Taaskohtumine

See oli hämmastav, mis tegelikult inimeste südametes peitus. Isegi kui seda üritatakse külmuse ja ükskõiksusega varjata. Miski ei jää igaveseks varjatuks ja just praegu avanesid tegelikud tunded ning seda mitte ainult Marcuse poolt. "Sa tead mind, Olivia, paremini kui keegi teine," vastas mees viimaks astudes neidisest sammu eemale. "Ning sul on õigus. On ohtlik lasta meie suhetel soojeneda, isegi kui need ei ole iial minu poolselt külmad olnud," lisas ta juurde andes Oliviale kerge naeratuse. Ta oleks soovinud talle öelda seda mida ta oleks pidanud ammu juba ütlema. Siiski nüüd oleks see asjad keerulisemaks teinud. Nad mõlemad pidid olema oma parimas vormis. "Kõik otsused, mida ma teinud olen, on arvestades teid ja teie tulevikku. Ma ei ütle, et ma lähen ja jooksen surma, muidugi, kuid kui see vajalikuks osutub, siis ma teen seda kõhklematult. Täpselt nagu sina teeksid, kui inimesed, kes sulle kallid on, on ohus." See oli tõsi. Olivia oleks end samuti ohverdanud, et kaitsta sõpru, perekonda, inimesi, keda ta armastas. "Kui ma naasen paari nädala pärast," alustas Marcus kuid vakatas siis. Mida ta tahtis öelda oli midagi, mida ta süda teha ei lubanud ent see oli midagi, mis oli vajalik. Marcus pidi seisma üksi, et aidata Oliviat ja kaitsta Andread. "Ma annan sulle info edasi, mille ma jõuan selle ajaga koguda ja peale seda ei lase ma meil kahekesi jääda. Ei mingeid eravestlusi, mitte midagi." Tegi ta raskeima otsuse üldse. Kaks aastat tagasi oli Olivia olnud see, kes oli ära kõndinud. Hea põhjusega, ent siiski. Nüüd oli Marcuse kord. Olgugi, et nad ei olnud enam koos tegi see otsus mehele rohkem haiget kui ta oleks osanud arvata või ette aimata.

"Olivia, see oli kõige targem otsus mida sa oleksid teha saanud, tol momendil," raputas Marcus pead. Jah, see otsus purustas kogu maailma ja Marcus pidas vaevu vastu aga see oli tark otsus. "Meist ei oleks iial saanud midagi enamat. Sa oleksid suutnud seda, kuid mina mitte. Ma tean miks sa seda tegid ja ma nõustun sellega. Olin nõus tookord, ja olen seda ka nüüd." sõnas Marcus ning tõmbas seejärel sügavalt sisse ja siis lasi õhu kopsudest pahinal välja. Ta pidi minema hakkama aga nii raske oli lahkuda. Nii meeletult piinav oli teha see esimene samm. Samm, mis viis taaskord nad lahku. Olivial olid tunded alles, ta armastas ikka veel meest. Neil oli võimalus, kui nad sellele vaid voli andsid. Aga nad ei saanud. Oli selleks põhjuseks mees, kes ei suutnud usaldada, või vaenlased, kes kuklasse hingasid. See ei lugenud. "Ma tean, mida sa mõtlesid aga ma ei saa olla sinuga sõber. Ma ei taha seda olla," teatas ta olles end kogunud. See oli vale aga vajalik vale. "Ma tean sind, sa üritaksid leida võimalust et hoida meid kõiki halva eest. Aga sa ei saa kaitsta kõiki. Sa ei saa aidata kõiki. Sa muretse teiste pärast ja ma valvan sinu seljatagust, kaugelt. Nagu ma olen kaks viimast aastat teinud. Otsused, mida ma teinud olen või tulevikus teen, on minu otsused. Luba mulle, et sa ei ürita leida väljapääsu minu jaoks."

See vestlus läks iga öeldud sõnaga keerulisemaks ja seda keerukust ei saanud kumbki oma ellu lubada. Ent siin nad olid. Vaidlesid tulihingeliselt asjade üle, mille üle nad kaks aastat tagasi vaielnud olid. Kumbki neist ei leppinud asjaoludega, asjadega mida oli vaja teha. Mõlemad üritasid üksteist päästa aga lõpuks pidi tulema aeg, kus üks neist loobub või põrub. Marcus tahtis, et see oleks esimene variant, kuna põrumist oli pea võimatu endale andestada. "Ma ei nõuagi seda, Olivia, ma palun sind," ütles Marcus vaevu kuuldavalt ja siis tuli midagi täiesti ootamatut. Kust kuradi kohast võttis Olivia järgnevat? Samas oli neidisel ju õigus ent jällegi oli too sellega mööda pannud. Seda oli liiga keeruline seletada. Proovima ta aga pidi või kas ikka pidi? Ehk oligi õige lasta Olivial arvata seda, et teda polnud huvitanud neidise elu? Et ta ei tundnud piisavalt tugevaid tundeid? "Sa eksid, Olivia. Ma lasksin sul minna, kuna see oli õige otsus. Sa tegid otsuse ja ma austasin seda, olgugi, et see hävitas kõik mu unistused, mu tunded. Ja ma hoidsin eemale, kuna ma teadsin, et ma ei too su ellu iial midagi head, õnnest rääkimata! Seega ma leppisin sellega aga ära iial arva, et ma ei armastanud sind piisavalt. Ma hoidsin sinust eemale just seepärast, et ma sind armastan." See oli kõike muud, mida ta oleks pidanud ütlema. "Aga aeg on paratamatult muutnud asju. See on muutnud meid mõlemaid ning me ei saa laskuda tagasi sinna kus me minevikus olime. Ma ei saa laskuda tagasi, vastasel juhul ma ei saa teha seda mida ma pean."

See ei tulnud üllatusena, kui Liv teatas, et ta ei saa lubada seda mida mees palunud oli. Kumbki neist ei oleks nõus millegi sellisega nõustuda. See oli suur viga ja nõrkus, mida mees soovis, et ei omaks. "Kahjuks, ma tean jah sind aga ma lootsin, et see muutunud on. Vähemalt minu suhtes," pomises Marcus raskelt ohates. Siis tuli aga midagi, mida mees ei oodanud. Ta oli aus olnud. Ta oli ära rääkinud mis ja kuidas. See maksis aga hinda, mida Marcus maksta ei tahtnud. Siiski polnud seal enam midagi teha. "Ma ei eeldagi, et ma ainus olen, Olivia. Sa oled küllaltki võimekas noor naine. Sa suudad end ja teise kaitsta, ma ei kahtle selles. Aga mul on vaja, et sa lased teha mul otsuseid, mida ma enda vaatenurgast vaadates õigeks pean," vastas Marcus tasasel ning rahulikul häälel. Ta oli oma otsuse juba teinud ja ta hakkas juba mõtlema, et ausus ei olnud siinkohal hea valik. Siis pani neidis oma käed tema õlgadele ja see tekitas shokilaine üle kogu keha. "Ma tulen alati tagasi, kui mulle võimalus antakse. Sa tead seda. Ma ei anna alla, pole kunagi andnud. Ma lihtsalt olen oma prioriteete pisut kohendanud."