St Axander'i eliitkool on varikool.
Kõikidele välis-
silmadele on tegu tavalise erakooliga,
milles ei toimu midagi eripärast. Ainult õpilased ja õpetajad,
kes selles koolis viibivad, näevad selle koha tõelist pale.
SABS-is algab õppetöö vanusest 18 ja lõppeb 25. eluaasta saabudes.
Selles koolis on tavaained ning kõrvalained,
mis on igale õpilasele individuaalselt määratud.
SABS's käivad õpilased, kellel on erilised võimed
(elemedid, necromantia, telepaatia, kujumuutjad jne).
Eliitkooli treeningu eesmärgiks on õpetada oma annet kontrollima ja valitsema.
Igal õpilasel on oma mentor, kelleks on lõpuklassi õpilane või õppejõud.
Lisainfo
Tähtsamad teated
*Õppeaasta on alanud, sealhulgas õppetöö toimub.
*Toimub Jõuluball
Staff
Marcus Finn
Olivia de Ravenaugh
Gareth R. Motrell
Owen Kite
Post by Blair Simmons on Nov 16, 2014 17:50:16 GMT 2
Blair noogutas viimaks, kuid jällegi tekitas mees õhku hunnik küsimusi millele tüdruk parema meelega vastuseid saada oleks tahtnud. Näiteks miks ei pannud Owen reede õhtul või nädalavahetusel pidu nagu iga normaalne inimene seda tegi? "Sa tõesti raiskaksid enda vähest vaba aega minu peale?" küsis neidis kulme kergitades. Ta vaatas endiselt hämmeldunud ilmega noormeest, kuid viimaks avas ta ukse, hakkamata riskima sellega, et mees ümber mõelda võiks. Siiski tundus see kõik olevat liiga hea, et olla tõsi.
Avanud ukse, astus neidis kõledasse ning külma koridori, et minna sööklasse ning veidi kehakinnitust saada. Jälle need manitsevad sõnad. "Olgu, laupäeval siis. Mis kell ja kus? Vaevalt, et me seda keset lossi koridorides tegema hakkame," lausus neidis, vaadates hetkeks kahe tüdruku poole, kes neist möödusid ning kes ilmselgelt Blairi sõnadest valesti aru said. Siit võib veel probleeme tulla, ütles hääl neidise peas. Vaikselt köhatanud, vaatas ta taas küsiva ilmega kehalise õpetaja poole. Tal ei olnud ju telefoni, millele mees helistada saanud oleks. Kuigi samas oli nende ühiselamul ühine telefon täiesti olemas...
"See pole raiskamine kui me teeme midagi produktiivset." Kahju ainult, et seda ei saanud iga päev öelda. Vahepeal ei teinud Owen mitte midagi kasulikku ja tal oli sellest väga kahju, kuid vale oleks arvata, et ta oli ainus, kellel läks niimoodi. Viimaks haiglatiivast väljas, tundis noormees ennast palju paremini. Ta ei armastanud neid kohti seda vist sellepärast, et ravimid lõhnasid ja kogu see koht lehkas haigustest ning valudest.
Owen paotas kergelt suud, kui Blair taas kõnelema hakkas, kuid siis märkas temagi kahte tütarlast, kes neist möödusid ning kallutas pea kergelt küljele. Ta kujutas ette küll mida nemad arvata võisid sellest, kuid see teda eriti ei huvitanud. "Minu kabinetis, ma pakun? Tead sa kus see asub?" uuris ta blondiinile otsa vaadates.
