Taaskohtumine

Oleks siis direktori amet ainus, mida Marcus kandma pidi. Ta armastas oma tööd aga tahestahtmata tõmmati teda pidevalt kõrvalistesse jamadesse. Loomulikult oli ta ise selles süüdi. Ta võttis juba kaks aastat endale üleloomulikult palju tööd ja toimetusi. Palju oli muutunud ent samas ei olnud mitte midagi muutunud. Sellele sai mees kinnituse päeval, mil ta nägi Oliviat matustel ja kui ta oli neidisega rääkinud. Veider kui kergest sai tagasi vajuda kohta, kust olid suure vaevaga välja ukerdanud. Marcus ei teadnud täpselt mis Oliviaga toimus. Ta teadis, et lahkunud õppejõud oli neidise lemmikuid õpetajaid olnud. Oli üsna loomulik, et nooruk tuleb tema viimasele ära saatmisele. Siiski miks oli too end siia õpetajaks pakkunud. Ka sellele oli kerge vastata ent Marcus ei tahtnud seda aksepteerida.
Koputus äratas teda tema painavate mõtete käest. "Sisse," andis mees loa ja ohkas raskelt. Ta pani failid enda nina all kinni ja jäi nüüd tulijat silmitsema. "Sa tulid ilmselt pabereid ära tooma ja allkirju andma?" pakkus mees püüdes kõigest väest ametlikku kõneviisi säilitada. "Ma olen kindel, et see oleks saanud oodata ka homse hommikuni, kuid astu edasi ja istu. Ma otsin kohe välja paberid, millele on vaja su allkirja," lisas ta tõustes nüüd laua tagant ja suundus halli metallist kapi juurde, millel oli kuus laia sahtlit. Neil kõigil olid sildid peal ent ometi võõra silmale ei tähendanud need mitte midagi. Mees tõmbas ülevalt teise sahtli, sobras seal hetke ja tõmbas siis välja pruuni kaustiku ning siis sinise kaustiku. "Sa pead need läbi lugema," ütles ta võttes sinise kaante vahelt viie paberi jagu dokumente. "Ja siis need allkirjastama."

Olles paberid Oliviale ulatanud istus mees tagasi oma toolile ja viis pilgu enda ette et mitte vaadata neidist, kes hakkas koheselt lugema donkumente. Siis kostus aga kommentaar, mis viimase arvates lõbusust pakkus aga mitte Marcusele. Ta teadis vägagi hästi, et ta oli rikkunud reegleid. "Jah noh, ma olen teadlik oma vigadest ja olen nendest õppinud, et neid mitte korrata," vastas Marcus jahedamalt kui tal originaalselt plaanis oli. Ta soovis, et seda pinget nende vahel ei oleks. Ta tahtis, et tal ei oleks mälestusi asjadest, mis Oliviaga seotud olid. Ometi oli siin nii palju, mida mäletada ja tunded, mis endiselt mehes olid, olid niisamuti alles. Siiski püüdis mees oma südame kõvaks tehe ja suhtuda neidisesse nagu oleks too keegi võõras. Keegi, kes võtab ajutiselt üle ametikoha, mis ootamatult avanenud oli. "Jah, muidugi, ole lahke," vastas ta andes neidisele pliiatsi, mida viimane nüüd palunud oli. "Esialgu oled sa tähtajatu lepinguga. Ma annan sulle teada kui me oleme kellegi kindlama leidnud õppejõuks," lisas ta vaatamata taaskord neidisele otsa. "Ma loodan, et sa ei hakka siin mingit jama korraldama. Andesta, et kui ma olen liiga otsekohene, kuid ma nägin et sa rääkisid Gareth'ga ja ma tean tema teooriatest. Ära lase tal su pead mingite valede arusaamadega sassi ajada, palun. Amanda Seymondi surm oli traagiline, kuid see oli õnnetus, ei midagi muud," rääkis Marcus pöörates lõpuks oma pilgu Oliviale.

