St Axander'i eliitkool on varikool.
Kõikidele välis-
silmadele on tegu tavalise erakooliga,
milles ei toimu midagi eripärast. Ainult õpilased ja õpetajad,
kes selles koolis viibivad, näevad selle koha tõelist pale.
SABS-is algab õppetöö vanusest 18 ja lõppeb 25. eluaasta saabudes.
Selles koolis on tavaained ning kõrvalained,
mis on igale õpilasele individuaalselt määratud.
SABS's käivad õpilased, kellel on erilised võimed
(elemedid, necromantia, telepaatia, kujumuutjad jne).
Eliitkooli treeningu eesmärgiks on õpetada oma annet kontrollima ja valitsema.
Igal õpilasel on oma mentor, kelleks on lõpuklassi õpilane või õppejõud.
Lisainfo
Tähtsamad teated
*Õppeaasta on alanud, sealhulgas õppetöö toimub.
*Toimub Jõuluball
Staff
Marcus Finn
Olivia de Ravenaugh
Gareth R. Motrell
Owen Kite
Post by Olivia de Ravenaugh on Nov 15, 2014 23:33:00 GMT 2
Aeg oli lähenemas üheksale õhtul, kui Olivia oma sammud direktori kabineti poole seadis. Ta ei teinud seda just suurima heameelega, kuna teadis, et Marcuse nägemine juba ka matustel tundus tema jaoks raske. Kaks aastat tagasi jättis ta kõik seljataha, kaasaarvatud ka mehe, kellega oli tal keelatud suhe ja nüüd oli ta tagasi oma vanas koolis ning veel õpetajana, kes oleks võinud seda arvata? Siiski üritas ta end veenda, et see ei ole midagi erilist, ta viib oma avalduse ja muud vajalikud dokumendid ära ning siis on sealt silmapilk läinud. Mitte midagi muud erilist ei juhtuks nii või naa. Liv oli kogu nende suhtedraamast kahe aastaga suutnud ammugi ülesaada, aga mehe nägemine tõi talle kaasa tahtmatult palju mälestusi. Olivia jõudis Marcuse ukse taha ja jäi hetkeks seisma end kogudes. Naljakas, kui mitu korda oli ta siia sissetormanud ilma luba küsimata. Liv üritas kõik tobedad mõttes seljataha jätta. Neidis koputas uksele ja jäi ootama vastust. Tavalisel juhul oleks võinud eeldada, et sellisel kellaajal ei tööta ühegi asutuse direktor, aga Olivia teadis selle jaoks Marcust liiga hästi.
Post by Marcus Finn on Nov 15, 2014 23:58:25 GMT 2
Oleks siis direktori amet ainus, mida Marcus kandma pidi. Ta armastas oma tööd aga tahestahtmata tõmmati teda pidevalt kõrvalistesse jamadesse. Loomulikult oli ta ise selles süüdi. Ta võttis juba kaks aastat endale üleloomulikult palju tööd ja toimetusi. Palju oli muutunud ent samas ei olnud mitte midagi muutunud. Sellele sai mees kinnituse päeval, mil ta nägi Oliviat matustel ja kui ta oli neidisega rääkinud. Veider kui kergest sai tagasi vajuda kohta, kust olid suure vaevaga välja ukerdanud. Marcus ei teadnud täpselt mis Oliviaga toimus. Ta teadis, et lahkunud õppejõud oli neidise lemmikuid õpetajaid olnud. Oli üsna loomulik, et nooruk tuleb tema viimasele ära saatmisele. Siiski miks oli too end siia õpetajaks pakkunud. Ka sellele oli kerge vastata ent Marcus ei tahtnud seda aksepteerida. Koputus äratas teda tema painavate mõtete käest. "Sisse," andis mees loa ja ohkas raskelt. Ta pani failid enda nina all kinni ja jäi nüüd tulijat silmitsema. "Sa tulid ilmselt pabereid ära tooma ja allkirju andma?" pakkus mees püüdes kõigest väest ametlikku kõneviisi säilitada. "Ma olen kindel, et see oleks saanud oodata ka homse hommikuni, kuid astu edasi ja istu. Ma otsin kohe välja paberid, millele on vaja su allkirja," lisas ta tõustes nüüd laua tagant ja suundus halli metallist kapi juurde, millel oli kuus laia sahtlit. Neil kõigil olid sildid peal ent ometi võõra silmale ei tähendanud need mitte midagi. Mees tõmbas ülevalt teise sahtli, sobras seal hetke ja tõmbas siis välja pruuni kaustiku ning siis sinise kaustiku. "Sa pead need läbi lugema," ütles ta võttes sinise kaante vahelt viie paberi jagu dokumente. "Ja siis need allkirjastama."
Post by Olivia de Ravenaugh on Nov 16, 2014 0:22:33 GMT 2
Nii, kui Olivia ruumi astus, tundis ta õhus pinget. Loomulikult poleks ta tahtnud, et nende vahel oleks mingi veider asi, aga samas ta oli ise selle valiku teinud, kui asjad põhimõtteliselt katki jättis ja minema tormas SABS'ist. "Ma loodan, et ei sega," sõnas tütarlaps sõnas tütarlaps, kui Marcus talle ukse avas. Ta isegi osanud kuidagi alustada tervitusega, sest "hei" tundus jäävat tagasi kahe aasta tagusesse aega, "tere" kõlas täielikult mitte Liv'i moodi ja sealt edasi oleks juba igasugustest viisakusreeglitest kinnipidamine jätnud aina veidrama tunde. Seega valis ta neutraalse lause. Kuna Marcus lasi ta sisse, liikus näitsik peaaegu automaatselt juba laua poole, kuna oli eeldanud, et Marcus palub tal istet võtta. Ja nii täpselt oligi. Olivia jäi vaikides jälgima Marcust, kes mingisuguseid dokumente otsis. Ta kaalus vahepeal midagi öelda või küsida, aga lihtsalt ei osanud kuskilt alustada täpselt. "Ma arvan, et mida kiiremini nende dokumentidega ühele poole saame, seda parem on," lausus Liv lõpuks, kui Marcus talle dokumendid ulatas. Õnneks paistis, et dokumente ei olnud tapvalt palju. Tütarlaps võttis ette esimese lehe ja hakkas seda vaikselt uurima. Ametiga kaasaskäivad reeglid, olid ühed neist asjadest, mis panid teda kergelt muigama. Osa lepingu tingimusest, mida nad mõlemad teadsid, et Marcus ei suutnud täita. Kuna ruumi laskus liiga rõhuv vaikus, siis otsustas Liv siiski öelda, nad ei saanud lõpmatuseni nagunii üksteisega rääkimist vältida. "Tundub, et nii mõnigi neist reeglitest on olnud sinu nimekirjas rikutud, aga pole hullu, üritan olla parem õpetaja ja mentor, kui minu eeskuju," teatas Olivia kergelt lõbustunud hääletooniga, kui oma pilgu viivuks Marcusele viis. Ohjah, kui palju see ruum talle meenutas. Kasvõi nende esimest vestlust pärast seda, kui tunded olid mõlemale selged. "Igale lehele on vaja panna allkiri?" küsis tütarlaps igaksjuhuks üle ja seejärel avastas, et tal pole pastakat, millega seda teha. "Ja kas ma saaksin laenata kirjutusvahendit?" lisas ta seejärel oma pilku korraks lehtedelt tõstes.
