oh, what have you done now?

Sekundid möödusid ning Blair tundis, kuidas süda ärevalt tema rinnus hüppama hakkab. Tegelikult oli ta esimest korda Marnixi juures. Ning esimest korda oli ta... nii. Vabatahtlikult noormehe juures. Ta mäletas hästi neid piinlike vahejuhtumisi, mis olid öisel ajal juhtunud. Blair kella kahe paiku öösel enda toast välja hiilimas, seljas ainult aluspüksid ning lohvakas bändisärk, et minna kööki endale vett võtma kuid oh üllatust kui Marnixiga kokku põrganud oli. Imekiirelt oli Blair punastades köögist kadunud, unustades vee sootuks.

Kuid nüüd ootas ta kannatamatult, et mees talle ukse avas. Närviliselt silus neidis enda juukseid, sulgedes hetkeks enda sinised silmad. Ning seejärel uks avanes ning Blair unustas sekundiks, miks ta tulema oli pidanud. Oli väga veider mehega koos olla nüüd, kui temast oli saanud õpetaja. "Eee," alustas neidis, astudes esikusse, "tervist, professor can der Byl. See tähendab Marnix," sõnas neidis, kirudes end mõttes maa põhja. Me pole koolis kus sa teda familiaarselt kutsuma peaks, tropp, sõnas ta iseendale.
"Anna andeks, et ma nii hilja sind tülitan," vabandas neidis jalanõusid jalast võttes ning seejärel natuke edasi astudes. Ta ei saanud sugugi parata, et uudishimust temast võitu sai. Mis inimene see Marx üldse oli? Milline oli tema elamine? Blair oli kindel, et elamise ning asjade järgi sai inimese iseloomu paika panna, kuid siiamaani tundus, et tegu on küllaltki erakliku noormehega. Just nimelt noormehega, sest Blair pidas teda alati liialt nooreks selleks, et õpetajaks olla. Samas oli SABS noori kobedaid meesõpse täis.

Viimaks, kui ta mehe küsimust kuulis, tuli talle meelde, miks ta seal oli ning tema sinised silmad lõid läikima. Sa e i hakka nutma! käskis hääl tema peas. Olgugi, et tüdrukul polnud erilisi romantilisi tundeid Alexanderi vastu, oli ta tundnud siiski... midagi. Nad olid järsku väga lähedaseks saanud ning neidisel oli tunne, et saab noormeest usaldada. Temaga enda rõõme ja muresid jagada ning olgugi, et Alex oli talle rääkinud enda väikestest vallutustest, ei olnud tüdrukul ju halli aimugi, et üheks nendest oli Marnix! "Asi... Asi on väga halb," sosistas neidis, lükates kiire käeviipega enda heledad juuksed silmilt. "Alexander ja Sophie... Nad..." Tüdruku hääl oli järsku värisema hakanud ning neelatanud vaikselt, otsis ta taskust enda telefoni. Tõmmanud kõrvaklapijuhtme neist välja, avas neidis galerii ning leidnud kõige esimese pildi, ulatas ta telefoni noormehele. "Mul on nii kahju," sosistas neidis, vaadates ainiti noormeest. Mida too küll mõelda või arvata võib? Blairil oli pildi üle hea meel, sest ilma selleta ei pruukinud noormees Blairi üldse uskudagi. "Ma kardan, et see ei ole esimene kord. Nad tundusid juba ammu üksteisesse väga kiindunud olevat, kuid ma arvasin, et asi on nende õe-venna-asjas. Aga noh. Jah," pomises ta viimaks, kui oli natuke end koguda jõudnud.

Blair raputas vaikselt pead. Ta ei olnud sinna tulnud teed jooma ning vahvalt noormehega niisama pläkutama tulnud. Neidisel poleks midagi küll selle vastu olnud, kuid ta uskus, et mingi teine aeg ning koht.
Ta jälgis tähelepanelikult noormehe liigutusi ning sügavalt sisse hingates kortsutas ta kulmu. Millegi pärast aimas neidis midagi hullemat. Olgu, tegelikult ei olnud tal aimugi kuidas Marnix võis reageerida, kuid millegi pärast uskus või isegi lootis Blair, et tüüp flipib korralikult ära. Kuid seda ei juhtunud. "Sa ei paista üllatunud olevat," tegi neidis viimaks avastuse, astudes korraks noormehele lähemale. "Kas sa juba teadsid, et Sophia ja Alexanderi vahel on midagi?" küssis ta hämmeldunult, hääl Alex'i nime lausudes veidi värisemas. Rahune maha, sa ei hakka ulguma siin, eks? käskis tüdruk end mõtteis.

