St Axander'i eliitkool on varikool.
Kõikidele välis-
silmadele on tegu tavalise erakooliga,
milles ei toimu midagi eripärast. Ainult õpilased ja õpetajad,
kes selles koolis viibivad, näevad selle koha tõelist pale.
SABS-is algab õppetöö vanusest 18 ja lõppeb 25. eluaasta saabudes.
Selles koolis on tavaained ning kõrvalained,
mis on igale õpilasele individuaalselt määratud.
SABS's käivad õpilased, kellel on erilised võimed
(elemedid, necromantia, telepaatia, kujumuutjad jne).
Eliitkooli treeningu eesmärgiks on õpetada oma annet kontrollima ja valitsema.
Igal õpilasel on oma mentor, kelleks on lõpuklassi õpilane või õppejõud.
Lisainfo
Tähtsamad teated
*Õppeaasta on alanud, sealhulgas õppetöö toimub.
*Toimub Jõuluball
Staff
Marcus Finn
Olivia de Ravenaugh
Gareth R. Motrell
Owen Kite
Post by Sophia Hayley Gray on Nov 25, 2014 21:19:35 GMT 2
Viimasest korrast kui Hayley sõbranna juures käis polnud sugugi palju aega möödas, kuid see-eest oli naise elus võrdlemisi palju asju juhtunud. Sophia kolis Marxi juurde sisse, kahtlustas meest petmises, pettis Marxi, hakkas välja kolima ning ütles mehele, et ta pettis teda, sai teada, et Marxil oli olemas kihlasõrmus, kuid imekombel elas ta endiselt mehe juures.. Kuidas sellest kõigest Oliviale rääkida? Sophia ja Marxi suurest tülist oli möödunud üks päev kui siis Hayley mehe korterist väljus ning seadis enda sammud sõbranna poole. Naine polnud täiesti kindel, kas Liv on kodus, kuna Sophial pole olnud aega endale vahepeal uut telefoni osta, seega puudus Hayleyl võimalus Livile ette helistada või sõnum saata. Kümne minuti pärast oli Sophia sõbranna ukse taga ning koputas sellele, olles näost kõike muud kui õnnelik.
Post by Olivia de Ravenaugh on Nov 25, 2014 21:27:06 GMT 2
Olivia oli parajasti just end parajalt mugavalt istuma sättinud diivanile ja raamatu kätte võtnud, kui kuulis koputusi. See üllatas teda kergelt, kuna ta ei oodanud täna külalisi, vähemalt ei olnud tal midagi kokku lepitud? Enda teada? Liv pani raamatu käest ja ajas end diivanilt püsti. Läinud ukse juurde, tegi näitsik selle lahti. Näinud ukse taga Sophiat, ilmus Olivia näole kõigepealt naeratus, ta tahtis juba midagi lõbusat öelda, kuid siis märkas ta sõbranna näoilmet. "Mis juhtus?" küsis Liv otsekohe, kõrvale jättes kõik muud viisakustervitused. Olivia avas ukse rohkemgi veel ja juhatas Sophia elutuppa edasi. Ta ei jõudnud veel sõbranna vastuse kuulamiseni, kui juba küsis: "Tahad sa midagi? Rohelist teed? Veini? Midagi kangemat?". See ei tundunud just kõige lühem jutuajamine tulevat, kui Hayley järsku niimoodi sisse sadas.
Post by Sophia Hayley Gray on Nov 25, 2014 21:45:24 GMT 2
Sophia siiralt lootis, et Olivia on kodus, kuna ta ei teadnud mitte kedagi teist kellele ta suudaks seda kõike rääkida. Kui uks avanes, tuksataksid Hayley suunurgad kergelt üles. Küsimuse peale ei vastanud Sophia alguses midagi, vaid astus tuppa ning lasi sõbrannal ukse sulgeda. "Tee kõlab hästi," lausus naine siis sõbrannale, julgemata midagi kangemat vist lähiajal juua. Võimalik, et ta mõtleb muidugi varsti ümber kui ta sellest kõigest sõbrannale räägib. "Sorry, et ma ette ei helistanud. Ma vist viskasin enda telefoni vastu seina puruks.. Või siis see oli mu võime.. Ma pole päris kindel ja ma pole veel jõudnud endale uut osta. Ma loodan, et sul on mu jaoks veidi aega?" alustas Sophia vestlust alguses sellisest ohutust teemast. Naine istus siis aga diivanile ja hammustas huulde. "Ma magasin Alexandriga," sõnas Hayley hetk hiljem sõbrannale.