Olles paberid Oliviale ulatanud istus mees tagasi oma toolile ja viis pilgu enda ette et mitte vaadata neidist, kes hakkas koheselt lugema donkumente. Siis kostus aga kommentaar, mis viimase arvates lõbusust pakkus aga mitte Marcusele. Ta teadis vägagi hästi, et ta oli rikkunud reegleid. "Jah noh, ma olen teadlik oma vigadest ja olen nendest õppinud, et neid mitte korrata," vastas Marcus jahedamalt kui tal originaalselt plaanis oli. Ta soovis, et seda pinget nende vahel ei oleks. Ta tahtis, et tal ei oleks mälestusi asjadest, mis Oliviaga seotud olid. Ometi oli siin nii palju, mida mäletada ja tunded, mis endiselt mehes olid, olid niisamuti alles. Siiski püüdis mees oma südame kõvaks tehe ja suhtuda neidisesse nagu oleks too keegi võõras. Keegi, kes võtab ajutiselt üle ametikoha, mis ootamatult avanenud oli. "Jah, muidugi, ole lahke," vastas ta andes neidisele pliiatsi, mida viimane nüüd palunud oli. "Esialgu oled sa tähtajatu lepinguga. Ma annan sulle teada kui me oleme kellegi kindlama leidnud õppejõuks," lisas ta vaatamata taaskord neidisele otsa. "Ma loodan, et sa ei hakka siin mingit jama korraldama. Andesta, et kui ma olen liiga otsekohene, kuid ma nägin et sa rääkisid Gareth'ga ja ma tean tema teooriatest. Ära lase tal su pead mingite valede arusaamadega sassi ajada, palun. Amanda Seymondi surm oli traagiline, kuid see oli õnnetus, ei midagi muud," rääkis Marcus pöörates lõpuks oma pilgu Oliviale.
Post by Olivia de Ravenaugh on Nov 16, 2014 0:59:58 GMT 2
Marcuse vastus tuli väga jahedal hääletoonil, mis pani Oliviat tagasi tõmbuma. Nii palju siis sellest, et ta üritas seda veidrat olukorda praegu paremaks muuta natukenegi. Kuna see kommentaar oli üsna konkreetne, siis ei vaevunud Liv enam üritama vastama, vaid luges rahulikult oma dokumente edasi. See pinge oli tütarlapse jaoks tajutav hullemini, kuna siin andis kergelt tema võime samuti tunda, kuigi ta üritas seda säärastes olukordades ignoreerida. Kui mees andis talle kirjutusvahendi, siis Olivia hakkas automaatselt esimestele lehtedele oma allkirja kirjutama. Tähtajatu leping oli midagi, mis oli ka eeldatud sarnase olukorra puhul. Keegi ei osanud arvestada, kui kaua oleks võinud minna uue õppejõu otsingutele. Loomulikult oli ta kindel, et Marcuse suhtumist arvestades, oli mees praegu oma kogu energia sellesse pühendanud, kuna Liv ei tundnud siin oodatud. Järgmisel hetkel, mil Marcus ta poole pöördus palvega, et Olivia ei laseks endal pead segi ajada ja jama ei korraldaks kergitas näitsik kulmi. Tema pilk pöördus Marcusele ja see oli hetk, mil nad üle pika aja üksteisele otsa vaatasid, ilma selleta, et kumbki pilku ära pöörab. "Ma näen seda olukorda nii: ma tulin oma lemmikõppejõu matustele, kuna ma austan teda ja see oli minu arust täielik tragöödia, mis juhtus. Ma kuulsin, et teil on probleeme tema ametikohale inimese leidmisega, sest oleme ausad, selliste teadmistega inimest, kes teab sama palju kui Amanda Seymond, on raske leida. Mina ei hakka ennast temaga kaugeltki võrdlema. Oletasin, et kuna see on oluline aine ning selle äravõtmine tunniplaanist oleks kohutavalt halb, seega pakkusin ennast abiks. Olin oma kursuse parimaid ja sa tead seda suurepäraselt. Ma ei saa aru, mis tagamõtteid sa sellele hetkel otsid? Kas see töö on sind vaikselt nii hulluks ajanud, et sa nüüd kahtlustad igaühte ja enam vastutulelikus vilistlase poolt on ka taunitav?" Olivia hääletoon ei olnud enam kaugeltki sõbralik ja näitsik ei pingutanud seda ka sellisena hoida. Naljakas nad ei jõudnud kahekesi ühes ruumis olla veel pool tundigi, kui nad juba hakkasid vaidlusstaadiumisse minema. "Gareth räägib mulle seda, mida ta tahab ja see, mida mina sellest täpsemalt arvan on minu isiklik asi. Mul on kahju, et sa arvad, et ma tulin siia mingit niiöelda jama korraldama. Ma ei leia põhjust, miks peaksin seda tegema," jätkas tütarlaps pabereid põlvedele asetades ja tema käed liikusid rinnale risti. Sellist kõnelust ei osanud ta kindlasti oodata. Kuigi ta teadis, et osalilselt on Marusel õigus, aga ta kavatses lõpmatuseni seda eitada. Üks põhjus, mis oleks nende lahkuminekunimekirjas, oli Marcuse pidev salatsemine ja Liv poleks üllatunud, kui mees tegi seda ka nüüd. "Pealegi, kui sa olid nii mures, minu siiatuleku eesmärkide pärast, siis ütle mulle, miks sa üldse mu pakkumisega nõustusid, Marcus?" Olivia ei keeranud kordagi mehelt pilku ära kogu selle jutuajamise jooksul, kuna teadis, et see hakkaks meest mingi painama. Ka Marcuse nime kasutamine kõneluses ei olnud juhuslik. "Kui sa tahad, et ma lähen, on sul veel viimane võimalus seda teha, aga ma ei usu, et sa oled nii rumal, et keelduda mu abist ainult sellepärast, et miskit juhtus minevikus," sõnas Liv lõpetuseks ja jäi seejärel vait, andes mehele nüüd võimaluse oma argumendid lauale tuua.
