St Axander'i eliitkool on varikool.
Kõikidele välis-
silmadele on tegu tavalise erakooliga,
milles ei toimu midagi eripärast. Ainult õpilased ja õpetajad,
kes selles koolis viibivad, näevad selle koha tõelist pale.
SABS-is algab õppetöö vanusest 18 ja lõppeb 25. eluaasta saabudes.
Selles koolis on tavaained ning kõrvalained,
mis on igale õpilasele individuaalselt määratud.
SABS's käivad õpilased, kellel on erilised võimed
(elemedid, necromantia, telepaatia, kujumuutjad jne).
Eliitkooli treeningu eesmärgiks on õpetada oma annet kontrollima ja valitsema.
Igal õpilasel on oma mentor, kelleks on lõpuklassi õpilane või õppejõud.
Lisainfo
Tähtsamad teated
*Õppeaasta on alanud, sealhulgas õppetöö toimub.
*Toimub Jõuluball
Staff
Marcus Finn
Olivia de Ravenaugh
Gareth R. Motrell
Owen Kite
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 25, 2014 18:06:25 GMT 2
Kuigi Remiel oli küllaltki sellise minevikuga, mille üle mees uhkust ei tunne, siis oli see ka üks põhjustest, miks ta pärast St. Axandersisse saabumist rohkem omaette olla eelistas, kuigi veetis päris palju aega ka Alexandriaga, kelle mentor ta veel lisaks kõigele oli. See aga ei tähendanud, et mees teistega läbi ei saanud, sest tal oli ka teisi sõpru peale Alexi. Viimasega olid lood lihtsalt viimasel ajal veidi keerulisemad kui muidu. Kuna aga tänaseks mingit harjutustundi kokku lepitud polnud, oli Remiel õhtu poole lihtsalt ise välja tulnud ja niisama ringi hulkunud, kuni leidis, et on päris jahe kuskil väljas viibimiseks ja lähedale jäid koopad, mis omajagu põnevust pakkusid. Astunud koobastesse, tekitas mees kohe enda ette tuleraja, et saada korraga nii valgust kui soojust, kuni ta seal ringi uudistas, sest varem polnud ta neile koobastele väga tähelepanu pööranud, ent siiski pidi ta tõdema, et seal oli päris põnev. Lõpuks mees siiski peatus ja kogus selle peenikese tulejoone kokku suureks lõkkeks, mille äärde ta istus ning maast leitud pisikese oksakesega seinale mingeid kriipsujukude taolisi kujukesi joonistada. Poleks osanud arvatagi, et koopad nii toredad võivad olla.
Post by Sierra Dale Swain on Nov 25, 2014 19:56:56 GMT 2
Sierra pole kunagi otseselt enda elu üle virisenud, kuigi see pole alati lihtne olnud. Loomulikult ei anna tema lapsepõlve võrrelda mõne teise õpilasega St. Axandersis. Tüdruk kasvas kenas kodus sooja päikese all, mõlemad vanemad kõrval ja kaks vanemat venda alati nõus Dale'iga tegelema. Kõlab nagu suurepärane õpikust maha kirjutatud lapsepõlv. Kuigi saladusloori all on ka seal hetki, millest Sierra ei soovi rääkida. Ja seda kohe mitte kellelegi. Enda mentoriga pole Sierra see aasta veel kokku puutunud ja inimene, kes oli tema moraalne tugi eelmine aasta, teda lihtsalt pole enam elavate nimekirjas. Aga kuidagi peab näitsik ennast valmis ja vormis hoidma, mistõttu veedab ta päris kaua aega iseenda seltskonnas, treenides end nii füüsiliselt kui ka võime poole pealt. Võrreldes sellega, kui ta jõudis, on näitsik päris suure hüppe teinud. Kuigi enda tõelise olemuse avastamises on tüdruk veel väga kaugel.
