Surprise surprise!

Blair istus poollamaskil asendis pehmetel patjadel, mis hoolitsevalt tema selja alla pandud olid. Ta käed olid rahulikult süles ning tema hajameelne pilk vaatas aknast välja, erksinised silmad detailselt kõike tähele panemas. Linnud, kes akna alt mööda lendasid, inimesed, kes omavahel kõnelesid ning seejärel kuskile kõndisid ning puud, mis tuule käes õõtsusid. Tundus, et tuul oli sel aastaajal väljas sagedane nähtus, sest tüdruk ei olnud veel näinud hetke, mil oleks tuulevaikne olnud. Ning see oli alles ta esimene nädal S.A.B.S's.
Tüdruk meenutas enda vestlust haiglaõega, kui tüdruk oli teadvusele tulnud. Tuli välja, et ta ei olnud lihtsalt minestanud vaid tal oli ka vedelikupuudus. Ta sai õelt korralikult manitseda, et ta ei söönud ega joonud nii nagu peaks ning et ta enda rohte pole võtnud. Oih? See kõik oli tõepoolest meelest läinud.

Heledapäine tüdruk oli üllatunud, et tal ei oldud veel kästud kohver pakkida ning koolist lahkuda, sest neidis oli kindel, et Owen räägib Marcusele sellest, mis juhtunud oli. Tüdruk tundis natuke häbi, et oli professorit perverdiks kutsunud, kuid see oleks ilmselt iga tüdruku reaktsioon olnud. Siiski oli kõik vist hästi läinud, antud hetkel polnud ta veel saanud käsku enda asjad pakkida ning esimesel võimalusel koolist lahkuda.
"Preili Simmons, teile on külaline," lausus järsku vaikne kuid ärev hääl. Ilmselt oli Owen ka noore õe eyecandy, mistõttu too edvistama hakkas. Kuid sellegi poolest oli Blair üllatunud. Kes tuleks teda vaatama? Kasuõde? No palun, nad ei saanud isegi mitte läbi. Vähemalt hästi küll mitte.
Aeglaselt pööras tüdruk enda pea Oweni suunas. Tüdruk nägi välja teistsugune kui enne. Must silmameik tema silmilt oli kadunud, tedretähnid neiu ninal olid välja paista ning tüdruku juuksed olid kammitud ning langesid vabalt tema õlgadele. "Sina," lausus neidis üllatunult, ajades käed enda külgedele, et end veidi paremini istukile tõsta. Nüüd tundis ta piinlikust paljude asjade pärast, eelkõige enda sõnade tõttu. Ta oleks ehk pidanud Owenit teietama ning temaga lugupidavam olema. Temast eemale hoidma.

Tõmmanud kiirelt keelega üle enda huulte, lasi ta enda sinistel silmadel noormehel ringi rännata, sest nüüd nägi ta teda paremini. Too oli ideaalne. Miks too enda hommikut tüdrukut vaatama tulles raiskas?

Kui Owen viimaks kõneleda otsustas, hingas tüdruk pahinal välja, sest hinge kinni hoides oli ta oodanud, mis sajatused ning i-told-you-so fraasid noormehe poolt tulema hakkavad. Ta oli üsna kindel, et saab peapesu selle kohta, kui tormakalt oli neidis käitinud ning olgugi, et tüdruk teadis seda isegi, ei viitsinud ega tahtnud ta antud hetkel uuesti koju seda sajatamist uuesti kuulda.
Kuid vastupidi, tundus, et Owen muretses. Või tundis vähemasti huvi tütarlapse tervisliku seisundi pärast mis pani neidist kulme kergitama. Mis nali see nüüd on? Aaegamööda oli neidis piisavalt skeptiliselt inimeste suhtes muutunud, et neist kõige hullemat oodata.

"On ka hullemini olnud," lausus tüdruk vaikselt käega üle enda juuste tõmmates. Tema käe külge oli kinnitatud kanüül, mis oli omakorda voodi kõrval oleva tilgutikotida ühendatud. Neidisel polnud tegelikult aimugi, millal see tema külge kinnitatud sai, sest enamik eelmisest õhtust oli totaalne blackout olnud. Blair nimelt vihkas nõelu ning olgugi, et teda ennast oli mitmel korral augustatud, olid nõelad miski, millest ta parema meelega siiski eemal hoidis. Nähes, kuidas see metalne varras tema veenis pumpab, pani tüdruku iiveldama.