No sellist Oliviat ta juba mäletas. See ei teinud aga selle loengu kuulamist sugugi kergemaks ja ilmselgelt ei üritanud neidis seda sedasi ka teha. "See ei ole taunitav ega mitte teretulnud. Mul on hea meel, et me saime kellegi sellele kohale ja nii kiirelt. Sellegi poolest tunnen, et pean sulle seda igaks juhuks mainima. Sul on komme jamasid korraldada ja siis kui asjad ülepea minema hakkavad, sa põgened. Mul ei ole mingit soovi seda korrata," lausus Marcus ja muigas kui neidis eitas kõike, mida mees eeldanud oli. Ega see tegelikult midagi ei muutnud. Marcus oli üsna kindel mis kavatsused olid Olivial ja ta teadis, et neidis ei kavatse talle neid tunnistada. Polnud hullu, peaasi ei Liv ettevaatlik oli. Siin saarel ei käinud asjad just helgemat radapidi. Marcus ise oli jamades teatud isikutega ja teda hoidis sellel ametikohal vaid üks asi. Teadmine teatud asjast aga kui see kadus, siis võis ta kaotada kõik. "Lõpetame hetkeks näitemängu, Liv," ütles ta toetudes nüüd küünarnukkidega lauale saades sedasi kummarduda neidisele lähemale. "Me mõlemad teame, mida Gareth arvam või arvab teadvat. Nagu näiteks see, et Amanda surm ei olnud õnnetus vaid mõrv. Ta on teinud oma seisukoha üsna selgeks pannes end väga nigelasse seisukorda. Ainus, mida ma loodan on see, et sa ei pane end temaga samasse paati." rääkis Marcus tõsisel toonil. "Olivia, sa tead paremini kui keegi teine, et siin on asju, inimesi, kellega ei tasu jamada. Uurimine käib Amanda surma asjus ja nad uurivad välja mis tegelikult juhtus aga senikaua hoia enda arvamus endale ja soovita seda ka oma sõbrale. Hoia sellest uurimisest eemale." See oli siiras mure, mis tema toonist nüüd kõlas. Ta ei saanud seda varjata, ta ei osanud ega ka tahtnud. Jah, ta hoolis endiselt Oliviast ja ta jäi viimast armastama ilmselt elu lõpuni. Siiski ta pidi kuidagi edasi minema. "Mida iganes ka arvad... ma ei usu samuti, et Amanda surm oli õnnetus," lisas ta vaiksemalt ja vaikne ohe pääses üle mehe huulte. "Sellest hoolimata ei saa me asja ise uurida ja sorkida. Ta oli su lemmik õpetaja ja kallis nii mitmelgi moel aga sa pead laskma tal minna. Ta on surnud, asi millega me kõik peame lõpuks silmitsi seisma."
Post by Olivia de Ravenaugh on Nov 16, 2014 1:48:10 GMT 2
Olivia kuulas vaikides, kuna teadis, et automaatselt vahelesegamine teeks vaid asja hullemaks. Siis hakkas kumbki end tõestama ja peagi nad karjuks üksteise peale. Kas siis sellepärast, mis oli mureks praegu või jõuaks see vestlus üsna kiiresti minevikku välja. Kui mees oli lõpetanud oma esimesed süüdistused, otsustas Liv oma sõna sekka öelda. "Kas sa just ütlesid, et mul on komme jamasid korraldada?" küsis näitsik ja tema hääletoonis kõlas uskumatus, ta ei arvanud, et Marcus võiks midagi sellist talle välja tuua. "Ja ära võta palun kõiki olukordi ühe mõõdupuuga. Ma üritasin seda niiöelda jama, millele sa niiväga ilmselgelt vihjata üritad, klaarida kõvasti üle poole aasta. Sa ei saa süüdistada mind põgenemises, kui sa tead, et sa ei jätnud mulle muud valikut," sõnas tütarlaps ja tema hääletoon kõlas küll rahulikult, aga oli tunda, et see ei jää enam niimoodi kauaks. Ei läinudki palju aega mööda, kui nad jõudsid oma jututeemaga nende lahkuminekuni. Ei saanud öelda, et see just kõige meeldivam teema Olivia joaks oli. Olivia teadis väga hästi, et Marcusel on õigus. Ta polnud sekunditki arvanud, et Amanda surm oli juhuslik. Siin koolis ei juhtunud kunagi midagi juhuslikku ja tal oli kurb, et just see õpetaja oli saanud säärase löögi. Tal hakkas lausa kahju, kui skeptiliseks võis üks inimene muutuda. "Sa oled lihtsalt siin tööl ära keeranud," sõnas näitsik pead raputades. "Sa ei saa igast olukorrast otsida viga. Pealegi asjad, mida Gareth mulle jagab ei ole kaugeltki sinu teada ega ammugi mitte teha enam," teatas Olivia ja keeras oma pilgu kõrvale. Otsa vaadates oli neid sõnu liiga keeruline öelda ilma selleta, mingisugune osa tema näost oleks tema tegelikku emotsiooni reetnud. "Ma tänan hoiatuse eest, aga ma olen rohkemgi kindel, et ma ei vaja sinu kaitset. Ma saan suurepäraselt endaga hakkama ja tean nüüd väga hästi juba, kus mida ja millal öelda," sõnas tütarlaps ja tema pilk pöördus dokumentidele. Ta tundis seda pilku endal, aga hetkel keeldus ta Marcusele otsa vaadates. "Ma olen leppinud ta surmaga, olen neid näinud oma elus varemgi, sa ei pea mind kõnetama kui väikest last, Marcus."Olivia ei olnud enam ise ka kindel, miks ta kasutas sellist hääletooni ja sõnadevalikut. Võib-olla oleks ta pidanud olema leebem? Aga teatavasti, kui ta hetkeks kurjaks ajada, võis seda teatrit jätkuda pikaks ajaks. Allkirjad tulid lehtedele järjest, ta polnud enam kindelgi, kas ta oli neljada lehe lõpu ja viienda korralikult läbi lugenud. Olivia lükkas paberid koos pastakaga Marcuse lauale ja vaatas mehele otsa. Hetkel, mil ta kuulis, et ka mees arvas, et surm polnud juhuslik, oleks ta tahtnud alla anda ja kõik Marcusele ära rääkida, kuid ta teadis, et ta ei tohtinud seda teha. See polnud inimene, keda ta tundis kaks aastat tagasi, mis tähendab, et usaldusest ei tasunud siin kaugeltki rääkida. "Kui sa üritad mind hirmutada, et panna mind sellest kohast loobuma, oleksid sa võinud kohe lihtsalt loobuda mu kanditatuurist. Ma ei kardan neid inimesi, kellest sa räägid ja ei hakka mitte kunagi nende järgi oma samme kaardistama," teatas Olivia tõsisel hääletoonil. Ta teadis, et tõenäoliselt ei olnud see hoiatus antud niisama ja ta peab seda osaliselt arvesse võtma, kuid ta ei suutnud seda samahästi tunnistada.
