Mõttepaus

Gareth avas silmad ning tema ees seisis uus õpilane, keda ta veel näinud polnud. Nüüd, kus ta end tutvustanud oli, tuli ka mehele meelde, et tuleb vahetusõpilane meie kooli. "Kutsu kuidas soovid, mina olen lihtsalt sinu õppejõud Gareth Montrell," tutvustas mees ka ennast kerge naeratuse saatel. Gareth ei suutnud kuidagi välja mõelda, mida üks õpilane võis leida oma vabal ajal õpetajas nii huvitavat, et temaga kõnelema tulla, kuid neidise viimane lause pühkis iga viimse kui kahtluse.
"Ja te arvate, et see, mis te kuulnud olete on kohe sellepärast tõsi?" küsis Gareth muiates. "Kuulujuttudel pole just alati tõde all, aga eks ma proovin endast parima anda, küsi oma küsimus ning ehk oskan ma sulle ka vastuse kinkida," lisas ta veelgi. Polnud ju ometi võimalik, et äsja väljastpoolt tulnud isik võiks teada või võiks midagi küsida teema kohta, millest Gareth tõesti üht koma teist teadis. Mees lootis, et küsimus tuleb lihtsalt erialane või siis ehk mõni koolisiseelu puudutav, kuid..

Gareth muigas taaskord tahtmatult. Jah, kuulujuttudega juba oli kord selline lugu, et kui teed midagi keelatut ühes kohas, siis teises kohas on see jutt juba saavutanud hoopis tugevama volüümiga varjundi nagu oleksid presidendi maha lasknud.
Ja nagu ikka ei lähe kunagi need mõtted teoks, mida sa loodad. Küllap see on karma. Preili Winzterh küsis siiski küsimuse, mida ta poleks isegi tohtinud osata küsida. Gareth võttis pildi oma kätte ning silmitses seda. Meesterahvas pildil oli talle võõras, kuid millegi pärast tuttav... Kuskil ta oli teda näinud, aga kus.... ja kas üldse elusana..
"Ma ei tea, kes ta on, kuid ta tundub mulle mingil määral tuttav... kusagil ma nagu oleksin seda nägu näinud," sõnas mees mõtlikult. Järgnev, mida Winzterh lasusu polnud enam üldse naljakas. "Kuidas sa üldse tead sellistest asjadest? Sa ei tohiks sellest midagi teada, kes sind informeerinud on?" küsis Gareth neidise poole pöördudes.

Gareth lihtsalt kuulas mõttes suu ammuli. Tõepoolest, see tüdruk oli vaevalt 20 ning juba oli kuidagi teada saanud laborist, uskumatu! Elus tuleb ikka igasugu üllatusi ette, mitte kunagi varem pole ükski kooliaasta nõnda huvitavalt alanud.
Kuuldes neiu hääles pettumusnooti muutis see ka mehe veidi kurvaks. Garethil on alati kahju, kui ta ei oska kedagi aidata. Viimase küsimuse peale ta kehitas õlgu. "Ükskõik kes sulle selle info andis, et ma võin midagi teada, pidi olema minuga tihedalt seotud. Kes see oli?" küsis mees veel enne, kui pöördus Andreat huvitava küsimuse poole.
"Mis puutub sinu isasse, siis mul on inimesi, kes võivad teda paremini teada. Oled sa kindel, et ta on surnud?" küsis Gareth, viies pilgu Andrea silmadesse. Liiga palju kordi oli selliseid trikke laboris tehtud, et lavastati kellegi surm ning nüüd elab isik redus, aga vähemalt elab.

Ega Gareth lootnudki, et türduk kipuks oma allikaid avaldama. Oleks äärmiselt vale olnud seda teha. Ja ka järgnevad sõnad, mis Andrea lausus ei tulnud talle üllatusena. Tõepoolest, palju ei julge tegutseda. Sellele on ka piisav seletus - palju on just selle tegutsemise pärast tapetud, ära kaotatud või mis kõige hullem - inimese lähedasi tapetud. "Jah, inimesed kardavadki. Eks neil ole ka põhjust, aga nad keelduvad nägemast suurt pilti - et päästa miljoneid tuleb tappa tuhandeid, nagu üks tark mees kunagi ütles," tsiteeris Gareth kedagi, kelle nimi tal hetkel ei meenunud.
Jah. Ka järgnev kirjeldus oli paganama tuttav. "Ta ei olnud kindlasti ainus. Selliseid juhtumeid on veel olnud, üks taoline on näiteks äsja maetud Amanda oma," otsustas Gareth oma arvamust jagada Andreaga. "Kas sa tahad teada saada kas ta on surnud, või sa tahad ta üles leida?" esitas Gareth otsustava küsimuse, millele pidi neidis kõige pealt vastuse leidma, kuna ilma suunata tuhnimine pole kedagi kunagi kuhugi viinud...

