Varajasel hommikutunnil

Olgu. Seda polnud mees oodanud, kuid ta kogus end kiirelt pannes oma käed ümber neidise piha tõmmates sedasi Olivia tugevamalt enda vastu. Jumal, kuidas ta oli neid huuli igatsenud ja seda lähedust! Liiga kaua oli ta vaid mõttes mälestustena hoidnud seda, kuid Liv oli siin. Ta ei pidanud enam unes nägema ja ärkama pettumust tundes. Siiski painas mehe kaine mõistus. Marcus teadis, mis oht neidist saatma hakkab, kui nad üritaksid oma suhet kokku klopsida. Kas nad üldse tahtsid seda? Võimalik, et üksteise ajutine lähedus oli piisav, et eluga edasi minna? Ei, Marcus kahtles selles sügavalt. Vähemalt ennast ta nii palju teadis. "Tubli," sosistas ta õrnalt naeratades. Ta tõmbus pisut eemale, et vaadata neidisele otsa, kuid lahti ta temast ei lasknud. Osalt kuna ta ei suutnud ning osalt kuna ta ei tahtnud. "Me saame hakkama. Me teeme seda koos... kui sa mulle võimaluse annad," ütles Marcus tasasel häälel.