Uskumatu, kui keeruline oli Oliviaga rääkida. Neidis ajas sõrad sedasi vastu, et jube aga Marcus ei saanud kedagi teist selles süüdistada kui ainult iseennast. Ta oli selle jama kokku keeranud ja ilmselgelt vihkas Liv teda. "Ma olen väärt igat sõimu, süüdistust, mida sa mulle kaela viskad. Ma ei ootagi, et sa mind usaldad aga ma ei räägi sulle seda kuna ma tahan sind maha teha või süüdistada. Ma tahan, et sa ettevaatlik oleksid. Sa olid eemal kaks aastat, Liv. Asjad on muutunud, uued inimesed on paigas ja nad juhivad hoopis teist mängu, millest ei ole sul õrna aimugi. Ma ei ürita ka sind eemale ajada või hirmutada. Jumal teab, et sind pole võimalik millegagi eemale ajada. Eriti kui sellega on seotud keegi, keda sa tead ja tundsid. Seega võta mu hoiatus arvesse, hoia oma suu kinni, kuid silmad ja kõrvad lahti. Ära tee midagi enne kui sa kindel ei ole oma plaanides ja käikudes. Vali inimesed, keda sa usaldad kuid vali kindlasti keegi, kes su seljatagust valvab. Ma võtsin su tööle omadel põhjustel, ma tunnistan seda. Ma lasin enda emotsioonidel tegutseda aga ma ei tagane. Sa oled parim kanditaat, kes saaks eales seda ainet edasi anda nagu seda Amanda tegi. Aga ma kavatsen sellegi poolest leida kellegi teise, kuna ma ei kavatse lasta sul siin viibida minutitki kauem kui sa pead. Siin ei ole ammugi ohutu olla, veel vähem sinu jaoks, kes sa oled nende radaril tiksunud juba üle aasta." rääkis Marcus ja võttis seejärel paberid, millele oli Olivia alla kirjutanud pannes need tagasi siniste kaante vahele. "Anna andeks, Liv. Ma oleksin pidanud seda kohe ütlema kui ma sind matustel nägin. Ja mul on kahju su kaotuse pärast," lisas ta juurde siiralt ning tõusis kohalt et ära panna paberid, kuid ta ei jõudnud isegi ühte sammu teha kui uks järsku avanes ja sisse tuli tumedate justega naine, tüdruk... õpilane. "Hei, Marcu...s... vabandust," jäi tüdruku tervitus piinlikult katki. "Ma ei teadnud, et sul on nii hilised kohtumised," lausus Andrea reipalt ja astus edasi. "Ma olen Andy," tutvustas nooruk end Oliviale. "Khm, preili Winzterh, kas ma saan teid kuidagi aidata?" küsis Marcus toonil, mis pakatas pingest ja ebamugavustundest. "Preili? Tõesti?" kergitas Andy kulme ja pööras siis uuesti naisõppejõu poole. "Teie siis oletegi Liv? Ma kujutasin sind nooremana ette," kostis ta lõbusalt. "Andrea!" tõstis mees järsult häält pannes neidise kergelt võpatama. "Olgu, olgu... jeerum," raputas Andrea pead ja kookis taskust välja paberi. "Ma ei tulnud siia pahandust tegema aga su eksiga olen ma pikka aega soovinud kohtuda," ei suutnud ta vait jääda. "Härra Ericsson saatis sulle faksi kümme minutit tagasi, ta on teel siia, praegu ja ta ootab et sa teda vastu võtaksid. See see on kui sa müüd oma hinge saatanale," teatas ta andes paberi Marcusele, kes näis iga sekundiga vihasemaks muutumas. Siiski uudise peale ta kahvatas kergelt. "Aitab naljadest, Andrea. Mine tagasi oma dormi ja ma ei taha kuulda sellest, et sulle ei istu su toakaaslased. Mine," käskis mees Andread, kes silmi pööritas. "Jah, söör," vastas tüdruk seepeale aga ta ei hakanud koheselt minema vaid pööras Olivia poole. "Ilusat õhtut, õpetaja Ravenaugh," soovis Andy ning kadus enne kui direktor midagi veel lisada jõudis. "Palun andesta tema käitumine ja kõneviis. Ma üritasin seda temast välja juurida aga ilmselgelt ei õnnestu mul see kuigi hästi," ohkas mees ja viis pilgu kellale. Kell näitas pea keskööd. "Ta o mu ühe hea sõbra tütar, kelle ma enda juurde võtsin. Ta on hea tüdruk, ülemeelik, kuid ta ei taha halba. Ma tean, et mul ei ole õigust midagi paluda sult, kuid hoia tal silma peal, kui mind ei ole. Ma pean ilmselt millalgil ärireisile minema. See võib nädal kaks kesta."