No sellist Oliviat ta juba mäletas. See ei teinud aga selle loengu kuulamist sugugi kergemaks ja ilmselgelt ei üritanud neidis seda sedasi ka teha. "See ei ole taunitav ega mitte teretulnud. Mul on hea meel, et me saime kellegi sellele kohale ja nii kiirelt. Sellegi poolest tunnen, et pean sulle seda igaks juhuks mainima. Sul on komme jamasid korraldada ja siis kui asjad ülepea minema hakkavad, sa põgened. Mul ei ole mingit soovi seda korrata," lausus Marcus ja muigas kui neidis eitas kõike, mida mees eeldanud oli. Ega see tegelikult midagi ei muutnud. Marcus oli üsna kindel mis kavatsused olid Olivial ja ta teadis, et neidis ei kavatse talle neid tunnistada. Polnud hullu, peaasi ei Liv ettevaatlik oli. Siin saarel ei käinud asjad just helgemat radapidi. Marcus ise oli jamades teatud isikutega ja teda hoidis sellel ametikohal vaid üks asi. Teadmine teatud asjast aga kui see kadus, siis võis ta kaotada kõik.
"Lõpetame hetkeks näitemängu, Liv," ütles ta toetudes nüüd küünarnukkidega lauale saades sedasi kummarduda neidisele lähemale. "Me mõlemad teame, mida Gareth arvam või arvab teadvat. Nagu näiteks see, et Amanda surm ei olnud õnnetus vaid mõrv. Ta on teinud oma seisukoha üsna selgeks pannes end väga nigelasse seisukorda. Ainus, mida ma loodan on see, et sa ei pane end temaga samasse paati." rääkis Marcus tõsisel toonil. "Olivia, sa tead paremini kui keegi teine, et siin on asju, inimesi, kellega ei tasu jamada. Uurimine käib Amanda surma asjus ja nad uurivad välja mis tegelikult juhtus aga senikaua hoia enda arvamus endale ja soovita seda ka oma sõbrale. Hoia sellest uurimisest eemale." See oli siiras mure, mis tema toonist nüüd kõlas. Ta ei saanud seda varjata, ta ei osanud ega ka tahtnud. Jah, ta hoolis endiselt Oliviast ja ta jäi viimast armastama ilmselt elu lõpuni. Siiski ta pidi kuidagi edasi minema. "Mida iganes ka arvad... ma ei usu samuti, et Amanda surm oli õnnetus," lisas ta vaiksemalt ja vaikne ohe pääses üle mehe huulte. "Sellest hoolimata ei saa me asja ise uurida ja sorkida. Ta oli su lemmik õpetaja ja kallis nii mitmelgi moel aga sa pead laskma tal minna. Ta on surnud, asi millega me kõik peame lõpuks silmitsi seisma."

Uskumatu, kui keeruline oli Oliviaga rääkida. Neidis ajas sõrad sedasi vastu, et jube aga Marcus ei saanud kedagi teist selles süüdistada kui ainult iseennast. Ta oli selle jama kokku keeranud ja ilmselgelt vihkas Liv teda. "Ma olen väärt igat sõimu, süüdistust, mida sa mulle kaela viskad. Ma ei ootagi, et sa mind usaldad aga ma ei räägi sulle seda kuna ma tahan sind maha teha või süüdistada. Ma tahan, et sa ettevaatlik oleksid. Sa olid eemal kaks aastat, Liv. Asjad on muutunud, uued inimesed on paigas ja nad juhivad hoopis teist mängu, millest ei ole sul õrna aimugi. Ma ei ürita ka sind eemale ajada või hirmutada. Jumal teab, et sind pole võimalik millegagi eemale ajada. Eriti kui sellega on seotud keegi, keda sa tead ja tundsid. Seega