I have enough reasons to do that

Alexandril oli rahulik õhtu vahelduseks. Ta oli päeva poole mõelnud, et äkki peaks kellegi leidma, kellega kas pidutseda või lõbutseda, aga mida lähemale õhtu jõudis, seda rohkem leidis noormees, et tal ei ole parajasti selle jaoks viitsimist. Palju meeldivam idee oli oma voodis sellili pikutada ning, mitte et ta seda kellegile iial tunnistanud oleks, raamatut lugeda. Noormees ei olnud iial olnud eriti heade hinnetega ja ta ei pannud liiga palju rõhku enda edukale harimisele. Kuid vahel, hästi harva, võttis ta mõne raamatu ja luges paar lehekülge, kui tal juhtus liiga palju vaba aega olema.

Kui ta kuulis enda telefoni toa teises otsas piiksumas, andes teada, et Alex oli sõnumi saanud, ohkas noormees sügavalt. Ta tõesti ei tahtnud püsti tõusta ja oma kirjutuslaualt telefoni tooma minna. Tal võttis terve minut, kuid lõpuks sai ta oma laiskusest üle. Raamatu lahtisena öökapile pannud, viskas ta jalad üle voodi ääre ning läks oma laua juurde. Ta avas sõnumi ning muigas kui nägi Sophia nime. Tema sõnum oli üsna imelik, noormees ei olnud kindel, kas see oli paha tuju või pidu tujuline sõnum. Midagi normist väljaspool pidi siiski aga toimuma. Alexil võttis hetk aega, kuid siis jõudis talle kohale, mis selle sõnumi juures valesti oli. Kas Sophia ei olnud mitte oma poisiga kokku kolinud? Miks ta siis ühikas oli? Alexander kortsustas kulmu, kuid lootis et äkki oli Marx lihtsalt kaua tööl ja Sophia ei tahtnud Alexit nende ühisesse kodusse kutsuda. Kerge muigega mõtles noormees, et temaga ühikas kokku saamine on ju palju kahtlasem, kui nende kodus kokku saamine.

Ometi ei saanud Alexander  eitada, et viimasel ajal oli see üsna tavaline, et tema ja Sophia kahekesi jõid ja juttu ajasid. Alex leidis enda üllatuseks, et nad olid viimase mõne kuu jooksul vist lähedasemad, kui nad olid olnud siis, kui nad nende kasuvanemate kodus elasid. Kuid tollel ajal oli Alexander väga tegus vahelejäämisega.

Õnneks oli tema laiskus aga nüüdseks kadunud. "5 min" oli ainuke vastus, mis ta saatis. Noormehel olid juba jalas teksapüksid, kuid ta sobras kiiresti läbi enda kapi ja tõmbas selga puhta T-särgi. Siis krabas ta enda jaki ning oli vähem kui minutiga enda toast väljas. Tüdrukute ja poiste ühikad ei olnud teineteisest nii kaugel ning õues oli võrdlemisi jahe, mis pani noormehe kiiremini kõndima. Lubatud viis minutit hiljem koputas ta Sophia ühika toa uksele.

Alex kortsutas kulmu, kui ta neiu ukse taga seisis. Terve koridor kajas muusikaga, mis neiu toast tuli. Noormees ei olnud enne aru saanud, et see Sophia toast tuleb, kuid nüüd ei olnud mingit kahtlust. Kuigi Alexander oli üsna valjusti koputanud, siis ei saanud ta kuidagi kindel olla, et tüdruk teda kuulis. Kuid mõne aja pärast jäi muusika tasaseks ning uks vajus lahti.

Noormees naeratas Sophiale kui teda tervitas ja kallistama kukkus kohe. Alex kallistas teda vastu ning kui ta eemale tõmbus siis ütles ta muigega:"Ega sa ei pidanud ennast üles lööma selleks, et minuga juua." Peale hetkelist mõttepausi lisas ta:"Aga sa näed väga kena välja." Alex astus korralikult tuppa ning sulges ukse enda järgi. Siis nägi ta maas kildudeks olevat telefoni. Ta kummardus üles ja võttis suuremad jupid üles. Ta kergitas tüdruku poole kulme ning küsis:"Mis sul siin juhtunud on?"

Mida rohkem Alexander praeguse olukorra peale mõtles, seda rohkem jõudis talle kohale, et midagi pidi kehvasti olema. Sophia nägi täiesti jalustrabav välja, aga neiu ei olnud kunagi varem näinud põhjust et end väga üles mukkida lihtsalt selleks, et Alexiga juua. Lisa sinna juurde tükkideks telefon ning enne väga kõvasti mänginud muusika ning noormees sai aru, et tüdruk ei ole hea tujus. Ja tema peent, ilmselgelt kohtingu jaoks mõeldud riietust arvestades eeldas Alex, et asi on kuidagi Marxiga seotud. Kuid ta otsutas enne Sophia selgitust kuulata enne kui ta midagi eeldab.