"Sinuga ikka annab sammu pidada. Vähemalt andsid sa oma sõbraga vähimatki aimu, kust ma sind leida võin," turtsatas Sierra lõbusalt, astudes koopa varjudest, kust Remiel ennist ka ise tulnud oli, välja. Rindkere tavalisest kiiremini kerkimas, võis julgelt väita, et tüdruk oli päris kiirelt liikunud, et poisiga sammu pidada. "Järgmine kord võiksid kanda pea kohal silti "Soovin olla üksi oma salajaste mõtetega", siis ei hakka ma sulle järele jooksma," lisas neidis, astudes paar sammu lõkkele lähemale, tunnetades selle soojust ka enda nahal.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 25, 2014 20:51:02 GMT 2
Kui sein sai juba piisavalt kaunistatud, jäi Remiel enda seinale joonistatud "kunstiteoseid" imetlema, kuigi peaks mainima, et joonistamisoskust polnud tüübil ollagi, sest ta ei suutnud isegi kriipsujukusid sirgelt joonistada. Samas vaevalt need koopainimestki mingid erilised kunstnikudki olid, sest nende koopamaalid tundusid ka küllaltki lihtsad ning algelised. Visanud enda puuoksakese lõkkesse ning istunud selle juurde, asetas mees enda käed tule kohale, et tunda enda tekitatud leekide soojust. "Mulle meeldib pigem uskuda, et ma kuulun tulele," lausus Remiel ning naeratas õrnalt Sierrale. Tuli on mehele juba pisikesest peale südamelähedane olnud, kuigi Remiel on sellega end ka päris suurtesse jamadesse tõmmanud ja enda lapsepõlvekodugi maha suutnud põletada. Tüdruku sõnu kuuldes hakkas Remiel aga laginal naerma, sest need olid teatud mõttes isegi tõsi. "Katsun järgmine kord meeles pidada," lubas mees. "Tegelikult hea, et sa tulid. Sa võiksid mind natuke lõbustada," lausus Remiel ning tegi Sierrale enda kõrval ruumi, et ka tüdruk saaks istuda.
Post by Sierra Dale Swain on Nov 25, 2014 22:07:07 GMT 2
Sierra naeratas õrnalt mehe sõnadele. Vähemalt nad jagasid midagi ja see oli armastus tule vastu. Tema oli fööniks ja noormees pürokineetik. Nii armas. Kaks hullu, kes mängivad ajaviiteks tulega. "You and me, baby, you and me both," tsiteeris Dale lauset, mis on kindlasti kuskilt tuntud filmist või laulust pärit, aga hetkel ei tulnud neidisele täpselt meelde, kust ta seda kuulnud on, aga need sõnad sobisid hästi siia konteksti. "Kui väga vaja, siis ma võin sulle iga tuju jaoks eraldi sildi joonistada," pakkus tütarlaps muigega välja, kergitades kergelt kulmi, oodates justkui Remieli käest nõusolekut. "Ma luban, et püüan endast parima anda," sõnas Sierra, istudes poisi kõrvale maha. "Shoot it," pööras näitsik enda pruunid silmad noormehe poole, tõmmates jalad rätsepa istesse, jäädes kergelt küljega, et nad ikka ilusti ära mahuksid.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 25, 2014 22:34:03 GMT 2
Paistis, et Remieli tutvusringkonnas oligi kõige rohkem temasuguseid - tule elemendi valdajaid, kes tundsid armastust ka tule enda vastu, kuigi sarnaste võimetega tuttavaid oli vähem. Üks sarnasematest oli tõesti Sierra ja eks mees nautis ka neid aegu, kui sai koos midagi põlema panna ja seda lihtsalt vaadata. Tule nägemine tekitas alati mõnusa tunde ja rahustas meest, kui ta närviline oli. Näitsiku sõnu kuuldes hakkas mees naerma ning kõverdas enda väikse sõrme, et Sierra tsitaadi peale tüdrukuga üks pinky swear teha. "See oleks päris tore, sest nagu näed," osutas mees enda koopajoonise-wannabedele "...ei suuda ma enda olematu kunstiande juures kriipsujukut ka sirgelt joonistada. Koopainimestel on ilmselt häbi," lõpetas mees enda lause ning viis enda sinised silmad siis tulelt Sierrale. "See Alexandria ajab mind viimasel ajal hulluks. Ta räägib, et ei taha minuga suhet ja ometi ei taha ta, et mul keegi teine ka oleks. Ma ei saa temast absoluutselt enam aru," rääkis mees pika loo võimalikult lühidalt ja kokkuvõtlikult, jättes esialgu välja selle, et nad suudelnud olid.