Post by Olivia de Ravenaugh on Nov 25, 2014 23:04:11 GMT 2
Olivia sai Sophia poolt vastuse, et tee sobib hästi ja noogutas selle peale. "Ma panen teevee,"mainis ta igaksjuhuks ja liikus seejärel kööginurka. Teekannu veega täitnud, pani ta selle tööle ja seejärel liikus tagasi suurde tuppa diivani juurde. Kuulnud vabandamist raputas Liv pead. "Kui ma olen kodus, siis tõenäoliselt on mul ka aega ja sa ei pea muretsema, sa tead, et minu kodu on sulle ju alati avatud," teatas Liv diivanile maandudes. Telefoni jutu peale kergitas Olivia kulmu kõigepealt ja seejärel turtsatas. "Ja milles su telefon süüdi siis oli?" küsis Liv kergelt lõbustnud. Kindlasti oli paremaid viise, kuidas oma viha välja elada ja telefoni loopimine vastu seina ei tundunud üks neist. Kuulnud Hayley teadet vaatas Olivia sõbrannat üllatunud näoilmega. "Sa tegid mida?" päris ta seejärel ettevaatlikult. Ei, ta ei tahtnud olla arvustav, aga siiki see ei kõlanud väga Sophialikult. Eriti kuna sõbranna oli olnud nii pikalt koos Marxiga. "Alexandriga? Nagu oma kasuvennaga?" päris ta seejärel ikka veel uskumatu hääletooniga. Ta lootis, et oli olukorrast hetkel natukene valesti aru saanud ja see oli mingi muu isik. "Miks või kuidas?" esitas Liv uue küsimuse. Ta ei osanud kohe mitte kui midagi automaatselt arvata. Igal olukorral oli oma seletus ja enne, kui ta midagi selle kohta ütleb, tahtis ta teada Hayley arvamust.
Post by Sophia Hayley Gray on Nov 25, 2014 23:24:52 GMT 2
Sõbranna sõnade peale Sophia naeratas. Tal oli hea meel, et Olivia tema peale aega leidis. Livi küsimuse peale muigas Hayley kergelt. "Ma pole päris kindel, mida ma mõtlesin siis. Aga ma arvan, et ma üritasin Marxi kõnesid vältida," lausus naine siis sõbrannale. Tekiila oli oma töö teinud ning naine ei mäletanud seda osa ööst just väga täpselt. Olivia reaktisooni peale Sophia isegi väga ei üllatunud. Naine noogutas vaid küsimuste peale. "Ma tean... See kõlab halvasti.. Eriti veel kuna ta on mu kasuvend. Aga ühe katuse all oleme me nii vähe elanud, et põhimõtteliselt me pole nagu kasuvend ja -õde.. Pigem sõbrad või midagi," üritas Sophia olukorda sõbranna silmis natuke paremaks teha - tegu polnud intsestiga. Enamikele kasuvendadele ja -õele meeldis ikka Sophiale aeg-ajalt meelde tuletada, et nad pole päris perekond. Kuulnud küsimust, miks või kuidas, ohkas Hayley. "Ma arvasin, et ta petab mind. Me pidime õhtul kokku saama ja mingi nunnu kohtinguõhtu tegema. Päeval tahtsin tema juurest koolis läbi käia aga teda polnud siis seal. Teised õpetajad võitsid, et ta läks kella ühest ära. Ja kui ma õhtul Marxi juurde läksin siis kui me kokku pidime saama, siis teda polnud. Ja kui ma talle helistasin ja nõudsin, et kus ta on, ütles ta mulle, et ta on koolis. Ja siis seal oli mingi naine ka.. Ja siis ma lihtsalt.. Jah... Võtsin veini ja tekiila ning selleks ajaks kui ma ühikasse jõudsin, olin ma veini ära joonud ja kutsusin Alexi endaga tekiilat jooma.. Ja siis nohh.. jah... Ning kui ma õhtul tema juurde läksin, siis ma süüdistasin teda petmises ja kuna ma olin vihane, siis ma ütlesin talle, et ma petsin teda ka," rääkis Sophia, olemata just sellest kõigest väga vaimustuses, peites enda näo viimase lause lõpus kätesse.