Tõstnud enda pilgu tagasi noormehele, noogutas ta kiirelt. "Ma saan täna õhtul välja. Metsatripp vol kaks?" küsis ta ning tema huulile tekkis kelmikas poolmuie, mis kadus sealt sekundiga. "Nali, rahune," lausus ta kiirelt ning vajus patjadele pikali. Ta silmas endiselt noormeest, mõeldes mitmeid erinevaid mõtteid. Ta ei teadnud kuidas ta noormehe tunnis vastu pidama peaks kui neil juba selline seiklus oli. Tüdruk teadis, et Owen on kekaõps ning trenn oli miski, millega tüdruk regulaarselt tegeles ning millest ta nii väga loobuda poleks tahtnud.
"Ma pean sulle kaks asja ütlema," sõnas ta vaikselt, "esiteks aitäh, et mu siia tõid. Sa oleks võinud mu ka sinna jätta, kentauride toiduks." Ta muigas nõrgalt. "Ning teiseks pean ma vabandama, et ma sind ee...khm...pervoks kutsusin. Ma reageerisin liialt kiiresti." Ta langetas enda silmad ning vaatas nüüd enda käsi, mis nräviliselt valget tekikotti näppima hakanud olid. Miks ta ei suutnud selle mehe juuresolekul nagu normaalne inimene olla? Normaalne ehk siis ükskõikne ning külm. Selline nagu ta tavaliselt oli. Ta oli ju sinna kooli tulnud teadmisega, et hakkab korralikult ilma segajateta õppima, kuid ta tundis end nagu viimane kana kui Owen tema läheduses oli.

Blair jälgis rahulikult mehe reaktsiooni enda "naljale" imestades, kui kindlameelse inimesega tegu on. Tundus, et mees oli vana rahu ise ning vist ei saanud mitte miski teda heidutada. Huvitav, milline too naeratades oli? Blair oli teda ainult tõsise ilmega näinud. Või milline oli too maruvihasena? Tüdruku süda jättis korraks löögi vahele, kui ta sellele mõtles. Idioot, unusta need mõtted, käskis hääl tema peas.
Enda käe oma randmele libistades kratsis ta arme, mis sinna aastaid tagasi tekkinud olid ning mis vahel valutades või sügeledes märku andsid ning lastes sõrmed tagasi tekikotile puhkama, kehitas ta vaikselt õlgu.

"Sa võtad seda õpetamistööd vist päris tõsiselt," lausus tüdruk selle peale, kui Owen ütles, et ta ei oleks neidist metsa jätnud. Kindlasti oli Owen seda kaalunud. Kurat, Blair küll oleks. Ta vihkas tüütuseid, kes tema teele sattusid ning end neiuga kleepisid. Antisotsiaalse tütarlapsena hoidus ta igasugusest kontaktist inimestega. Tal ei olnud isegi mitte mobiiltelefoni ning enda Mac'i kasutas ta ka rohkem muusika kirjutamiseks kui Facebooki kasutaja loomise ning skaipimisega.
Viimaks sundis neidis end siiski turtsatama. Ta punastas märgatavalt, tundes endiselt piinlikust enda perverdi-kommentaari üle, kuid viimaks kergitas ta siiski kulme, tõstes enda silmad noormehele. "Ma puudutasin su kätt, et sulle enda võimet näidata," sosistas neidis õhku ahmides.

Mehe kommentaar tekitas temas aga küsimuse - mis sorti mehega tegu on? Ma arvan, et ma reageeriksin ka vist sama moodi kui keegi korraga mind puudutada tahaks. Kas teda ei oldud siis kunagi puudutatud? Kindlasti oli mehel tüdruk, võib-olla nainegi. Kuidas siis nii, et...? Muidugi ei hakanud neidis selliseid asju noormehelt pärima. See oleks väga ebaviisakas olnud ning tegelikult ei olnud see tema asigi. Kuid millegi pärast tekkis temas siiski uudishimu ning soov noormeest paremini tundma õppida. Owen oli salapärane ning salapärased asjad paelusid tüdrukut. Nagu see metski.
Viies pilgu kanüülile, ohkas tüdruk. "Vedelikupuudus," lausus ta vaikselt, eirates mehe pilku. Miks Owenit üldse sellised asjad huvitasid? "See oli ka üks suuri põhjuseid, miks ma eile teadvuse kaotasin. Ma peaks enda tervise eest rohkem hoolitsema." Aga...