Post by Olivia de Ravenaugh on Nov 16, 2014 2:57:46 GMT 2
Marcuse poolt tuli väga pikk kõne, mida oli pea võimatu vahele segada, eriti kuna see oli väga tõsisel hääletoonil. Olivia teadis, et tegelikult mees ei tee nalja, nüüd ta lausa tunnetas temas meest, keda ta tundis kaks aastat tagasi, aga ta ei suutnud oma uhkust niisama alla suruda. Tütarlaps kuulas vaikides ja näris oma alahuult, üks komme, millest polnud ta suutnud senimaani loobuda. Eriti, kui ta oli närvis ja pidi tegema kaalutletud otsuseid. Olivia oli oma uurimistööd teinud väga hästi need kaks aastat, võib-olla isegi liiga hästi. Ta üritas hoida oma jäljed puhtana, aga otseloomulikult mingid asjad võisid jääda ka laokile, kuigi üks asi lisaks hoiatustele jäi tütarlapse jaoks kajama peas. "Kust sa tead, et ma nende sihikul olen?" päris Liv mehe poole pilku pöörates ja seejärel raputas pead. "Tegelikult, ma vist ei taha seda vastust teda, kuna sa nagunii leiad mõne loo, kuidas end siit välja vingerdada" sõnas ta lõpuks andes Marcusele teada, et tõenäoliselt ei ole see vastus tema jaoks enam nii oluline. Kui uks avanes ja Olivia kuulis selja tagant tulevat tervitust kergitas ta kulmi. Ja ta veel arvas, et temal ja Marcusel oli midagi erilist, aga paistab, et õpilastega semmimine oli mehel päris käpas. Liv keeras oma pilgu sissetulija poole ja nägi noort tüdrukut, kes talle end automaatselt ka tutvustama hakkas. Nii kui Liv arvas, et oleks viisakas seda vastu teha, katkestas teda nii Marcus ja siis juba sõitis Andy tagasi oma jutuga sisse. Nooremana? Päriselt? Kas keegi just nimetas teda vanaks? Selle kommentaari alla neelanud, ei hakanud Liv selle peale midagi enam ütlema. Pealegi tundus, et see näitsik, kes end Andyna tutvustas, teadis Oliviast kõike, või vähemalt arvas teadvat. Kui Andy oli oma show ära teinud ning otsustas lahkuda, pööras Olivia oma pilgu Marcusele ja vaatas teda küsiva näoilmega.Ei pidanudki kaua ootama, kuni mees hakkas oma seisukohta seletama. "Andy on su hoolealune? Ma võin vanduda, et ma alguses arvasin..," esimene lause kõlas umbusklikult ja teise lause lõpu suutis Liv peatada enne, kui oleks endast jätnud armukadeda eksi mulje. Ta oleks lisanud, selle, et Andy paistis tema moodi, algusaegadel, see, kuidas ta siia sisse sadas, et lihtsalt rääkida. Kui asjad ei olnud kaugemale läinud. "Sa oled siis sisuliselt vanemaks ka veel hakanud?" küsis tütarlaps seejärel ja tema hääletoon ei olnud nii külm enam, hetk hiljem hakkas Olivia aga naerma. "Sa valisid tõenäoliselt kõige valema vanuse noore tütarlapse kasvatamiseks, sest see on hetk, kui nad teevad kõike isepäi," teatas neiu ja ta ei suutnud oma muiet varjata. Ta ei suutnud uskuda, mida just teada sai. "Sina ja isakandidaat? Poleks kunagi uskunud," sõnas tütarlaps lõbustunult. Muidugi võib-olla mingi hetk ta oleks seda uskunud, kui nende suhe oli veel tõsine, aga neid aegu ei tahtnud ta meenutama hetkel hakata. "Aga noh nagu me teame, on sul kindlasti veel mitmeid varjatuid külgi varuks,"sõnas näitsik seejärel, sest talle meenus, et see polnud kindlasti ei esimene ega viimane asi, mida tema eest saladuses hoiti. "Mina ja teda jälgida? Kas sa üritad praegu halba nalja teha?" küsis Olivia meest suurte silmadega vaadates. "Esiteks, mul pole õrnematki aimu, mida kõike sa talle kokkurääkisid "meie" kohta ja teiseks võin kihla vedada, et minust kindlasti ei saa tema lemmikinimene," ütles tütarlaps, kuigi ta teadis, et nii saaks ta palju asju teada, mis võivad talle hiljem kasuks tulla. Ta isegi pidi kaaluma, et see pakkumine vastu võtta. "Miks sa teda kaasa ei võta?" päris tütarlaps õrnalt pead kallutades ja meest silmitsedes. Kuigi tõenäoliselt vastus oli varasemaltki etteaimatav.