Post by Olivia de Ravenaugh on Nov 26, 2014 0:22:56 GMT 2
Olivia teadis isegi, et kui olla kellegi peale vihane ja telefon sattus kätte, siis oli väga raske seda mitte lennutada, arvestades veel Sophia võimet ka. Tegelikult kui ta meenutas, siis ta isegi vist kunagi midagi nii lõhkunud. Liv kuulis, et köögis oli veekeetja oma ülesandega valmis saanud. Ta tõusis püsti, samal ajal kuulates sõbrannat rääkimas. Näitsik kallas teepuru kannu põhja ning seejärel kuuma vee peale. Liv haaras kannuga kaks tassi kaasa ja liikus tagasi elutuppa. "Roheline piparmündi tee," kommenteeris ta korraks vahele, kui käes olevad asjad lauale asetas. "Oh, Sophia,"sõnas Olivia vaikselt. Tundus, et sõbranna oli endale paraja jama kokku keeranud. "Muidugi jah, öeldakse, et kui ei ole sääraseid põhjuseid midagi sellist teha, siis sa isegi ei mõtleks kunagi petmise peale," meenutas Liv mingit kehtivat reeglit. Olivial ei olnud tegelikult vaja isegi Hayley poole vaadata, et aru saada sõbranna segadusolekust või tema tunnete virr-varrist, Liv tunnetas seda empaadina nii või naa. "Ja, ütles ta sulle siis, kus ta oli?" küsis näitsik, et mõlemapoolse seisukohani jõuda. See Marxi tööga tegelemine paistis tegelikult ka Oliviale kahtlane. "Okei, ma ei ütle, et su tegu oli vähimalgi määral õige, aga see, et sa selle nüüd Marxile veel lisaks välja ütlesid, see teeb ju olukorra kõvasti hullemaks võimis? Kuidas ta üldse reageeris?" Olivia üritas välja mõelda, kuidas ta täpsemalt vastama peaks. Ta teadis, kuidas üksiolemine võis hulluks ajada, kui sa olid suhtes. Ta tundis seda kaks aastat tagasi väga tihti Marcusega, kui mees samamoodi mingid asjad rääkimata jättis. Ja see nendele esimese lõhe ka tol ajal sisse lõi. Ta ei tahtnud, et sõbrannaga läheks samamoodi. "Okei, mitte kõige targem tegu,"sõnas ta lõpuks uuesti. Kuidas muud moodi sai ta öelda. "Samas ma saan aru, tõesti. Aga kui ta samas vaimus jätkab, pole sellel asjal nii või naa tulevikku, selles peab ta ju ometigi aru saama. Kui kõrvale jätta see petmise teema," artules Olivia seejärel tee mõlemasse tassi kallates. Nüüd oli see piisavalt seisnud. Kerge aur tõusis tassidelt ja tuba täitis rahustav piparmündilõhn.