Ajades pea paremale poole kaldu jälgis neidis Owenit pingsalt, hoides samal ajal käsi rahulikult tekil. Ta mäletas hästi kuidas ta oli põhikoolist koju jooksnud, vannitoakapi avanud, sealt žiletitera leidnud, peldikupotile istunud ning hambaid sügavalt kokku surudes risti üle veeni tõmmanud. Tal polnud julgust pikki veeni lõikuda, sest teadis, et siis tuleksid suuremad probleemid. Mõnikord lõikus ta ka enda reite sisekülgi, kuid sellest kõigest oli juba mitu aastat möödas. Nüüd sai neidis naudingut suitsetamisest, muusika kuulamisest ning joonistamisest. Üksiku hundina oli ta nautima hakanud vaikust ning pimedust. Ta hindas seda ning oli pahane, kui keegi teda ei mõistnud. Vaikselt oli ta sellega juba harjunud. Polnud olemas temasugust inimest ning seda halvas mõttes.

"Sa tundud väga noor. Ei ütleks, et õpetaja-materjal," lausus neidis, saamata aru kui valesti see kõlada võis. Diskreetsus kui selline oli Blairi jaoks võõras. Ta ei olnud ju kellegagi kunagi eriti suhelnud, et teada, mida tasub öelda ning mida mitte. Neidis oli aus ja ütles välja mida mõtles, sellest ka eelmise õhtu pervo-kommentaar. Sulle, ee, meeldib siin õpetada?" küsis Blair kogeledes, tundes korraks, et tungib kellegi isikliku ruumi. Kuid millegi pärast tundus neidisele, et üksteise võõrastamise olid nad juba selja taha jätnud kui nad koos metsas ringi tuuseldasid. Nad ei olnud jõudnud seal küll väga kaua olla, kuid piisavalt.

Tüdruk muigas lõbustatuna noormehe kommentaari peale ning hammustas hetkeks huulde. Olgu, mingi diskreetsus püsis temas siiski, sest ta oleks väga tahtnud öelda, et Owen oli esimene mees kes teda üldse kunagi puudutanud oli, kuid ta ei teinud seda. See oleks ülemõistuse imelik kommentaar olnud. "Ee," sattus tüdruk korraks segadusse kui oli professori kommentaari kuulnud, "ma ei tea." Ta raputas pead. "Ma ei ole väga palju enda võimega ning selle piirangutega kursis. Ma oskan paariks minutiks aega seisma panna, aga ma ei tea kuidas ma seda teengi. Rääkimata siis sellest mida ma veel osata võiks." See oli tõsi. Selle asemel, et tüdrukut õpetada, saatis kohe pärast võime avaldumist neiu kasuisa ta akadeemiasse, et õpetajad temaga tegeleda saaks ning seal tüdruk nüüd siis oligi.

Ta ei lausunud midagi Oweni edasiste sõnade peale, sest teadis ise väga hästi kuidas ja mismoodi ta enda tervisega käituma peaks. Sa oleks paks. Mõttetu inimene. Sa oled kole. Sa ei vääri kedagi. Need sõnad kummitasid teda tema peas pidevalt ning see kaotas ära igasuguse motivatsiooni end kuidagi muuta.

Blair vakatas hetkeks, kui ta noormehe naeru viimaks kuulis. See oli midagi uut ning tüdruk vaatas seda huviga. Noormees oli nägus, kui ta nõnda tegi ning ta oli üsna kindel, et kõik tüdrukud läksid meeleldi tema tundi ning seda võrdlemisi paljastavas riietuses. Blair ise küll ei toppinud end karupükstesse, kui ta jooksmas käis, sest vaatamata sellele, et ta enda tervisest eriti lugu ei pidanud, tegi ta sellegi poolest regulaarselt trenni, mis teda kenasti toonuses hoidis. "Ma ei... Ma ei mõelnudki midagi halba," lausus ta vaikselt surudes end tugevamalt vastu patju, mis tema selja taha asetatud olid.