Post by Sierra Dale Swain on Nov 25, 2014 22:53:37 GMT 2
Enda väikese sõrme vastu kõverdanud, pani ta selle nagu konksu ümber Remieli väikese sõrme, hakates noormehe sõnade peale valjult naerma. Pinky swear tehtud, liikusid neidise pruunid silmad nimetatud kriipsujukude poole. "Pole neil häda midagi. Võiks isegi öelda, et päris koopainimese vääriline, kui viimane oleks kergelt kõõrdsilmne ja asotsiaalne," sõnas näitsik, kallutades pead kergelt küljele, et enam-vähem näha neid kriipsujukusi sirgetena. "Aga pikk tee kunsti poole on sul tõesti minna," lisas tütarlaps noogutusega, pruunid silmad tagasi Remielile liikunud. Kui noormees viimaks enda probleemi juurde jõudis, istus Dale vaikides, kuulates ja tehes endale märkmeid. Suhtedraama. Selles pole ta kunagi eriti hea olnud, kuigi on päris mitu korda ise suhtes olnud, aga see ei oma ju erilist tähtsust, kui neidis armastusse ei usu. "Hetkel ei saa mina ka aru. Teades sind, kes sa oled kena, pikka kasvu ja ilmselt ühe kõige kenama siniste silmade paariga inimene, aga kui aus olla, siis pigem peaks ta vaatama kahtlustavalt teisi tüdrukuid siin koolis kui sind. Sul võib välimust olla, kuid eriline flirtija sa pole. Seega ma ei saa aru, mis ta probleem on. Vanuse vahe teil ka nii suur pole ja veel vähem oleks see nagu õpilase-õpetaja suhe. Rääkimata siis õe-venna suhtest. Äkki on ta lihtsalt ebakindel ise endas - leiab, et ta pole sinu jaoks piisavalt hea ja selline üldine jama," pakkus Sierra õlgu kehitades. Kui ta teaks vaid seda Alexandriat natukene paremini, oskaks Dale ilmselt paremat nõu anda.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 25, 2014 23:03:51 GMT 2
"Oled sa kunagi näinud asotsiaalset koopameest?" küsis Remiel valjult naerma hakates. "Ma mõtlen... see vaeseke ei elaks talvegi üle, kui tal pole isegi korralikku koobast, kus olla." Siiski mõjusid Sierra sõnad lohutavalt, kuigi eriline joonistaja noormees polnudki. Tal olid veidi teised huvid ning mehele meeldis rohkem sportida või niisama väljas olla kui kuskil nelja seina vahel molberti ees pintsli ja värvidega mäkerdada. Pealegi, nagu mainitud, polnudki Remiel selles üldse kuigi hea. "Ma ei tea. Ma olen temaga alati läbi saanud, aga pärast seda, kui ma talle enda tundeid tunnistasin, oleks ta nagu mõistuse kaotanud. Me tülitseme ja siis jälle lepime ja viimati juhtus üldse see, et ma läksin raamatukokku Nataliega mingit meie tööd lõpetama ja siis tekitas ta meile mõlemale ilma igasuguse põhjuseta valuillusioonid," rääkis mees, sest teadis, et Sierrat võis ta selliste asjadega usaldada, iseasi kui palju neidis muidugi aidata oskas.
Post by Sierra Dale Swain on Nov 25, 2014 23:27:59 GMT 2
"Kahjuks või õnneks pole ma nii vana, et midagi sellist väita," turtsatas Sierra, pööritades Remieli sõnade peale kergelt silmi. Ega asotsiaalne koopamees kõlab tõesti päris vastuoluliselt, aga erand kinnitab alati reeglit, seega võis kunagi tõesti mõni selline veider olend ka elada. "Kas keegi kunagi tema vaimset tervist on kontrollinud? Selle alusel, mis sa mulle räägid, oleks tegu nagu päris hullu tüdrukuga, kellel on raskusi enda emotsioone taltsutamisega, on äärmiselt armukade ja natukene psühhopaadi maiguga. Dude, ma soovitaksin sul teine kord topelt üle kontrollida, kellesse sa armud," vangutas Dale õrnalt pead. Ja teda peetakse hulluks. "Kas te olete raamatukogus juhtunust rääkinud hiljem veel?" mida aeg edasi, seda rohkem tundis Sierra ennast psühholoogina või nõustajana.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 25, 2014 23:38:43 GMT 2
"Doktor Swain, seda polegi nii lihtne teha kui öelda," lausus Remiel muiates, kuna tema uskus ikka, et südant ei saa sundida ja kui ta oli suutnud üsna raske iseloomuga tüdrukusse armuda, ei saanud ta väga midagi teha ka sinna. "Jah, ta vabandas... ja me suudlesime... mitu korda, kuid need olid ka ainult suudlused," otsustas mees siiski seda ka rääkida, kuigi see olukord oli tema jaoks niigi väga keeruline ja Remiel ei teadnud, kuidas seda lahendada ka. Kehitanud lõpuks õlgu, raputas mees pead ning silmitses mõnda aega lõket, mis tema jaoks juba lahjaks kippus jääma ja Remiel võimsamat tulevärki hoopis näha tahtis. "Sa ei arva, et selle lõkkega peaks midagi tegema?" pöördus mees sõbranna, et ise ka lõpuks teemat vahetada ja veidi tulega mängida.