I forgot my..

Marx sai aru, et oli vale kasutada preili Frosti selleks, et Sophiast üle saada. Marnix otsustas, et räägib tüdrukuga ning selgitab talle, et Adeline'ile on kasulikum, kui ta suhtub Marnixisse kui õpetajasse. Olgugi, et asjad läksid natuke kaugemale, kartis Marx, et ta käitus vaid impulsiivselt ja tegi vaid tüdrukule haiget.
Pärast balli tundis mees end pisut haigena, aga ta töötas edasi, kuni ühel hommikul hakkas Marnix voodist end üles ajama ja tundis, et kukub kokku. Nojah, tuli siis kodune päev. Ta helistas kooli ja sai paar päeva vabaks. Kuulnud ust, muutus mees tähelepanelikuks, kes ikka korterisse tuleb. Sophia ilmselt mitte. Siiski vaatas ukse vahelt just tema. "Hommik," vastas mees pisut nohisevalt. Tal oli nina pidevast nuuskamisest punane ja pea otsas lõhkus. Ometi ei olnud Marx suutnud end veel üles ajada, et vett võtta. "Ei ole hullu," kinnitas mees, sulgedes silmad. "Natuke haige, külmetasin vist ballil ära," vastas Marx küsimusele. "Kuule, vabandust selle kõige pärast," lisas ta vaiksemalt, silmad ikka veel suletud.

Marx ja Sophia said üllatavalt hästi suheldud. Kas asi oli selles, et mees oli haige? Ehk aitas nende suhtlusele kaasa hoopis pisike eemalolek? "Ma ei oleks tohtinud Adeline'i suudelda. Nagu selgus, on ta mu õpilane. Ma ei tea, miks ma seda tegin," lausus mees rahulikult. Ta tundis end halvasti, pea oli paks ja mees oli kindel, et tal on palavik. "Jah, minu poolt ka vabandust," lisas Marnix. Nad mõlemad keerasid natuke ära. "Kuule, sa ei pea. Sul kool ei ole?" uuris mees. Ta ei tahtnud, et nad Sophiaga jälle lähedaseks saaksid, sest siis oleks veel keerulisem seda lahkuläinud paari mängida. "Ei, tõesti ei taha. Kui sa aga juba nii aktiivne oled, siis äkki viitsid vitamiinipurgi siia lennutada?" uuris mees. C-vitamiinid peaksid aitama natuke.

Marx ei oleks tahtnud Sophiaga Adeline'ist rääkida, see oleks tundunud äärmiselt veidrana. "Vaherahu," nõustus mees. Pealegi ei oleks ta saanud sellises olekus röökida ja eks see muutus väsitavaks. Kes ikka tahab mõttetult häält kulutada. Marnix oli kindel, et selline neutraalne pind oli vahelduseks hea idee, nad pidid asjad selgeks rääkima. "Mine kooli," soovitas Marx. Ta ei tahtnud, et Sophia tundidest puuduks. Kui mees vitamiinipurgi kätte sai, võttis ta sealt kolm tabletti ja viskas need suhu. Õnneks varsti hõljusid ka termos ja muu vajalik tuppa. Marnix lonksas tulist teed ja neelas vitamiinid alla. "Suur aitäh sulle," ütles mees. "Ei, sa oled niigi juba palju teinud. Sa võid tõesti nüüd kooli minna," rääkis Marx kerge naeratusega.

Marx mõistis, et tülitsemisest ei tule midagi välja. Sophia oli ta esimene tõsisem suhe, enne tüdrukut oli küll paar neiut olnud, aga ükski suhe ei kestnud üle paari-kolme kuu, seega oli Sophia ka esimene tüdruksõber, kellega koos õppida, kuidas suhtemaailm üldse käib. "Ära minu pärast küll üle lase," lisas mees kerge naeratusega. Ta tõesti ei tahtnud, et tüdruk jääks maha mehe pärast. "Võimalik," sõnas Marnix. Samas oli ta täielik töönarkomaan, ei tea, kas ta oleks üldse tähele pannud seda, et tüdruk on haige. Marx oli kindel, et ta oleks sellises olukorras kohutav olnud. "Ei ole vaja, mul ei ole isu," vastas mees. Kui isegi Sophia võileivad valmis teeb, siis Marnixil ei pruugi ikka isu olla.

Marx turtsatas, mis tal muud üle jäi, kui teema lihtsalt unustada. Sophia ei tahtnud lahkuda ja Marnix ei viitsinud enam seda juttu korrata ka. Kui tahab enda päeva mehe juures ära raisata, siis on see naise otsus. "Näen ma siis nii jube välja või?" küsis mees kerge muigega. Nojah, ta juuksed turritasid tõenäoliselt eri suundades ja silmad olid pisut vesised, tal juhtus see alati külmetuse tulekuga. "Ma tõesti ei taha süüa," kinnitas Marnix. "Sa ütled seda nii, nagu hakkaksin ma kohe ära surema," mainis teadlane kerge turtsatusega.