Post by Andrea Winzterh on Nov 16, 2014 13:24:28 GMT 2
Kooli oli alanud ja aeg oli tegudeks ning seda mitte õppimise ja kooli näol. Andrea ei olnud siia tulnud, et koolipinki pühkida. Ta oli seda teinud piisavalt. Ta valdas oma väge ning paremaks see minna ei saanud. Seda väga lihtsal põhjusel - temasuguseid ei olnud. Polnud kedagi, kes valdas nekormantiat tasemel, milleni Andy oli suutnud oma võime viia. Ta oli võimsam, ja see muutus iga päevaga võimsamaks. Mitte et ta julgeks seda ka kasutada. See oli ohtlik ning kuni ta elas inimeste seas ei saanud ta seda kunagi kasutada, isegi mite proovida. Olgugi, et ta soovis seda teha rohkem kui midagi muud. Kuna see oli võimatu, siis keskendus neidis teisele tähtsale asjale - isa leidmisele.
Ta ei teadnud enam mida ta ootas, et leiab. Muidugi lootus oli, et näeb oma isa elusa ja tervena aga mees oli teadmata kadunud üle 15 aasta. Ta ei saanud just selle valusa fakti pärast ehitada üles lootust, mis ei pruukinud kunagi realiseeruda. Ta isa oli ilmselt ammu surnud aga Andy vajas kinnitust. Peale selle vajas ta vastuseid. Ta pidi teada saama mis juhtunud oli ja kes oli mehe surma taga.
Tal oli vihje. Ainus infokild, mille ta oli suutnud nende aastate jooksul saada ja see juhatas teda siia - maa alusesse linna. Nüüd kus ta reaalselt ka siin seisis tundis ta kui ebareaalselt suur see koht oli ning kõik see oli sügaval maapõues. Kes suutis midagi sellist ehitada? Kuidas oli see võimalik? Võimed? Oli see maagiliselt ehitatud linn? Võimalik aga tal polnud aega et seda uurida. Mitte veel, kuid äkki kunagi sai ta aega, et lihtsalt uurida asju oma lõbuks, oma uudishimu rahuldamiseks.
Ta kõndis mööda tänavat jõudes Supay Bar'ini. Sellel oli punaste tähtedega nimi, mis oleks ideaalis ilmselt põlema pidanud aga elekter oli arvatavasti väljas. Andy pööras pilgu tühjale tänavale ja sealt edasi kõrguvale tornile, mis ehitistest üle kasvas. See oli koht kuhu ta pääsema pidi aga kuidas? Ta pidi välja mõtlema plaani niisiis võttis ta hetkel pausi. Mida halba see ikka teeks, kui ta natuke ringi uudistab ja baar nägi mingil kahtlasel moel kutsuv välja. Andy ei olnud jooja. Ta oli vaid korra elus alkoholi maitsnud. Enamastu seetõttu, et tal polnud kunagi ei raha ega sõpru selleks. Peale selle oli ta tänaval elanud väga pikka aega enne kui SABSi direktor ta enda juurde võttis. Seal ei tundnud ta et tohib vabaks lasta. Esmalt kuna ta ei usaldanud võõrast keskkonda ja Marcust, teiselt ta ei saanud riskida väljaheitmisega. Ta pidi korralikult käituma, kuni ta saab ise jalad alla. Sellega läks kahjuks rohkem aega kui talle meeldis. Siiski oli see järgmise päeva mure.
Neidis lükkas ukse lahti ja astus sisse hämarasse baari. Lauad ja kapipealsed olid paksu tolmu täis andes mõsta, et siin ei käinud just kuigi tihti. Siiski leti juurde jõudes avastas ta, et seal polnud enam tolmukihti. Kulme kergitades uudistas ta edasi minnes järgmiseks leti taha ning enda üllatuseks leidis ta suure laadungi alkoholi. "Keegi käib siin joomas?" küsis ta endalt ning võttis ühe pooleldi täis oleva pudeli. Viski. Siis keeras ta uudishimust korgi maha ning nuusutas jooki tõmbudes sellest koheselt aga eemale. "Õõh, kuidas nad sellist asja juua saavad?!" ei saanud tüdruk aru väristades end samaaegselt. Siiski ei pannud ta seda pudelit käest. 'Sa oled missioonil! Sa ei saa isegi mitte kaaluda seda!' ütles hääl neidise peas ja tal oli õigus. Samas ega ta ei saaks sinna Torni täna nii või naa. "Üks klaas seda ei tapa," pomises ta endamisi otsides siis välja mitte kuigi puhta klaasi. Hakkamata vaevuma seda puhtaks pühkima valas ta klaasi pruuni läbipaistvat jooki. "Terviseks!" ütles ta ja hinge kinni hoides võttis Andy esimese lonksu üsna vihast ja põletavast joogist pannes tüdruku koheselt köhima olles seda kurku tõmmanud. Üle kogu ta keha käis värin läbi. Ta oleks soovinud midagi peale juua aga siin ei jäänud talle ühtegi asja silma. Siiski nägi ta sildita pudelit, milles tundus olevat vesi. Tundes kergendust avas ta mudeli ent seal polnud see, mida ta oli lootnud. Viin kõrvetas ta suud ja... "No pagana päralt!" kirus Andrea valjult.