Andrea tulekut ei osanud Marcus ette näha ja nüüd olid Liv ja Andy kokku sattunud ajal, mida mees oleks hea meelega ära hoidnud. Ilmselgelt ei mõistnud Olivia mehe põhjuseid või tegelikult ei hoolinud ta piisavalt nendest ja kuidas saigi teda seepärast vihata. Raske ohkega pani ta faksi lauale ja jäi nüüd oma endisel armastatule otsa vaatama lastes tal omad naljad ja kommentaarid ära öelda. "Jah, ega minagi end sellena ette ei näinud aga seda ma olen. Ta käis Kanada eliitkoolis ja seda kergem oli mul temaga suhelda... ma ei võtnud teda endale kasvatada kuna ma tahtsin isa mängida. Ma võtsin ta kuna ma teadsin ta isa ning Andrea on nekromant. Tead kui haruldane ta on?" lausus mees pead vangutades. Märkus, et tal oli alati saladusi, mida Liv ei teadnud lõikas mehesse sügava haava aga ta tegi endast kõik oleneva, et seda mitte välja näidata. "Ei, ma ei tee nalja!" mühatas mees pahaselt. "Mul on vaja kedagi stabiilset, kedagi keda mina usaldan. Sa ei usalda mind, ma saan aru ja lepin sellega, aga ma usaldan sind rohkem kui kedagi teist. Ma mõtlesin selle üle iga päev peale matuseid. Andrea tuli siia põhjusega. Ta suutis leida mingi vihje, juhtniidi oma isa kohta, kes on üle 15 aasta teadmata kadunud olnud. Ta isa töötas Sub Vicus, kui ta lihtsalt kadus. Keegi ei tea mis temaga juhtus või kuhu ta läks. Jutte on palju, teooriaid on sadu. Ma olen ise nii mitmedki välja mõelnud lootuses, et leian mingid vastused. Ta tahab oma isa leida aga ta ei leia teda siit. Probleem on sellest et ta ei kuula mind." selgitas mees olukorda. Küsimust kuuldes vangutas Marcus pead. "Ta ei tea midagi meist. Ta on sinust nii palju kuulnud, et me olime koos ja seda et ma ei võtnud just kergelt seda lahkuminekut aga ta ei süüdista sind. Ta teab, et ma olin süüdi enamikes asjades seega ta ei tekita jamasid," lisas ta kuid vaikis siis vaadates mõtlikult Oliviale otsa. See ei olnud vastus mida Liv tahtnud oli aga mida enamat öelda? "Ericsson on Torni peadirektor, kes tuleb siia minu pärast. Ma ei taha, et Andrea sel ajal minu lähedal on. Sa küsisid kuidas ma teadsin, et nad sind jälginud on.. ma avastasin selle üheksa kuud tagasi. Seega tegin ma plaanid. Ma pidin sisse saama Torni ja ma sain sisse. Probleem tekkis siis kui ma olin valearvestuse teinud valvurite arvus. Neid oli rohkem ja nende graafik oli tihedam., kui arvanud olin. Ma sain sisse, ma laadisin alla failid ja paigaldasin nende peaarvutisse viiruse, mis hävitas kogu info. Välja liikudes jäin ma aga vahele. Ma olin uurimise all kolm nädalat kuni nad otsusasid, et nad lasevad mul minna. Lihtsalt nii lihtsalt. Ainult, et igat mu sammu jälgitakse. Täna vaadatakse mu tegemised üle ja otsustatakse kas ma sobin veel direktori kohale. Ma kaldun arvama, et ma ei kaota pelgalt ametikoha, kui ma kaotan. Seega mul on vaja kedagi, kes oleks Andreaga."
Post by Olivia de Ravenaugh on Nov 16, 2014 3:58:47 GMT 2
Olivia kuulas järgnevaid selgitusi ja ta ei saanud märkamata jätta, et kohe kindlasti ei olnud see ainus põhjus, miks mees oli selle tütarlapse nedale valinud. Kuulnud nekromantiast oli Liv võib-olla natukene üllatunud, aga ei hakanud seda eraldi kuidagi kommenteerima. Harluduse koha pealt oleks võinud küsida, kas ta kogub endale mingit trofeefondi, aga see oleks olnud Marcuse suhtes ebaaus ja Olivia teadis seda väga hästi. "Siiski, sa pead tunnistama, et see ei ole kohe kindlasti roll, mida ma oleks oletanud, et sa võtad endale selle aja jooksul, niiet vabanda mu üllatust, aga niimoodi kord on," sõnas Olivia lõpuks ja ta näol oli ikka veel väikene muie, ta ei hakanud enam oma jäiseid kommentaare pilduma. Need lihtsalt tundusid üleliigsed. "Ja ta tundub paras vastutus," lisas Liv veel vaikselt. Ta teadis, et see ei saanud olema just kerge ülessane, jälgida kedagi niimoodi. Kui Marcus teatas Oliviale, et tal on vaja kedagi, keda ta täielikult usaldab, et osanud naine talle selle peale kohe mitte midagi vastata. See oli kindlasti omaomoodi tore, et Marcus suutis Liv'i pärast kahte aastat ikka veel usaldada, aga samas ta ju isegi ei teadnud, millega Olivia viimati tegelenud oli. "Järelikult kui ta on minust palju kuulnud, siis ta teab meist. Ja ma usun, et sinu vaade meie lahkuminekule ei ole siiski nii lilleline, et sa tunnistad end kõiges süüdi olevat,"teatas Olivia vaikselt ja tema hääletoon muutus tagasi tõsiseks. Ta ei teadnud, kas nõustuda mehe ettepanekuga või mitte. Samas ta teadis, et Marcus tõenäoliselt ei paluks, kui tal ei oleks seda väga vaja. See teda hetkel hakkaski võluma järjekordselt, ta tahtis olla inimene, keda Marcusel on vaja. "Ja sul on annet kokkupuutuda põikpäisete neidudega, kes isegi ei plaani sind kinnisilmi kuulata. Ilmselgelt ma arvan, et ma saan temaga hakkama, kõlab mulle üsna sarnaselt. Ju siis saangi tunda, mida tähendab minuga suhtlemine" teatas Liv lõpuks Marcusele oma nõusolekust ja tema üks suunurk tuksatas. Ta teadis, et see ei saa just olema kõige kergem ülesanne, aga miks mitte proovida. Samuti, kes saaks eemale hoida ahvatlusest kuulda loo teist poolt. Järgnev jutt oli aga sootuks midagi muud, kui Olivia oli oodanud. Ta teadis, et tema tegevus ei möödu just ilma tähelepanuta, aga ta ei arvanud, et oli suutnud kuidagi seda endale tõmmata. Ta oli alati nii kuradi ettevaatlik ja nüüd tuleb välja, et siiski ta oli tekitanud kahtlusi. "Torni? Kas sa oled segane, Marcus? Sa hoiatad mind ohtude ja nende inimeste eest ja siis sa ise murrad Torni sisse? Kas sa võiksid kord elus võtta iseeneda soovituse vastu ja mitte joosta probleemidele avasüli vastu?" küsis Olivia mees vaadates ja tema hääles kõlas seekord murehelk. See ei olnud kaugeltki mitte hea ja ta ei osanud seda mitte kuidagi praegu paremaks muuta. "Kas sa ei karda, et kui ma järsku kogemata hakkaksin Andreaga läbi saama, siis see paistaks veider? Ma ei tea, kui ettevaatlik sa oled suutnud olla, aga nagu näha, siis nad uurivad ju kõik detailideni välja, rääkis neiu õrnalt alahuulde hammustades. Ta polnud siin veel päevagi ja ta juba leidis endale esimese probleemi. Kuidas kurat suutis ta neid endale alati kaela tõmmata? Ja ta isegi ei pidanud neid jamasid ise tekitama, need tulid t ajuurde. "Siis sa teed kõik selleks, et sa ei kaotaks seda. Ma tean sind küll, sa oled selleks võimeline. Eita kõike, leia vabandusi, midaiganes veel, aga palun ära lase esimesel võimalusel endale sõlme ümber kaela tõmmata. Ma tean, et sa ei ole selline inimene, sa ju ei jäta seda niimoodi, Marcus?". Olivia lootis, et see kuidagi mõjutab meest tagajärgedele mõtlema. Ta ju ei saanud preagu lihtsalt õhku visata sellise pommi ja arvata, et Olivial on ükskõik. Loomulikult ei olnud tal täiesti ükskõik ja ega saanudki ju olla. "Ja kuidas said sa minu ametikohaga sel juhul nõustuda? Sa ju tead, et see võib sulle veelgi suurema kriipsu praegu peale tõmmata, kui see seos avastatakse," pahvatas Olivia pead raputades, ta ei suutnud uskuda, kuhu ta ennast jälle tõmmanud oli. Ta tuli ju siia esialgselt vaid viiele paberile alla kirjutama.