Post by Sophia Hayley Gray on Nov 26, 2014 0:48:54 GMT 2
Sophia kuulas sõbrannat ning ei osanud alguses mitte midagi öelda. "Ta ütles, et ta oli tööl. Pärast jahus vist midagi mingist uurimustööst ka. Aga siis olid muud teemad juba olulisemad," rääkis naine ohkega. Olivia sõnade peale naine noogutas. Ta teadis, et ta poleks pidanud seda Marxile ütlema. Või vähemasti seda talle niiviisi vihahoos ütlema. "Ta oli vihane. Väga vihane. Ta ei suutnud isegi enda võimet kontrollida.. Ja siis ma ilmselt tegin vale otsuse ning ma valetasin talle, et see kõik piirdus vaid ühe suudlusega," rääkis Hayley. Naisel oli tunne, et viimasel ajal oli justkui vale tegu iga vale teo otsa. Kas ta suudab midagi üldse õigesti teha? "Ja et ma end saaks veel sitemini tunda, siis ta ütles mulle, et ta tõesti tahtis mind ning käskis öökapi esimesse sahtlisse vaadata.. Raamatute taga oli sõrmusekarp," rääkis Sophia sõbrannale. "Ma rikkusin kõik ära," lisas Hayley sekund hiljem veidi vaiksemalt ning pisarad hakkasid naise silmist voolama. Sophia turtsatas. "Võiks ju arvata, et ma olen juba piisavalt nutnud selle üle," lausus Hayley kerge muigega pead raputades ning pühkis käeseljaga silmade alt.
Post by Olivia de Ravenaugh on Nov 26, 2014 23:15:46 GMT 2
Kuulnud Sophia edasi antud põhjust, mis oli seotud uurimistööga, hammustas Liv kergelt alahuulde. Kui see oli sarnane uurimistöö, millega Liv ise, Marcus või Garreth tegeles, siis ta ei üllatunud, miks Marx seda Hayleyle ei rääkinud. Selle puhul oli teada, et mida vähem keegi teab,seda turvalisem tal on. Samas ta polnud kindel, kas praegu oli õige aeg ja koht hakata seda lahkama, kuna siis tahab Soph teada ka neid teemasid, mida Olivia uurib. Ta pidi olema alati sõbranna poolt, kuid samas ütles ta ka alati välja oma arvamuse, nii see kord toimis. "Kui see uurimistöö on midagi sarnast sellele, millega ma kokku puutunud olen siin kooli peal, siis ma ei üllatu, et ta ei rääkinud sulle. Mida rohkem sa tead, seda ohtlikumaks sinu siinolemine muutub. Nagu sa võisid juba Amanda pealt näha, võin nüüd peaaegu kindlalt kinnitada, et see polnud juhuslik. Ma tean, et sa tahad teada, aga on asju, mida ei tasu küsida," rääkis Olivia ja tema hääletoon püsis rahulikuna. Jah, viimati kui ta neid teemasid arutas, siis oli ta endast välja läinud. Ta oli viimasel ajal liiga palju uut infot saanud, mida oli raske korraga sisse võtta. Näiteks nagu ka see, et ta ei pruugi elada üle kolmekümnenda eluaasta. Või kogu tema perega toimuv, see, mida ta kunagi uskus, polnud kaugeltki see, mis tegelikult juhtunud oli. Liv ei üllatunud, et Marx oli vihane, aga samas ta mõistis Sophiat täielikult. Ka tema oli kaalunud kunagi midagi sellist teha ja seda juhuse ajendil, mitte etteplaneeritud. Alkohol ja üksikuna tundvad tütarlapsed ei käi kokku, eriti kui on võtta kõrvalt keegi, kellel pole õhtuse vallutuse vastu midagi. "Kas sa ei karda, et ta saab teada? Sophia, kui ta veel teada saab lisaks, et sa valetasid selle kohta ka..Kuigi jah, ma ei usu, et ta seda mujalt kuuleb,vaevalt kumbki teist seda enam kunagi arutab," arutles Olivia oma sõbrannat silmitsedes. Jah, Sophia suutis endal tõesti paraja käki kokku keerata. Muidugi ta polnud ise ka kindel, kas ta oleks osanud paremat olukorrast välja võtta. Olivia kuulas Sophia juttu sõrmuse kohta ja seejärel nägi sõbranna silmis pisaraid. Liv embas sõbrannat. "Kõik saab korda," ütles näitsik rahustaval hääletoonil. Muidugi aega tagasi tuua poleks ta saanud. "Kas äkki ta kuulab sind? Üritad temaga rääkida uuesti?" pakkus Olivia seejärel Sophiale otsa vaadates. Ta tunnetas neid emotsioone kõiki, aga üks mida ta kunagi endale lubas, siis oma lähedaste inimeste peal ta võimet niisama ei praktiseeri. Pealegi oleks liigagi irooniline praegu saata mingeid õnnelike emotsioone Hayley poole, see polel ju püsiv nii või naa. "Kas sa oleks olnud üldse valmis selleks..sõrmuse teemaks?"päris Olivia seejärel, samal ajal teetassi huulile tõstes. Üks asi on teadmine, et see sõrmus oli olemas, teine aga jällegi tegelik otsus selle kohta, mida sellega oleks ette võetud.