Ka Gareth vaikis. Mees sai aru, et Andreal on vaja mõelda. Tegemist oli ju siiski neiu isaga ning sellised teemad pole kunagi kerged. Teadis ja Gareth ka seda omast käest. Inimesi on ennegi teadmata kaduma läinud nii, et neist kunagi midagi teada ei saada, vahel on isegi parem kui ei hakkata otsima - on juhuseid kui läbi otsimise on rohkem kui üks hea inimene hukka saanud, kuid Gareth polnud kunagi seda meelt, tema meelest vajas iga asi selgitust ning ükskõik kui sügaval see ka ei peitunud, oli see siiski olemas ning võimalik leida.
Kui Andrea lõpuks rääkima hakkas, pidi mees paratamatult raske teema juures muigama - tundus nagu nad juba teeksid koostööd ning töötaks ühise eesmärgi nimel, mis tegelikult oli ju keelatud. Gareth ei saanud niisama lihtsalt salajasse projekti pühendada kõrvalist isikut, kes on teemast teada saanud kurat teab kust.
Kuuldes sõnu, mida ta ei kuulnud esimest korda, noogutas mees. "Jah, nii see tõesti on. Paljud arvavad, et mul oleks juba ammu aeg suu kinni panna ning omad teooriad endale hoida, kuid kuna liialt palju fakte räägib minu kasuks, siis leian, et mina olen nüüd küll üks viimaseid, kes peaks oma suu sulgema," ning paratamatult läksid mehe mõtted nendele inimestele, kes ei kiitnud heaks mehe otsekohesust - kahju.
"See kõik on võimalik. Lihtsalt on vaja piisavalt aega ja pühendumist, et temast midagi leida. Keegi meist pole täiuslik, ning kui keegi isegi ta ära koristas või kui ta ise proovis hääletult kaduda, siis kusagil on kindlasti mõni niidiots maha jäetud," alati oli see nii, ole nii osav kui tahes, mingil hetkel pead sa vea tegema.
Küsimuse peale kerkisid Garethi kulmud kahe millimeetri võrra kõrgemale. "Kui sa loodad, et ta on surnud, mida sa temast siis üldse otsid?" küsis mees võib olla, et liialt otsekoheselt ja solvavalt, kuid sellise mõttelaadiga pole ju mõtet kedagi otsida - kui ei hooli siis ei tohiks vahet olla kas elus või mitte. "Ma ei usu, et ta sind niisama hülgas. Kindlasti peitus seal põhjus, võib olla just tänu tema hülgamisele oled sa praegu siin ning räägid minuga," esitas Gareth ultimaatumi, mis võis olla rohkem kui tõenäoline.

Gareth kuulas Andrea lõpuni enne kui midagi vastas. Polnud kahtlustki, neiu oli sügavas segaduses ning seda juba pikemat aega. Selliste murede juures on raske millelegi muule keskenduda. Enam ei imestanud Gareth üldse, et Andrea teadis sellistest teemadest, millest ta midagi teadma poleks pidanud - oma tahtejõu ja võluvusega meelitab ta rääkima ka kõige vagama hinge.
"Sa oled nekromant?" oli Garethi esimene küsimus, kuna neidis väitis, et oli ühendust proovinud võtta oma isaga läbi teispoolsuse. Selline anne oli harv. Tegelikult oli Gareth kohanud vaid ühte nekromanti oma elus ning suur rõõm oli näha teist. Vähesed saavad sellise andega hakkama. "Kui sa teda sealt ei leidnud siis jätab see meile tõesti vaid ju kaks varianti - surnud või mitte. Kohe poole lihtsam, eksole," proovis Ray veidi huumorit asjale lisada. "Aga meie jõude ühendamas... hmmm.. No kui ma nüüd üdini ausaks jään siis ma arvan, et sa tead isegi, et sa kõneled praegu minuga teemast millest sa midagi ei tohiks teada ning mul on juba tekkinud teatavad kahtlused, kust sinu kõrvu on nii palju infot jõudnud," teatas Gareth veidi raskemal toonil. Polnud hea, et jutud niivõrd kergesti levivad. Varsti võis saada saladusest seeläbi avalik saladus ning seljuhul oleks kriips peal kogu üritusel.
"Jah, Andrea, ka mina mõtlesin sinu vanusena nii, et olen elu näinud ja mida kõike veel, tegelikult asjad nii pole, elu on alles ees. Aga ma hindan sinu tahet ning ma pean veidi mõtlema ja kaalutlema ja rääkima vajalike inimestega uurimaks sinu probleemi."
"Mul on kahju, et ma sind ei oska koheselt aidata, kuid sinu isa ma arvan, et ma polek kunagi päriselt näinud, kui siis vaid pilti aga ma ei suuda meenutada kus..." teatas ta veelgi. Sellised olukorrad juhtuvad haruharva ning just nimme ei tule pähe vajalikud asjad.