Post by Blair Simmons on Nov 16, 2014 18:23:55 GMT 2
Blair tõstis enda pilgu noormehele ning raputas viimaks pead. Ta ei olnud jõudnud koolis üldse ringi vaadata, seega ei teadnud ta sugugi kus miski asub. Ette kujutades kuidas ta ekslikult mööda kooli ringi käib ning klassiruume üles otsib, ohkas ta nõutult. Esimest korda elus soovis neidis, et tal oleks sõber, kes teda koolis ringi juhataks või vähemalt naviga telefon, mis suunda näiteks. Kuid tal ei olnud kumbagi. Mitte, et tüdrukul raha ei oleks endale telefoni soetamisega. Aastatega oli ta üht-teist koguda jõudnud, kuid tal ei olnud kunagi telefoni vaja läinud. Ta teadis väga hästi, et kolme aasta pärast saab ta endale kopsaka varanduse, mille tema isa talle jätnud oli, kuid sinnani oli veel aega.
"Ma ei ole jõudnud koolis veel ringi vaadata, kuid usun, et leian selle siiski üles," lausus tüdruk naeratades. Sildid olid ju igal pool mööda koole üleval. Pealegi kooli tutvustuse voldikul olid kõikide õpetajate nimed koos kabinetinumbritega peal kirjas. "Enne kui ma lähen, kas ma võin sinult midagi küsida?" päris neidis õrnalt alahuulde hammustades. Ootamata aga kinnitust, jätkas ta: "kui sa suudad... ravitseda, siis miks sa mind siiski siia tõid? Sa oleks mu minestamist võinud ju kuidagi ise ravida või... Ma ei tea mismoodi see asi sul töötab." Kiirelt lõi ta enda silmad maha, toetades end trepi käsipuu vastu.
"Olgu." Ta peaks ise ka rohkem uurima hakkama mis kus selles koolis asus. Loss oli hiiglaslik ja seal oli palju ruume. Huvitav, kui ta Marcuselt küsiks, kas ta võiks Blairiga kasutada mõnda õppetuba? Tema enda kabinett ei olnud just kuigi suur ja oli väga tõenäoline, et mõni klassiruum sobis paremini, kui tema enda väike kambrike.
"Lase tulla," kehitas Owen kergelt õlgu. Ei oleks saanud öelda, et ta oleks seda küsimust oodanud, kuid samas oli see loogiline, et neidis just seda välja uurida otsustas. "Asi ongi selles, et ma saan ravitseda. Ainult haavu parandada, kuid ma ei suuda kedagi üles äratada kui keegi minestab. See on päris hale, ma kujutan ette, kuid ma ei suuda sinna midagi parata. Pealegi kantakse haiglas sinu eest paremini hoolt kui mina üksinda."
Owen naeratas kergelt ja viipas siis käega:"Ma arvan, et sul oleks targem nüüd siis minema hakata." Talle meenus, et ta pidi veel raamatukogus ära käima. "Näeme siis laupäeval? Ma annan sulle hiljem teada mis kell."
Post by Blair Simmons on Nov 16, 2014 18:59:16 GMT 2
"Aga-," tahtis neidis jätkata, kuid tundus, et Owen tahtis juba ära minna. Nüüd, kui tüdrukul oli jälle tema käekell randmel, sai ta vaadata, mis kell on. See hakkas saama üks, mis tähendas seda, et noormees oli temaga jälle ligi kaks tundi koos olnud. Ilmselt oli ta noormehe ära tüüdanud. Sulgenud enda suu, noogutas ta viimaks ning ütles mehele head aega. Tal oli veel nii palju küsimusi, mida ta soovis noormehelt küsida, kuid teades nüüd, et see ei ole teps mitte viimane kord mil nad omavahel kokku saavad, otsustas Blair kõik enda küsimused järgmiseks korraks lükata. Heitnud noormehele veel viimase pilgu hakkas Blair mööda treppe allapoole kõndima. Ei läinud kaua aega mil ta lõpuks sööklas oli ning endale lõunasööki välja valis. Kõht täis (üks õun pluss natuke jogurtit müsliga), suundus neidis koheselt tüdrukute magamistuppa ning olles õnnelik, et tema toanaabrid olid kuskil ära, otsustas neidis arsti sõna kuulata ning puhata.