Post by Sophia Hayley Gray on Nov 27, 2014 2:14:38 GMT 2
Sophia võttis lonksu enda teest, lootes et see teeb naise enesetunde veidi paremaks. Siiski oli Sophial raske ette kujutada, et üleüldse miski suudaks ta olemist paremaks teha. Naine hoidis kuuma teetassi enda käte vahelt, otsides sellest justkui mingisugust lohutust. Jutt uurimustöö kohta pani Hayley kulmu kortsutama. Ta oli teadlik laborist ning mingil määral ka sellest, mis seal tehakse, kuid Olivia hetkeline jutt jättis naisele mulje, justkui Sophia ei tea mitte midagi. "Liv.. Ma saan aru, et sa üritad mind kaitsta, kuid ma pean sellest teadma. Kui sellega olete seotud sina ja Marx, siis ma ei saa lihtsalt mingis mullis istuda ja mitte midagi teada, seega räägi," ei kavatsenud Sophia seda teemat enam sinnapaika jätta. Ta oli eelmisel korral sellega nõus olnud, kuid enam mitte. Ta pidi teadma.
Soph võttis uue lonksu enda teest ning hammustas tugevalt huulde. "Muidugi ma kardan seda. Aga ma ei kujuta ette, kuidas ta sellest teada võiks saada. Alex pole selline, kes sellest rääkima läheks ja nohh.. Me mõlemad teadsime, et see on pigem selline ühekordne asi.. Ma lihtsalt loodan, et see ei saa kuidagi välja tulla,"[ rääkis Sophia siis enda sõbrannale. Hayley vihkas valetamist, kuid tundus et selles olukorras tal polnud muud valikut. "Sa oleksid pidanud nägema, kui vihaselt ta mind vaatas. Ma pole teda kunagi sellisena näinud ja siis ma valetasin selle kohta enne kui ma mõelda jõudsin.. Ja pärast mul enam taganemisteed polnud," seletas Soph ohkega. Ta oleks pidanud tõtt rääkima. Siis oleks vähemalt see kõik selja taga ning tulemus oleks käes - ükskõik missugune see siis ka pole.
Sõbranna käed ta ümber lohutasid Sophiat veidi, kuid tal polnud õrna aimugi, kuidas see kõik lõpuks uuesti korda võiks saada. "Ma ei kujuta ette, et ta sellest rohkem rääkida tahaks.. Ja mul ei ole öelda talle midagi, mida ta juba ei teaks.. Ta ei saa sellest aru... Ta ei saa aru, miks ma seda tegin ning ma ei saa seda talle pahaks panna. Ma ei saa enam isegi aru, miks ma seda tegin.. Okei.. Ma olin ta peale vihane, kuid ma oleks ilmselt suutnud seda kuidagi teisiti lahendada. Aga ma olin lihtsalt nii vihane," üritas Hayley seda kõike naisele seletada. Sophia tõesti arvas, et Marx petab teda juba pikemat aega. Kuulnud seejärel Olivia küsimust sõrmuse kohta, noogutas naine aeglaselt. [n}"Ma olen juba pikemat aega lootnud, et ma olen elu lõpuni Marxiga koos, kuigi kui ta õpetajaks sai, siis aja jooksul ma võib-olla hakkasin selleks korraks kahtlema. Aga kui ta oleks mulle ettepaneku teinud, siis ma oleksin talle jah öelnud,"[/b] rääkis Sophia sõbrannale ja võttis uue lonksu enda teest. "Aga vaevalt, et see enam juhtub," lisas naine seejärel ohkega. Jah, ta elas veel Marxi juures, kuid Soph ei kujutanud ette, et kõik saaks tagasi minna nii nagu see oli.[/i]