KINNI
Ta ei teadnud enam mida ta ootas, et leiab. Muidugi lootus oli, et näeb oma isa elusa ja tervena aga mees oli teadmata kadunud üle 15 aasta. Ta ei saanud just selle valusa fakti pärast ehitada üles lootust, mis ei pruukinud kunagi realiseeruda. Ta isa oli ilmselt ammu surnud aga Andy vajas kinnitust. Peale selle vajas ta vastuseid. Ta pidi teada saama mis juhtunud oli ja kes oli mehe surma taga.
Tal oli vihje. Ainus infokild, mille ta oli suutnud nende aastate jooksul saada ja see juhatas teda siia - maa alusesse linna. Nüüd kus ta reaalselt ka siin seisis tundis ta kui ebareaalselt suur see koht oli ning kõik see oli sügaval maapõues. Kes suutis midagi sellist ehitada? Kuidas oli see võimalik? Võimed? Oli see maagiliselt ehitatud linn? Võimalik aga tal polnud aega et seda uurida. Mitte veel, kuid äkki kunagi sai ta aega, et lihtsalt uurida asju oma lõbuks, oma uudishimu rahuldamiseks.
Ta kõndis mööda tänavat jõudes Supay Bar'ini. Sellel oli punaste tähtedega nimi, mis oleks ideaalis ilmselt põlema pidanud aga elekter oli arvatavasti väljas. Andy pööras pilgu tühjale tänavale ja sealt edasi kõrguvale tornile, mis ehitistest üle kasvas. See oli koht kuhu ta pääsema pidi aga kuidas? Ta pidi välja mõtlema plaani niisiis võttis ta hetkel pausi. Mida halba see ikka teeks, kui ta natuke ringi uudistab ja baar nägi mingil kahtlasel moel kutsuv välja. Andy ei olnud jooja. Ta oli vaid korra elus alkoholi maitsnud. Enamastu seetõttu, et tal polnud kunagi ei raha ega sõpru selleks. Peale selle oli ta tänaval elanud väga pikka aega enne kui SABSi direktor ta enda juurde võttis. Seal ei tundnud ta et tohib vabaks lasta. Esmalt kuna ta ei usaldanud võõrast keskkonda ja Marcust, teiselt ta ei saanud riskida väljaheitmisega. Ta pidi korralikult käituma, kuni ta saab ise jalad alla. Sellega läks kahjuks rohkem aega kui talle meeldis. Siiski oli see järgmise päeva mure.
Neidis lükkas ukse lahti ja astus sisse hämarasse baari. Lauad ja kapipealsed olid paksu tolmu täis andes mõsta, et siin ei käinud just kuigi tihti. Siiski leti juurde jõudes avastas ta, et seal polnud enam tolmukihti. Kulme kergitades uudistas ta edasi minnes järgmiseks leti taha ning enda üllatuseks leidis ta suure laadungi alkoholi. "Keegi käib siin joomas?" küsis ta endalt ning võttis ühe pooleldi täis oleva pudeli. Viski. Siis keeras ta uudishimust korgi maha ning nuusutas jooki tõmbudes sellest koheselt aga eemale. "Õõh, kuidas nad sellist asja juua saavad?!" ei saanud tüdruk aru väristades end samaaegselt. Siiski ei pannud ta seda pudelit käest. 'Sa oled missioonil! Sa ei saa isegi mitte kaaluda seda!' ütles hääl neidise peas ja tal oli õigus. Samas ega ta ei saaks sinna Torni täna nii või naa. "Üks klaas seda ei tapa," pomises ta endamisi otsides siis välja mitte kuigi puhta klaasi. Hakkamata vaevuma seda puhtaks pühkima valas ta klaasi pruuni läbipaistvat jooki. "Terviseks!" ütles ta ja hinge kinni hoides võttis Andy esimese lonksu üsna vihast ja põletavast joogist pannes tüdruku koheselt köhima olles seda kurku tõmmanud. Üle kogu ta keha käis värin läbi. Ta oleks soovinud midagi peale juua aga siin ei jäänud talle ühtegi asja silma. Siiski nägi ta sildita pudelit, milles tundus olevat vesi. Tundes kergendust avas ta mudeli ent seal polnud see, mida ta oli lootnud. Viin kõrvetas ta suud ja... "No pagana päralt!" kirus Andrea valjult.
KINNI