Marcus hakkas vaikselt naerma. "Ei, see ei ole ideaalroll aga ma olen osavamaks muutunud. Ma tean Andread alates ajast, mil ta sündis, Liv. Peale seda on ta käinud kasuperest kasuperesse, kuni ta jõudis teismeeasse. Siis ma nägin teda üle mitme aasta ja ma ei saanud teda jätta tänavale. Ta oli ära jooksnud ja ma tean, et ma oleksin pidanud ta tagasi süsteemi saatma aga ma ei suutnud. Seega ma lasin tal enda juures elada. Ma panin ta kooli, õpetasin teda nii palju kui oskasin, samuti otsisin inimest kes oskaks teda aidata tema võimega. See õnnestus kuni Andrea tea minema ajas. Andy keeldub inimesi enda ellu võtma aga ta andis mulle võimaluse. Ma ei saa teda alt vedada, kuigi ma olen seda sunnitud võib-olla siiski tegema," rääkis Marcus mõtlikult ja naeratas Oliviale nukralt. Ta oli kaotanud ühe võimaluse Olivia näol, aga ta oli saanud uue võimaluse Andrea kujul. Siis läks nende teema tagasi tõsisematele asjadele, mitte et ta eraelu mingi nalja ja naeru täis oleks olnud. Siiski tööasjad olid teise kaliibriga. Kuuldes Livi reaktsiooni kergitas Marcus kulme. Oli rõõm kuulda, et nooruk ei soovinud tal head teed minna. "Ma ei mõelnudki. Kui ma sain teada, et nad on sind jälginud, siis ma ei saanud lihtsalt istuda. Samuti tahtsin ma teada ise ka seda. Selles asjas olid nii mitmed asjad kokku segatud ja ma tean, et see ei ole vabandus. See oli mõtlematu tegu minust aga see on tehtud nüüd," lausus mees lastes sõrmedega läbi juuste. "Nad ei tea Andrea võimet, ma muutsin infot, küll aga nad teavad sinust rohkem kui mulle meeldis. Nad praadisid mind ja nad küsisid küsimusi sinu kohta, Olivia. Mida iganes sa teinud oled, sa oled pälvinud nende tähelepani. Sellegi poolest nad ei tee ühtegi üritust sind tabada. Neil ei ole sellist infot, mis näitaks et oled ohtlik. Ma arvan. Nii et nad jälgivad ja vaatavad. Kui sa hoiad madalat profiili, siis nad tõmbuvad tagasi. Ma suutsin neile anda küllalt palju vale informatsiooni aga üks vale samm ja kõik on asjata- Sellepärast ma palusingi sul ettevaatlikum olla. Mis puutub minusse ja minu suhetesse nendega... ma ei tea, see on keeruline ja parem kui sa ei tea kõike." rääkis mees väsinult vaadates nüüd pingsalt kella, mis lähenes ajale, mil kopter pidi kooli õuele maanduma. "Mul on ammu kriips peal, Liv. Sinu siia tööle võtmine oli parim otsus, mida ma üle aastate teinud olen. Sa saaksid siin hakkama paremini kui mina ilmselt," lisas ta naeratades ja ta mõtles seda tõsiselt. Olivia kuulus siia kooli. Ta oli olnud parimatest parim igas aspektis. Tal oli teadmisi ka välismaailmast ja teda ei olnud võimalik lolliks teha. Ta oli valvas ja ettevaatlik, julge ning kartmatu.. "Kas ma võin su dormi saata?" küsis ta siis. Ta pidi minema hakkama, või siis kusagil aega võitma.
Post by Olivia de Ravenaugh on Nov 16, 2014 8:46:47 GMT 2
Liv kuulas Marcuse lugu Andreast ja tahtmatult jäi ta mõtlema küsimusele, kui kaua mees oli Andrea mehe juures olnud. Kas juba tollesta ajast või juhtus see hiljuti? Samas, tõenäoliselt oleks ta tähele pannud, kui asi oleks juba nende suhte aja olnud. Jällegi teisalt oskas Marcus väga hästi kindlaid asju endateada hoida, niiet tegelikult ei saanud ka selles olla kindel. Tal oli hea meel, et keegi hoidis mingil määral ka Marcusel silma peal, sest see hoolivus ei olnud kindlasti mitte ühepoolne. See oli tajutav, kui Andy vahepeal tuppa sadas. Seega oleks võinud Marcusel sel määral hullemini minna. "Mida nad näiteks minu kohta teavad?" küsis tütarlaps põhimõttega, et oskaks ennast vajadusel kaitsta. Võib-olla oleks ta pidanud mõndasid asju muutma oma käitumises, suhtumises, siis oleks saanud kindlaid asju ümber lükata võimidagi. "Ma ei saa aru, kuidas ma olen saanud neile silma jääda, ma olen jälginud kõike täpselt, et nad ei saaks millestki kinni võtta," ütles tütarlaps vaikse ohkega. Üks asi on teha oma uurimust, teine asi oli seda teha hästi, viimane aga muutus takistuseks siis, kui oli inimesi, kes ei tahtnud, et sul sellega nii hästi läheks. "Ära ülehinda mu võimeid, kui ma oleks nii osav, siis poleks ma neile silma jäänud,"sõnas näitsik rahulikult ja ta tõesti mõtles seda. Ta oli kergelt isegi kuri, kui sai teada, et see madala profiili hoidmine, ei olnud tal siiski nii hästi õnnestunud, kui ta oli arvanud. Järgneva küsimuse peale Liv noogutas, ta ei hakanud vastu vaidlema, sest polnud enam selles positsioonis. Näitsik tõusis tooli pealt püsti ja ootas, kuni Marcus sama teeb. Paistis, et hetkel oli tegelikult iga sekund arvel.