Ta hingas sügavalt sisse ning kuulas noormeest ning naeratas endamisi taaskord. "Kas sul hakkab see kombeks olema? Õpilastega tunniväliselt kohtumine?" päris ta viimaks kergelt tögaval toonil, viies enda pilgu tagasi mehele.
"Ma ei ole eriti sellele mõelnud," vastas ta viimaks mehe sõnade peale, "aga jah, ma ilmselt mõtlesin sellele. Esimene kord juhtus see muidugi iseenesest. See oli kõigest kaks aastat tagasi, kuid ma mäletan seda täpselt. Mu isa... kasuisa, see tähendab, sai kreepsu, kui ma talle sellest rääkisin. Kuid tuli välja, et ka temal oli võime ning ta saatis siia kirja. Siin ma nüüd olen." Ta kehitas endamisi õlgu.

Mõne hetke pärast tuli arst haiglatiiba neiu voodi juurde. Ta vaatas korraks küsivalt Owen'i poole, kuid ei öelnud tema kohaloleku peale midagi. Ilmselt teadis ta, et just mees oli neidise eelmisel õhtul haiglasse toonud.
Enda kõvade kaantega mapi-laadse asja kätte võtnud, hakkas vanem hallipäine naine rääkima: "Nii, preili Simmons. Teie analüüsid olid praegu korras ning antud hetkel lasen ma teil minna, kuid palun sööge korralikult ning jooge palju vett. Te olete juba korra enda näljutamisega haiglas olnud," lausus ta jultunult. Neidis vaatas õhku ahmides arsti poole, tundes väga suurt häbi Owen'i ees. Nüüd oli ta korralikult vahele võetud.
Õde kummardus tüdruku voodiäärele, eemaldas kanüüli ning pani pisikesele haavale plaastri peale.
"Palun täna ja homme võimalikult palju puhata. Ei mingit füüsilist koormust. Kena õhtut." Ning nende sõnadega nii arst kui ka õde lahkusid. Ilmselt viidi mingid retseptid ja muud tõendid otse direktori kätte. Kuradi kurat!

Vaikselt sügavalt sisse hingates tõmbas neidis teki pealt ning aeglaselt tõusis voodist. "Ma eee... lähen vahetan riided ära. Ma ei tahaks terve päeva selles ringi patseerida," sõnas tüdruk. Ta kandis beebiroosat põlvedeni ulatuvad öösärki, mis haigla poolt talle anti. Roosa polnud sugugi tema värv, kuid antud hetkel ei saanud ta millegi üle nuriseda vaid tänulikult vastu võtma kõik, mis talle anti.
Haaranud toolilt enda riided, kadus ta valge sirmi taha, mis voodist kuigi kaugel ei olnud. Seal end öösärkist välja sikutades päris ta natuke valjema häälega, et mees teda kuuleks: "Kuidas siis jääb? Hakkad mind õpetama, kuidas ma enda võimet paremini kontrollida suudaks? Sest tundub, et sa tead, mida sa räägid."

Neidis hingas pahinal välja, vaadates korraks üle enda õla akna poole. Inimesed traavisid endiselt edasi-tagasi, ajasid enda asjatoimetusi. Kuhu nad küll kõik sellisel kellaajal lähevad? Tegelikult ei olnud neidisel aimugi, mis kell olla võiks. Ilmselt polnudki tegemist nii varajase ajaga, sest vaevalt Owen enda unele head-aega oleks öelnud selleks, et üht tühist õpilast vaatama tulla.
Pööranud end täiesti ringi, tõmbas ta alla ruloo, sest tal ei olnud mingit tahtmist enda keha eksponeerida. Tegelikult oli ta ääretult häbelik. Viimaks võttis ta sirmiäärelt enda riided ning hakkas neid selga panema. Nurisenud veidi selle üle, et tal ei ole peeglit käepärast, silus neidis veidi enda juukseid ning tõmmates tagi õlgadele, astus tüdruk sirmi tagant välja. Ta voltis roosa öösärgi-laadse asjanduse lohakalt kokku ning asendanud selle voodiäärele, noogutas ta viimaks. Ta oli näljane.

