Honey?

Marx oli aina rohkem kodust eemal. Ta veetis päris palju aega laboris, üritades vanemate ja teiste teadlaste uuringute baasil jõuda jälile, kuidas saaks võimeid hoida ka pärast kolmekümnenda eluaasta kukkumist. Mehele tundus, et varsti algavad järjekordsed katsetused. Kõige veidram labori juures oli fakt, et tihtipeale ei teadnud teadlased isegi, mis varem oli juhtunud. See vaikiti maha. Osad jutud jõudsid siiski meheni, aga ta otsustas nendest vaid õppida. Marx ei pidanud seda valeks teha katseid, et saaks üldsusele midagi juurde anda.

Õhtul kella üheteistkümne kandis jõudis mees korterisse. Ta katsus ust, mis oli lahti, kohe muutus Marx ettevaatlikuks. Ta sulges ukse vaikselt enda järel ning kuulis telerit. Nojah, ilmselt Sophia. Mees kõndis elutuppa, kus naine diivanil magas. Marx vajutas teleri kinni ning mõtles, et kas jätta naine siia magama või viia ta magamistuppa, seal oleks tal ilmselt mugavam, see diivan polnud just kõige parem koht magamiseks, hommikuks oli kange kael garanteeritud. Nüüd tõmbas mehe pilku avatud veinipudel, millele ta korgi peale surus, ta ise ei plaaninud juua, kuna tahtis järgmisel hommikul varakult tööle minna, vein tegi mehe aga uimaseks.

Mees pani käe ümber Sophia ja kuulas ta juttu. "Mul läks tööl pikemalt, esimene aasta õpetajana ei ole just kerge," tõdes Marx. "Ei ole hullu, pane pärast sisenemist uks alati lukku ka, siin ei ole nagu ühikas," mainis mees tüdrukule, kes oli temast arvestatavalt lühem. "Kuidas siis koolis läheb?" uuris Marnix järgmisena, liikudes kööki, et seal külmikut reidida. Tuli kiire õhtusöök teha ja siis magama minna, enne seda võisid nad aga tüdrukuga veel mõnda aega rääkida. "Tahad ka salatit?" uuris Marx. Tal oli eelmisest õhtust alles üks küpsetatud kanafilee, mis sobis salati juurde suurepäraselt.

"Ma tean, et ma olen viimasel ajal palju tööl, aga see on esimene aasta. Ma loodan, et talvel rahuneb asi rohkem maha," ütles mees, olemata enda sõnades kindel. Labor võttis enamuse ajast ja mees tundis, et jookseb ajaga võidu, kuna tahtis ka pärast kolmekümnendat eluaastat enda võimet veel kasutada. "Seitse läbi? Siis oled sa küll siin pikalt oodanud. Vabandust," lisas Marnix. "Sa võid alati helistada, kuigi tööl ma ei pruugi alati vastu võtta," tõdes mees ohkega. "Ma saan ise hakkama," vastas mees turtsatusega. "Tead, nii sa kasvad varsti toole külge kinnigi," lisas mees kerge muigega. Ta hakkas salatimaterjali hakkima ja lükkas varsti hunniku rohelist kraami kaussi. "Elad üle, mina elasin," vastas Marx naeratusega. "Mis sul Marcuse vastu on?" ei saanud mees sellest probleemist siiani tervenisti aru. "Tead küll, vaja tunnid ette valmistada," vastas Marx. Varsti oligi salat valmis ja ta istus laua taha, kus taldrik oli praegu üleliigne. Kauss sobis söömiseks, Marx tegigi vaid ühele süüa.

"Ma tean," nõustus mees kerge peanoogutusega. See oli küll totter, et nad veetsid nii palju aega ühes hoones, aga reaalselt kokku said väga harva. "Me võime kõik lõunad koos veeta, ehk ka hommikud," pakkus Marx välja. Õhtul oli ta üldiselt laboris ja see aeg oli väga väärtuslik, seda ta ei tahtnud tõesti vähemaks lõigata. "Üllatus või mitte, aga siis sa ei oleks pidanud diivani peal magama," arvas mees. "Marcusel oli kindlasti oma põhjus, ehk ta kaitses üldse Oliviat? Ma ei saa aru, miks inimesed peavad enda nina teiste eraelusse toppima, see on tõesti kahe inimese enda asi," arvas Marx. Ta hakkas sööma ja tundis, et tuju oli pisut rikutud. Ei teadnudki täpselt, millest. "Mis ma siis teen, lükkan su toolilt maha?" küsis mees turtsatusega. Ta oli selline, kes vasakule huumorit väga ei tajunud kohe. "Ei, sa tead küll mind, perfektsionist," tõdes Marx naeratusega. "Toiduga ei mängia," mainis mees, kui ta kahvlitäie salatit suhu pistis.

Mees mõtles, et peab aega kuidagi paremini planeerima, sest Sophia oli ta elus väga oluline. Need pilgud olid Marxile juba nii tavalised. Juba ta välimus pälvis tihti pilke, sest punased juuksed ei olnud väga levinud, ta pikkus oli ka üle keskmise. "Ma ei kaitse, ma lihtsalt arvan, et see ei ole meie asi, mis Marcus Olivia arust valesti tegi," vastas mees õlakehitusega. Ta ei arvanud, et peaks teiste eraeludesse sekkuma. "Muidugi ei pea, aga on tore, kui me nõustume teatud asjaoludes," arvas Marx. Ta sõi edasi ja muigas. Sophiale pidi alati kõik nunnu ja armas olema. "Ma üritan olla lõbusam ja vähem perfektsionist ja rohkem kodus ja huvitun rohkem teiste eraelust. Minu ausõna," ütles mees. Ta sõi ning oligi juba varsti lõpetamas. "Jääd ööseks siia?" uuris Marnix, viies silmad Sophiale.

"Nojah, teil naistel on teistsugused suhtlusviisid," arvas Marx. Nad pidid kõigest ja kõigist rääkima, mehed seda ei vajanud Marnixi arvates. "Ja-jaa, sellest olen ma juba ammu aru saanud," lausus mees muigega. Sophiale meeldis ikka vaielda ja Marx üldjuhul lihtsalt nõustus, et tülisid ennetada. "Aga... Miks sa siia ei koli? Siis saame hommikul ja õhtutel rohkem aega koos veetma. Sa ei pea ühikas ka enam passima," pakkus Marx välja. Tundus totter sel moel sõidelda ühiselamu ja korteri vahet. "Ma teeksin kapis sulle ruumi ja noh, mis sa arvad?" küsis mees, vaadates neiule otsa enda pruunide silmadega.

Mees sai aru, et küsimus sai esitatud valel ajal, sest Sophia reaktsioonist sai välja lugeda üllatuse. Noh, nad olid juba üle kolme aasta koos olnud ja Marx pidas seda loomulikuks sammuks, aga ilmselt ta eksis, sest neiu häälest võis välja lugeda kõhkluse. "Sa ei pea, kui sa ei taha. Eks ma üritan enda graafikut muuta, aga jah, võime senise elukorraldusega edasi lasta," lausus mees tõsiselt. Ta viis tühja kausi kraanikaussi, et see puhtaks pesta ning võttis klaasi ja jõi vett. "Ma ei tea, ma läheks magama, tuled ka või oled veel üleval?" uuris Marnix, olemata kindel, kui väsinud Sophia on, ta ju magas mitu tundi.