Post by Marcus Finn on Nov 17, 2014 17:35:58 GMT 2
"Neil on kõikjal nuhke. Ilmselt oled sa kasutanud allikat, mis ei ole nii usaldusväärne või on kahel rindel," lausus mees pead kallutades. Tema süda kripeldas. Ta oleks soovinud aega seisma panna, kuidagi venitada ilma, et mingeid karme tagajärgi oleks tulnud. Nii kaua polnud mees Oliviaga rääkida saanud. Loomulikult oli nende vestlus konarlikult alanud ja nende vahele jääb ilmselt pikaks ajaks pinge aga juba praegu rääkisid nad peaagu tavaliselt. Võib-olla andis siin midagi päästa? Äkki saavad nad kuidagi taas suhtlema? Marcus ei soovinud olla sõber aga ta teadis, et tal polnud õigust midagi enamat paluda ega oodata. Ta oli oma võimalused maha mänginud ja seal ei olnud midagi enam teha. "Nagu näiteks seda, et sa olid Londonis ja sa rääkisid Ethan Lowrentsiga. Seda et sa peatusid Saksamaal ühes motellis kolm nädalat. Nad ei tea su tegemisi nii detailselt aga nad teavad kus sa olnud oled, kellega sa rääkinud oled ning umbkaudu mida sa oled teada inimestelt tahtnud," selgitas mees püsti tõustes. Ta pani allkirjastatud paberid tagasi kappi ja suundus seejärel ukse juurde avades selle. "Ma pakun, et nad on su pangakaardi tehinguid jälginud, ja võimalik, et ka telefonikõnesid olles teadlikud kus sa viibid, seda muidugi kui sa kasutasid avalikku liini," lisas ta juurde lastes neidisel ees väljuda. "See oli kõik mida ma leidsin aga mul on failid alles veel. Minu õnneks suutsin ma need peita nii, et nad ei leidnud seda üles. See oli ka põhjuseks miks ma ilmselt pääsesin sealt. Nad teadsid, et ma vaatasin faile aga nad ei tea, et ma kopeerisin need oma mälukaardile," turtsatas Marcus. Muidugi polnud see kindel. Ta ei teadnud tegelikke põhjuseid miks mees vabastati või üldse ellu jäeti. Väga vabalt võis nendel mingi ultimate plaan olla. See oli isegi võimalik. "Ma vabandan, kuid ma kahtlen et ma saan sind päris su ukseni saata. Küll aga lasen ma neil oodata mind, kui sa soovid mu seltskonda pisut kauem kannatada. Ma ise ei tunne kuigi suurt soovi minna sellele koosolekule."
Post by Olivia de Ravenaugh on Nov 17, 2014 21:59:12 GMT 2
Marcuse jutt oli Olivia jaoks murettekitav, ta isegi ei oleks arvanud, et olukord nii tõsine võis olla. Ta arvas, et mees ei tea midagi, vaid üritab teda lihtsalt hoiatada. Nii kui hakkasid järjest tulema näited, kohad jms, mis tõesti oli toimunud, muutus olukord tõesti reaalseks. Ta ju ei olnud nii ettevaatamatu, kasutas tihti meetmeid, mis olid inimestele nähtamatud. Kahe telefoni kasutamine, teine konto, kõik mis vajalik. Uurimistööst oli tal ka pelgalt kaks varianti, üks mis oli tema isiklik ning väga hästi ära peidetud ning teine, mis oli kõigile silmadele nähtav ja ei sisaldanud mitte kui midagi ülemäära erilist. "Ma pean hakkama sel juhul jälgi ajama, kust see informatsioon lekib. Vastasel juhul võib sattuda üsna kiiresti kuskile, kus ma kohe kindlasti olla ei tahaks," sõnas Olivia ohates, tema hääletoon oli muutunud natukene vaiksemaks, kuna nüüd olid nad jõudnud Marcuse kabinetist välja ning seisid koridori peal. Mida rohkem Olivia kuulas, kui palju oli Marcus riskinud, et infot kätte saada, seda rohkem kasvas tema murelikkus näos. See ei tähenudanud kaugeltki head. Tavaliselt need inimesed ei jäänud kauaks ellu, kes teadsid liiga palju. Tõenäoliselt sama probleem, mis tõi kaasa Liv'i lemmikõppejõu surma. "Palun, lihtsalt palun ole ettevaatlik," lausus näitsik ja tema hääletoon oli murelik ning selles peegeldus siirus. See kõik praegu ujutas üle need probleemid, mis nende vahel olid, kuna ta ei saanud eemale lükata seda, et hoolis Marcusest senimaani. Ega nad ei läinud lahku seepärast, et kummalgi tunded otsa said ja seda raskem oli nendest praegu ka mööda vaadata. Kui mees teatas, et ei saa Oliviat ukseni saata, raputas Liv pead. "Sa ei pea selle pärast muretsema, ma leian oma elamise ise ülesse," sõnas Liv ja tema suunurk tuksatas hetkeks. Millegi pärast oli ta kindel, et see ei oleks olnud ka hea mõte. Järgneva mõtte peale noogutas neiu aeglaselt. Kuigi võib-olla oleks ta nõusoleku asemel pidanud natukene rohkem mõtlema, aga siiski ta ei saanud jätta meest üksi sellises olukorras. Kes teab, mis pärast tänast õhtust edasi saab? "Minugi poolest. Peaasi, et sa endale sellega suuremat kriipsu peale ei tõmba. Ja sa tead, et olenemata sellest, mis varasemalt juhtus, võid sa minuga alati rääkida kõigest," vasta neiu eelnevalt esitatud küsimusele. Oli raske tunnistada, et see nõustumine, tuli Olivia jaoks isegi liiga lihtsalt. Koridorid olid hämarad ja pimedad, samuti inimtühjad. See meenutas Oliviale aegu, kuidas nad kunagi ringi hiilisid, kuna SABS'is ei olnud õpilase-direktori suhe just tolereeritav.