki läinud selleks, et vett võtta ning imelikul kombel oli vist Alexanderil sama idee tekkinud. Igatahes seal neidis oli, paljastatud. Kiirelt punastades oli tüdruk oma tuppa läinud, ukse lukustanud ning teki alla õudusega pugenud. Kui piinlik!

Ta ei kavatsenud aga rohkem midagi lohistamise kohta rääkida vaid kuulas noormehe sõnu. Kindlasti mõtles too, miks tütarlaps oli selline nagu ta oli - haugete närvidega. Ning olgugi, et Blair oleks meeleldi talle kogu enda Loo ära rääkinud, et noormees natukenegi mõistaks, teadis ta, et Alexanderit see ei huvitaks. Neil kõigil oli raske minevik, mitte ainult neiul endal. Ning Blair mõistis seda täielikult. "Või nii," sõnas Blair vaikselt, kimudes suitsu. Ta jälgis, kuidas suitsutoss eemale hajub ning neelatas seejärel. "Järv on muidu populaarne koht, kus noored siin joomas käivad. Ma võin ju omaette olla, kuid ma ei ole kurt." Energiapudelitesse topiti õlut ning isegi kangemat märjukest ning pidu kestis koidikuni. Nädalavahetuseti ei olnud eriti mingeid piiranguid. Või kui oli, mindi kuskile mujale.

Blair kergitas noormehe sõnade peale kulmu, kuid ei olnud sugugi üllatunud neid kuuldes. "Sa kõlad nagu Sophia," pomises ta tasa, jälgides suurte silmadega noormehe käitumist, "kuid ma ei usu, et see hea mõte oleks. Ma ei tea kuidas alkohol mulle mõjuks." Võis olla muidugi, et tüdruk joob end täis ja on seltsiv ja rõõmus, tantsib ümber lõkke, võtab välja enda suupilli ning mängib kaunile akustilisele kitarrile kaasa kuid halvimal juhul sattus ta masendusse ning võttis sisse peotäie antidepressante, mis talle välja kirjutatud oli ning kaalus kuskilt allahüppamist. Olgu, nii äärmustesse ei oleks see vast läinud, sest olgugi, et neidis oli kergelt öeldes masendunud, ei olnud ta suitsiidne. Temas oli endiselt lootus, et ta õpib selles koolis midagi uut. Noh, peale tunnis õpitu ning enda võime kasutamisele, muidugi. Sellepärast oligi ta Sophia nõuandeid natuke kuulda võtnud ning vähemalt üritanud. Praegugi selle asemel, et magamistuppa joosta, oli ta seal ning üritas Alexanderiga mingit vestlust maha pidada.

Toetades end diivanipatjade vastu ning hoides enda põlvi veidi konksus, toetas tütarlaps üht kätt diivani seljatoel, kui ta teise käega endiselt suitsust kinni hoidis ning selle nüüd lõpuni tõmbas. Ta ei mõelnud sellele, mis oleks võinud juhtuda siis, kui keegi oleks puhkeruumi tulnud ning kisama hakanud selle tõttu, et ruumis ei tohi suitsetada. Tema silmad seirasid ainiti noormeest. "Mida sa siis teha tahaksid?" küsis ta viimaks vaikselt, tõustes lõpuks püsti. Lükates ühe juuksesalgu kõrvataha kummardus ta, et noormehe eeskuju järgida ning koni tulle visata. Seda ta ka tegi.

Diivanile tagasi suundudes kahetses ta, et ei olnud endale pikki pükse jalga pannud. Kuna oli sügis ning ilmselgelt andis kütmissüsteem soovida, oli loss praegusel hetkel eriti jahe. Neidis võis vanduda, et tundis vahepeal tuuleiili enda maikakaelusest sisse pugemas.