võta mu hoiatus arvesse, hoia oma suu kinni, kuid silmad ja kõrvad lahti. Ära tee midagi enne kui sa kindel ei ole oma plaanides ja käikudes. Vali inimesed, keda sa usaldad kuid vali kindlasti keegi, kes su seljatagust valvab. Ma võtsin su tööle omadel põhjustel, ma tunnistan seda. Ma lasin enda emotsioonidel tegutseda aga ma ei tagane. Sa oled parim kanditaat, kes saaks eales seda ainet edasi anda nagu seda Amanda tegi. Aga ma kavatsen sellegi poolest leida kellegi teise, kuna ma ei kavatse lasta sul siin viibida minutitki kauem kui sa pead. Siin ei ole ammugi ohutu olla, veel vähem sinu jaoks, kes sa oled nende radaril tiksunud juba üle aasta." rääkis Marcus ja võttis seejärel paberid, millele oli Olivia alla kirjutanud pannes need tagasi siniste kaante vahele. "Anna andeks, Liv. Ma oleksin pidanud seda kohe ütlema kui ma sind matustel nägin. Ja mul on kahju su kaotuse pärast," lisas ta juurde siiralt ning tõusis kohalt et ära panna paberid, kuid ta ei jõudnud isegi ühte sammu teha kui uks järsku avanes ja sisse tuli tumedate justega naine, tüdruk... õpilane. "Hei, Marcu...s... vabandust," jäi tüdruku tervitus piinlikult katki. "Ma ei teadnud, et sul on nii hilised kohtumised," lausus Andrea reipalt ja astus edasi. "Ma olen Andy," tutvustas nooruk end Oliviale. "Khm, preili Winzterh, kas ma saan teid kuidagi aidata?" küsis Marcus toonil, mis pakatas pingest ja ebamugavustundest. "Preili? Tõesti?" kergitas Andy kulme ja pööras siis uuesti naisõppejõu poole. "Teie siis oletegi Liv? Ma kujutasin sind nooremana ette," kostis ta lõbusalt. "Andrea!" tõstis mees järsult häält pannes neidise kergelt võpatama. "Olgu, olgu... jeerum," raputas Andrea pead ja kookis taskust välja paberi. "Ma ei tulnud siia pahandust tegema aga su eksiga olen ma pikka aega soovinud kohtuda," ei suutnud ta vait jääda. "Härra Ericsson saatis sulle faksi kümme minutit tagasi, ta on teel siia, praegu ja ta ootab et sa teda vastu võtaksid. See see on kui sa müüd oma hinge saatanale," teatas ta andes paberi Marcusele, kes näis iga sekundiga vihasemaks muutumas. Siiski uudise peale ta kahvatas kergelt. "Aitab naljadest, Andrea. Mine tagasi oma dormi ja ma ei taha kuulda sellest, et sulle ei istu su toakaaslased. Mine," käskis mees Andread, kes silmi pööritas. "Jah, söör," vastas tüdruk seepeale aga ta ei hakanud koheselt minema vaid pööras Olivia poole. "Ilusat õhtut, õpetaja Ravenaugh," soovis Andy ning kadus enne kui direktor midagi veel lisada jõudis.
"Palun andesta tema käitumine ja kõneviis. Ma üritasin seda temast välja juurida aga ilmselgelt ei õnnestu mul see kuigi hästi," ohkas mees ja viis pilgu kellale. Kell näitas pea keskööd. "Ta o mu ühe hea sõbra tütar, kelle ma enda juurde võtsin. Ta on hea tüdruk, ülemeelik, kuid ta ei taha halba. Ma tean, et mul ei ole õigust midagi paluda sult, kuid hoia tal silma peal, kui mind ei ole. Ma pean ilmselt millalgil ärireisile minema. See võib nädal kaks kesta."

