Post by Sierra Dale Swain on Nov 25, 2014 16:45:44 GMT 2
Teisipäev on alati olnud kooli suhtes Sierra jaoks lühikene. Neil oli kõigest kaks kohustuslikku ainet ja need olid ka hommikul, andes näitsikule kella üheks vabaduse maitse suhu. Vähemalt nii palju kui siin saarel on see võimalik. Nad pole ju tegelikult kunagi päris vabad ega üksinda siin. Keegi peab ju andekatel lastel silma peal hoidma, kuna just paljudel pole mõistus täisealiseks saamisel pähe tulnud. Sierra kuulus osaliselt nende alla. Tüdruk süüdistab enda sagedases mõtlematuses ja reegliterikkumises enda iseloomu, mis lihtsalt on selline. Ta oli hingelt mässaja ja jääb ka selleks.
Kella kolmeni koolis passinud, et taaskord püüda leida informatsiooni enda võime kohta, lahkus näitsik mõni minut peale veerand nelja päris pahas tujus ühikast, kõndides pika, kiire ja enesekindla sammuga metsa poole. Ta pidi enda pettumust ja viha millegi peal välja elama. Dale'i puhul tähendas see tavaliselt millegi põlema panemist.
Peatudes alles siis, kui näitsik tundis, et lihtsalt ei suuda enam edasi kõndida, kuna tema rinnus pitsutas ja süda tagus kõrvades marsirütmi, tõstis Sierra pruunid silmad piisavalt kõrgele, et vaadata, kuhu ta sattunud on. Õnneks oli neidis ka varem siia kanti metsa sattunud, muidu oleks päris jama, sest vastu ööd ei sooviks ta ära eksida. Eriti veel novembris, kui ilmad olid piisavalt külmad, et ööseks surnusk külmuda. Tema puhul ei pruugi viimane küll juhtuda, aga tüdrukule ei meeldinud eksinud olla. Ta tahtis omada kontrolli enda elu, võime ja kõige muu üle, mis teda puudutab. Eksimine metsa sinna alla ei kuulunud. Langetanud pilgu enda paremale käele, mis oli rusikasse tõmbunud, nahk õrnalt kuumuse tõttu lainetamas, lasi neidis sõrmed sirgeks, kaotades ka kuumuse nende sees. Kuigi Sierra oli alles teist aastat siin koolis, soovis ta omada kontrolli enda võime üle, mitte tunda seda põlemist endas iga kord, kui näitsik on mingil põhjusel vihane või endast väljas. Ta ei tahtnud kedagi kogemata põlema pista.
Pruunid silmad tagasi metsale viinud, jäi neidis silmitema eemal olevat pisikest onnikest, mis oli eemalt vaadates sama suur, kui ühikatuba, kus Dale koos ühe vanema tüdrukuga on. Nad pole see aasta peaaegu ühtegi sõna vahetanud. Kui tüüpilised tervitused ja viisakusväljendid kõrvale jätta. Astunud hurtsikule paar sammu lähemale, jäädes silmitsema selle osaliselt lagunenud verandat, kuhu mahuks ainult kaks inimest kõrvuti seisma, tundis Dale endas tungimatut soovi kogu too haleduse hunnik põlema pista. Käitudes enne ja mõeldes pärast, keeras näitsik onnile selja ainult selleks, et järgmine hetk sõrmede vahel moodustunud tulekera selle poole visata. Leegid liibusid heameelega ümber veranda posti ja kõigest randme liigutusega liikus tuli nagu kulutuli mööda verandat ukse poole, moodustades põrandalaudadel tüdruku soovi kohaselt mustreid, paisates selle pärani lahti, et võtta oma amps ka onni allesjäänud sisemusest. Sierra huulil mängles kerge muie.
To Marnix van der Byl
Kella kolmeni koolis passinud, et taaskord püüda leida informatsiooni enda võime kohta, lahkus näitsik mõni minut peale veerand nelja päris pahas tujus ühikast, kõndides pika, kiire ja enesekindla sammuga metsa poole. Ta pidi enda pettumust ja viha millegi peal välja elama. Dale'i puhul tähendas see tavaliselt millegi põlema panemist.
Peatudes alles siis, kui näitsik tundis, et lihtsalt ei suuda enam edasi kõndida, kuna tema rinnus pitsutas ja süda tagus kõrvades marsirütmi, tõstis Sierra pruunid silmad piisavalt kõrgele, et vaadata, kuhu ta sattunud on. Õnneks oli neidis ka varem siia kanti metsa sattunud, muidu oleks päris jama, sest vastu ööd ei sooviks ta ära eksida. Eriti veel novembris, kui ilmad olid piisavalt külmad, et ööseks surnusk külmuda. Tema puhul ei pruugi viimane küll juhtuda, aga tüdrukule ei meeldinud eksinud olla. Ta tahtis omada kontrolli enda elu, võime ja kõige muu üle, mis teda puudutab. Eksimine metsa sinna alla ei kuulunud. Langetanud pilgu enda paremale käele, mis oli rusikasse tõmbunud, nahk õrnalt kuumuse tõttu lainetamas, lasi neidis sõrmed sirgeks, kaotades ka kuumuse nende sees. Kuigi Sierra oli alles teist aastat siin koolis, soovis ta omada kontrolli enda võime üle, mitte tunda seda põlemist endas iga kord, kui näitsik on mingil põhjusel vihane või endast väljas. Ta ei tahtnud kedagi kogemata põlema pista.
Pruunid silmad tagasi metsale viinud, jäi neidis silmitema eemal olevat pisikest onnikest, mis oli eemalt vaadates sama suur, kui ühikatuba, kus Dale koos ühe vanema tüdrukuga on. Nad pole see aasta peaaegu ühtegi sõna vahetanud. Kui tüüpilised tervitused ja viisakusväljendid kõrvale jätta. Astunud hurtsikule paar sammu lähemale, jäädes silmitsema selle osaliselt lagunenud verandat, kuhu mahuks ainult kaks inimest kõrvuti seisma, tundis Dale endas tungimatut soovi kogu too haleduse hunnik põlema pista. Käitudes enne ja mõeldes pärast, keeras näitsik onnile selja ainult selleks, et järgmine hetk sõrmede vahel moodustunud tulekera selle poole visata. Leegid liibusid heameelega ümber veranda posti ja kõigest randme liigutusega liikus tuli nagu kulutuli mööda verandat ukse poole, moodustades põrandalaudadel tüdruku soovi kohaselt mustreid, paisates selle pärani lahti, et võtta oma amps ka onni allesjäänud sisemusest. Sierra huulil mängles kerge muie.
To Marnix van der Byl