"Tahad sa, et ma lahkuks?" päris ta viimaks, astudes noormehest eemale, kõndides viimaks tolle elutuppa. Selle paari nädalaga, mis neidis SABS-is veetnud oli, oli ta kõvasti muutunud. Neidis oli hulljulgeid asju teinud, alustades Alexanderiga joomisest ning Sophiaga sõbrutsemisest lõpetades Oweni ehk enda kekaõpetaja suudlemisega, mis oli suurim vale ning viga, mida keegi üldse võib korda saata! Kuid you only live once...
Vaadanud mõnda aega ringi, pööras ta enda pilgu viimaks noormehele. "Sophie tuleb varsti siia, eks? Tore. Sellisel juhul saab ta mulle näkku öelda, kuidas ta suutis Alexiga midagi sellist teha, teades, et too mulle meeldib. Oh, ise veel seejuures õekest mängides." Blair turtsatas ning pöördus taas ringi, kuid ainult selleks, et kiirelt käeseljaga silmi tikkuvad pisarad eemale pühkida.

"Ma läksin temalt nõu küsima jõuluballi osas, mis tulekul on. Aga kui ma ta tuppa minema hakkasid, olid nad seal ja... ja..." Blair ei lõpetanud enda lauset. Selle asemel peitis ta enda näo kätesse ning hingas nendesse, sügavalt ning põhjalikult. Blair ei mäletanud millal ta korralikult nuttis. Tegelikult ei olnud ta vist kunagi seda teinud, ka siis mitte, kui tema ema surma sai ning isa tema enda silme all tapeti. Siis oli lihtsalt šokk olnud. Pärast seda oli näitsik lihtsalt endasse tõmbunud ning eksisteerinud. Kõik.
Ning ta ei nutnud ka nüüd. Tütarlapse sinised silmad olid küll märjad, kuid ta keeldus enda kraanidel lahti joosta. "Anna andeks, Marnix. Ma kallan ainult õli tulle siin. Jah, ma peaks lahkuma siiski," pomises Blair käed näo eest eemale tõmmates ning mehe poole pöördudes, segaduses olev pilk näol. Tegelikult ei tahtnud ta praegu üksi olla. Ta tahtis võtta sellesamase viski, mille Alexander talle endale sisse jootnud oli, ning end sellega purju juua. Miks mitte?

Blair tõstis enda silmad noormehe poole ning vaatas teda kaalutlevalt ning raputas viimaks pead. "Inimesed on ettearvamatud. Ma ei oska Sophia seisukohta võtta kuna ma, noh, ütleme nii, et ma ei tea enda kasuõde nii hästi. Kuid nagu ma Alexanderi jutust aru sain, siis ta oli harjunud üheöösuhetega," lausus neidis mõtlikult. Kuid nad võisid ka pikaajalised armukesed olla, mõtiskles ta endamisi, kuid ei öelnud kõva häälega välja, et õli mitte tulle valada.

Viimaks ehmatas ta aga ära. "Oodata? Miks? Ei-ei," lausus ta kiiruga pead vangutades. Tal polnud mingit tahtmist Sophiet näha, ei praegu ega kunagi. Ta on kaheksateist täis, ehk ta võtab enda asjad ning kolib sellest perest ka kaugemale. Kui väga vaja, lahkub ta SABS-istki - see ei saa ju ainus selline kool maailmas olla, eks ole? "Noh, kas just meeldis... Või noh, natuke vast küll. Ma kolisin enda pere juurde vähem kui aasta tagasi. Ta on mu kasuvend. Kui sdedagi. Pigem mingi tüüp kes sama katuse all elab," pomises neidis enda vabanduseks. Ilmselt oli sama vabandus ka Sophial, kuid miks ta Marnixit pettis, seda neidis ei teadnud. Noormees oli ju... kena. Ning tundus, et ka väga hea südamega.

Kuid järgmine asi oli miski, mis tütarlast jällegi paigale tarduma pani. Ta tundis noormehe käsi enda ümber ning hetkeks muutus tema keha jäigaks. Ta ei olnud mingisuguse füüsilise kontaktiga harjunud, ta polnud harjunud, et teda kallistatakse. Kuid ometi tõusid aeglaselt tema käed mehe ümber ning ta embas teda võimalikult lohutavalt vastu. "Te saate sellest üle," lausus Blair viimaks vaikselt. "Ma ei usu, et ta meelega sulle haiget teha. Sa oled hea inimene, Marnix ning ma arvan, et ta teab seda. Äkki saate te selle kuidagimoodi omavahel siiski lahendada?" küsis ta sosinal, tõstes enda silmad mehe poole, kui too lakke vaatas. Oli aru saada kuidas too piinleb. Võib-olla ma polekski pidanud tulema? arvas neidis paanikasse sattudes.