"Nõus," lausus ta viimaks sügavalt sisse hingates. Ta vaatas noormehele suurte silmadega otsa, pilk tõsine. Ta mõtleski tõsiselt seda, mida ta just öelnud oli. Tema arust oleks Owenist hea eraõpetaja saanud, too oli ju nii tõsine ning vaevalt ta naljast arugi sai. Blair'il oli täpselt sellist õpetajat vaja, kedagi, kes suudaks tema üle kontrolli hoida. Kunagi ei olnud keegi temast hoolinud piisavalt, et talle öelda, mis kell ta peaks kodus olema või mis kell peaks ta magama minema. Ning Owen'i tunnis kuulaks ta kindlasti tema sõna. Vist. "Ning muide, ma ei näljuta end. See naine liialdas," lausus Blair suud torru ajades.
Sisemuses oli ta aga rohkem ärevil, kui ta välja näitas. Ta ei jõudnud ära oodata, et ta saaks alustada enda esimese eratunniga. Et ta saaks viimaks enda võimet treenima hakata, sest olgugi, et neil olid psühholoogia ja anatoomia ning emakeele tunnid, ei olnud neidisel aimugi, kuidas peaks see kõik aitama neidist tema võimega. Tal oli täpselt kaksteist aastat enne, kui ta sellest loobuma pidi ning ausalt öeldes ei olnud tüdrukul aimugi kas ta tahtis enda võimest loobuda või mitte. Veel ei olnud tal aimugi, mis teda üldse ees ootama hakkab.

Blair pööritas silmi, kuid ei öelnud midagi, mis oli juba suureks tõestuseks sellele, et neidis tõepoolest hoidis end tagasi ning vähemalt üritas olla viisakas nagu tema kasuvanemad ning kõik õpetajad temas lootsid. Ta oleks vabalt võinud mehe ka kuu peale saata, sest talle ei meeldinud kui teda kamandatakse, kuid ta tõepoolest soovis endale tuutorit. Soovis olla enda võimes parem, seda kontrollida ning nüüd teadis tüdruk, et kui ta tõepoolest seda tahab, peab ta tegema palju rohkem kui lihtsalt õppima. Ta pidi olema viisakas ning neidis kavatses alustada sellega kohe. Sellegi poolest, selline isalik käitumine oli neidise arust kummaline. Õpetaja või mitte. Mees ei olnud temast väga palju vanem (kuigi tüdrukul polnud aimugi kui vana too tegelikult olla võis), seega ei pidanud too Blairi nagu last kohtlema.

Siiski ei öelnud ta midagi vaid vinnas enda seljakoti õlale. "Ma arvan, et see on hea mõte," lausus ta noogutades. Kindlasti oli ka mees näljane ning tal olid omad kohustused. Sellised, millest neidis teadma ei pidanud ning olgugi, et tema uudishimu oli suur, ei hakanud ta midagi rohkem küsima.
Mehe küsimuse peale ta aga vakatas taas ning olgugi, et ta oli juba jõudnud ukseni, jäi ta seisma, käsi lingil. "Ma ei tea. Millal sa saaks? Kohe? Ma ei tea. Mida varem, seda parem," sõnas ta õhinal ning tema jahedasse hoiakusse muutus muretus. Ta naeratas ärevalt, kuid köhatas seejärel. "Mul on kõik õhtud vabad," lausus ta tasa. See oli tõsi. Tuttavaid või sõpru tal koolis ei olnud, seega oli igasugune lustimisvõimalus kaheldatav. Kuna tal oli lootus, et saab tegema hakata midagi uut ja huvitavat, mida varem teinud ei olnud, võttis ta pakkumise avasüli vastu. Lõppude-lõpuks oli ta tulnud kooli end muutma, seda ka suhtumise ja iseloomu poolest. Sellest kõigest võis välja kujuneda täiesti uus elu.