Andrea tulekut ei osanud Marcus ette näha ja nüüd olid Liv ja Andy kokku sattunud ajal, mida mees oleks hea meelega ära hoidnud. Ilmselgelt ei mõistnud Olivia mehe põhjuseid või tegelikult ei hoolinud ta piisavalt nendest ja kuidas saigi teda seepärast vihata. Raske ohkega pani ta faksi lauale ja jäi nüüd oma endisel armastatule otsa vaatama lastes tal omad naljad ja kommentaarid ära öelda. "Jah, ega minagi end sellena ette ei näinud aga seda ma olen. Ta käis Kanada eliitkoolis ja seda kergem oli mul temaga suhelda... ma ei võtnud teda endale kasvatada kuna ma tahtsin isa mängida. Ma võtsin ta kuna ma teadsin ta isa ning Andrea on nekromant. Tead kui haruldane ta on?" lausus mees pead vangutades. Märkus, et tal oli alati saladusi, mida Liv ei teadnud lõikas mehesse sügava haava aga ta tegi endast kõik oleneva, et seda mitte välja näidata. "Ei, ma ei tee nalja!" mühatas mees pahaselt. "Mul on vaja kedagi stabiilset, kedagi keda mina usaldan. Sa ei usalda mind, ma saan aru ja lepin sellega, aga ma usaldan sind rohkem kui kedagi teist. Ma mõtlesin selle üle iga päev peale matuseid. Andrea tuli siia põhjusega. Ta suutis leida mingi vihje, juhtniidi oma isa kohta, kes on üle 15 aasta teadmata kadunud olnud. Ta isa töötas Sub Vicus, kui ta lihtsalt kadus. Keegi ei tea mis temaga juhtus või kuhu ta läks. Jutte on palju, teooriaid on sadu. Ma olen ise nii mitmedki välja mõelnud lootuses, et leian mingid vastused. Ta tahab oma isa leida aga ta ei leia teda siit. Probleem on sellest et ta ei kuula mind." selgitas mees olukorda. Küsimust kuuldes vangutas Marcus pead. "Ta ei tea midagi meist. Ta on sinust nii palju kuulnud, et me olime koos ja seda et ma ei võtnud just kergelt seda lahkuminekut aga ta ei süüdista sind. Ta teab, et ma olin süüdi enamikes asjades seega ta ei tekita jamasid," lisas ta kuid vaikis siis vaadates mõtlikult Oliviale otsa. See ei olnud vastus mida Liv tahtnud oli aga mida enamat öelda? "Ericsson on Torni peadirektor, kes tuleb siia minu pärast. Ma ei taha, et Andrea sel ajal minu lähedal on. Sa küsisid kuidas ma teadsin, et nad sind jälginud on.. ma avastasin selle üheksa kuud tagasi. Seega tegin ma plaanid. Ma pidin sisse saama Torni ja ma sain sisse. Probleem tekkis siis kui ma olin valearvestuse teinud valvurite arvus. Neid oli rohkem ja nende graafik oli tihedam., kui arvanud olin. Ma sain sisse, ma laadisin alla failid ja paigaldasin nende peaarvutisse viiruse, mis hävitas kogu info. Välja liikudes jäin ma aga vahele. Ma olin uurimise all kolm nädalat kuni nad otsusasid, et nad lasevad mul minna. Lihtsalt nii lihtsalt. Ainult, et igat mu sammu jälgitakse. Täna vaadatakse mu tegemised üle ja otsustatakse kas ma sobin veel direktori kohale. Ma kaldun arvama, et ma ei kaota pelgalt ametikoha, kui ma kaotan. Seega mul on vaja kedagi, kes oleks Andreaga."

Marcus hakkas vaikselt naerma. "Ei, see ei ole ideaalroll aga ma olen osavamaks muutunud. Ma tean Andread alates ajast, mil ta sündis, Liv. Peale seda on ta käinud kasuperest kasuperesse, kuni ta jõudis teismeeasse. Siis ma nägin teda üle mitme aasta ja ma ei saanud teda jätta tänavale. Ta oli ära jooksnud ja ma tean, et ma oleksin pidanud ta tagasi süsteemi saatma aga ma ei suutnud. Seega ma lasin tal enda juures elada. Ma panin ta kooli, õpetasin teda nii palju kui oskasin, samuti otsisin inimest kes oskaks teda aidata tema võimega. See õnnestus kuni Andrea tea minema ajas. Andy keeldub inimesi enda ellu võtma aga ta andis mulle võimaluse. Ma ei saa teda alt vedada, kuigi ma olen seda sunnitud võib-olla siiski tegema," rääkis Marcus mõtlikult ja naeratas Oliviale nukralt. Ta oli kaotanud ühe võimaluse Olivia näol, aga ta oli saanud uue võimaluse Andrea kujul.
Siis läks nende teema tagasi tõsisematele asjadele, mitte et ta eraelu mingi nalja ja naeru täis oleks olnud. Siiski tööasjad olid teise kaliibriga. Kuuldes Livi reaktsiooni kergitas Marcus kulme. Oli rõõm kuulda, et nooruk ei soovinud tal head teed minna. "Ma ei mõelnudki. Kui ma sain teada, et nad on sind jälginud, siis ma ei saanud lihtsalt istuda. Samuti tahtsin ma teada ise ka seda. Selles asjas olid nii mitmed asjad kokku segatud ja ma tean, et see ei ole vabandus. See oli mõtlematu tegu minust aga see on tehtud nüüd," lausus mees lastes sõrmedega läbi juuste. "Nad ei tea Andrea võimet, ma muutsin infot, küll aga nad teavad sinust rohkem kui mulle meeldis. Nad praadisid mind ja nad küsisid küsimusi sinu kohta, Olivia. Mida iganes sa teinud oled, sa oled pälvinud nende tähelepani. Sellegi poolest nad ei tee ühtegi üritust sind tabada. Neil ei ole sellist infot, mis näitaks et oled ohtlik. Ma arvan. Nii et nad jälgivad ja vaatavad. Kui sa hoiad madalat profiili, siis nad tõmbuvad tagasi. Ma suutsin neile anda küllalt palju vale informatsiooni aga üks vale samm ja kõik on asjata- Sellepärast ma palusingi sul ettevaatlikum olla. Mis puutub minusse ja minu suhetesse nendega... ma ei tea, see on keeruline ja parem kui sa ei tea kõike." rääkis mees väsinult vaadates nüüd pingsalt kella, mis lähenes ajale, mil kopter pidi kooli õuele maanduma. "Mul on ammu kriips peal, Liv. Sinu siia tööle võtmine oli parim otsus, mida ma üle aastate teinud olen. Sa saaksid siin hakkama paremini kui mina ilmselt," lisas ta naeratades ja ta mõtles seda tõsiselt. Olivia kuulus siia kooli. Ta oli olnud parimatest parim igas aspektis. Tal oli teadmisi ka välismaailmast ja teda ei olnud võimalik lolliks teha. Ta oli valvas ja ettevaatlik, julge ning kartmatu.. "Kas ma võin su dormi saata?" küsis ta siis. Ta pidi minema hakkama, või siis kusagil aega võitma.

"Neil on kõikjal nuhke. Ilmselt oled sa kasutanud allikat, mis ei ole nii usaldusväärne või on kahel rindel," lausus mees pead kallutades. Tema süda kripeldas. Ta oleks soovinud aega seisma panna, kuidagi venitada ilma, et mingeid karme tagajärgi oleks tulnud. Nii kaua polnud mees Oliviaga rääkida saanud. Loomulikult oli nende vestlus konarlikult alanud ja nende vahele jääb ilmselt pikaks ajaks pinge aga juba praegu rääkisid nad peaagu tavaliselt. Võib-olla andis siin midagi päästa? Äkki saavad nad kuidagi taas suhtlema? Marcus ei soovinud olla sõber aga ta teadis, et tal polnud õigust midagi enamat paluda ega oodata. Ta oli oma võimalused maha mänginud ja seal ei olnud midagi enam teha. "Nagu näiteks seda, et sa olid Londonis ja sa rääkisid Ethan Lowrentsiga. Seda et sa peatusid Saksamaal ühes motellis kolm nädalat. Nad ei tea su tegemisi nii detailselt aga nad teavad kus sa olnud oled, kellega sa rääkinud oled ning umbkaudu mida sa oled teada inimestelt tahtnud," selgitas mees püsti tõustes. Ta pani allkirjastatud paberid tagasi kappi ja suundus seejärel ukse juurde avades selle. "Ma pakun, et nad on su pangakaardi tehinguid jälginud, ja võimalik, et ka telefonikõnesid olles teadlikud kus sa viibid, seda muidugi kui sa kasutasid avalikku liini," lisas ta juurde lastes neidisel ees väljuda. "See oli kõik mida ma leidsin aga mul on failid alles veel. Minu õnneks suutsin ma need peita nii, et nad ei leidnud seda üles. See oli ka põhjuseks miks ma ilmselt pääsesin sealt. Nad teadsid, et ma vaatasin faile aga nad ei tea, et ma kopeerisin need oma mälukaardile," turtsatas Marcus. Muidugi polnud see kindel. Ta ei teadnud tegelikke põhjuseid miks mees vabastati või üldse ellu jäeti. Väga vabalt võis nendel mingi ultimate plaan olla. See oli isegi võimalik. "Ma vabandan, kuid ma kahtlen et ma saan sind päris su ukseni saata. Küll aga lasen ma neil oodata mind, kui sa soovid mu seltskonda pisut kauem kannatada. Ma ise ei tunne kuigi suurt soovi minna sellele koosolekule."