Varajasel hommikutunnil

Marcus oli tagasi, ent ometi ei teadnud sellest mitte keegi. Isegi mitte Andrea, kes oli talle üle viiekümne sõnumi ja vastamata kõne teinud. Tüdruk muretses rohkem, kui oleks tervislik olnud. See oli kahjuks midagi, mida mees keelata ega muuta ei saanud. Ta ei saanud käskida lõpetada muretsemine. Täpselt nagu ei saanud ta Oliviat keelata. Viimane oli mehe mõtetes rohkem kui tavaliselt. See andis ka jõudu, et läbi teha järjekordne katsumus SV inimestega. Mees oli ette aimanud, et kohtumine venib pikaks ning see ei olnud puhkus. Siiski oli mees ühtteist teada saanud ja olgugi, et see oli hea, siis teave ise oli murettekitav. Sellegi poolest ei rutanud Marcus seda infot jagama nagu oli ta lubanud. Polnud veel valmis, et näha Oliviat. Kuidas temast äkitselt argpüks sai?
Kell lähenes viiele, kui mees end välja minema seadis. Ei, seekord ei olnud tegu millegi ohtlikuga. Üllatus, üllatus. Marcus hoidis endiselt end füüsilist vormi. Ta käis iga hommik jooksmas, kui see vähegi võimalik oli. Samuti kasutas ta rada, mida oli kunagi Olivia kasutanud. See oli rohkem enese piinamiseks. Ta ei ole endiselt suutnud neidisest lahti lasta. Seega see rada oli midagi, mis mingil moel hoidis Livi enda lähedal. See oleks justkui osa neidisest. Keeruline, kuid Marcuse jaoks oli kõik loogiline ja lihtne.
Marcusel olid seljas tumehallid dressid ning lukuga pluusi alt paistis välja valge T-särk. Ilmad olid külmemaks muutunud ja ta ei soovinud külematada. Mitte et kaks kihti riideid midagi aidanud oleks. Mees oli umbes kakskümmend minutit jooksu teinud kui ta märkas rajal kedagi, kes meenutas lausa kummitust mehe maailmas. Ehmunult võttis ta tempot maha, mis oli üllatavalt kiireks muutunud. "Hommikust, ma ei osanud sind siin kohata," tervitas mees muuseas Oliviat. Tal käis mõttest läbi tagurdada ja tagasi minna aga ta ei jaksanud põgeneda. Ühel hetkel pidi ta Liviga kokku juhtuma nii kui nii.

Süütunne oli ebameeldiv tunne. Eriti siis, kui mõistad, et olid midagi valesti teinud. Samas ta ei olnud midagi valesti ju teinud. Ainus asi, mida ta tegi, oli omaette hoidmine ning selles ei saanud keegi teda süüdistada. See oli iga inimese õigus "Jah, ma olen tagasi... juba üleeilsest õhtust," vastas ta lisades kõhklevalt aja, millal ta oli naasnud. "Vabandust, et ma ei teatanud oma naasmisest. Mul oli vaja aega, et oma mõtted ja..." Tunded? Jeah, seda kindlasti oli vaja mainida. Mitte. "... asjad. Mul on infot, kuid ma ei hakkaks sellest siin rääkima," lisas ta kiirelt lõppu püüdes teemat edasi viia. Olivia oli selles osavam, kui Marcus. Küsimuse peale muigas mees lõbusalt. "Ma hakkasin seda rada kasutama peale seda, kui me lahku läksime. Meeldetuletuseks endale. Aja jooksul see lihtsalt jäi samaks. Vahest on hea olla tuttavlikus keskkonnas," vastas Marcus ausalt.

Uskumatu kui kergesti muutusid tuuled. Nad olid hakanud juba läbi saama ja nüüd oli nende vahel taaskord jäisus ning vaenulikkus. Mitte Marcuse poolt, kuid Olivia poolt kohe kindlasti. Sedasi oli parem, mees teadis seda. Lasta neidisel end vihata oli tark otsus aga mehe süda ihkas muud. "Ma olen kindel, et suudad," vangutas mees viimaks raske ohkega pead. Viimase neidise lause peale pööras Marcus üllatunud pilgu Oliviale, kes tuimalt ümber nüüd pööras ja vastassuunda sprintima hakkas. Mees ei teadnud mida teha. Minna tüdrukule järgi, või lasta tal minna. Ent miski tekitas temas pahameelt. Miks ootas Liv, et mees esimese asjana talle teatab naasmisest? Tundes, et peab end kaitsma jooksis mees neidisele järgi. "Miks sa mu peale vihane oled?!" nõudis mees, kui oli Oliviani jõudnud. "Ma saan aru, kui Andrea oleks pahane kuigi ma arvan, et ta oleks rõõmus kui mind näeb. Sina? Mul ei ole mingit kohustust sulle asju ettekanda. Peale selle miks sa isegi muretsed, kas ma tagasi olen või mitte? See ei painanud sind viimased kaks aastat, miks nüüd?" pahvatas mees välja asjad, mida ta polnud just korralikult läbi mõelnud. "Andesta..." pomises Marcus pead raputades. "Ma tean miks sa minema läksid ja ma ei heida sulle midagi ette. Aga sa ei saa minu peale vihastada, kui ma ei tule esimese asjana sinu juurde. Sa ei saa seda minult oodata ega nõuda. Ainus, mida ma lubasin oli see, et ma annan sulle edasi info, kui ma suudan midagi uut teada saada... ja see, et ma tulen tagasi aga see ei tähenda, et ma... ma ei saa sinu juurde lihtsalt tulla, Olivia. Pealegi, me leppisime kokku, et me ei saa suhelda. Mitte nagu sõbrad või tuttavad. See on liiga ohtlik."

Austus? Marcus ei osanud selle peale midagi teha, kui pead raputada ning alla neelata vastused sellele ütlusele. Ta oleks tahtnud öelda välja kõik mida ta arvas aga ta ei saanud. Ta ei tohtinud. "Ma ei ütle, et ma ei olnud vihane! Ma olin! Ma olin nii sinu kui ka enda peale vihane. Aga mul oli piisavalt kaua aega, et saada sellest üle. Sinu naasmine paneb aga proovile kogu mu töö, et hoida endas neutraalsus. Ma tean, et ma võtsin su tööle ja ma palusin sul silma peal hoida inimestel, kes mulle kallid ja olulised on. See oli mu viga. Ma arvasin, et ma suudan olla kontrollis, kui sina siin oled..." Mida see tähendas? Seda, et nad ei saa iial koos töötada. Et nendest ei saa kunagi sõpru. "Ma astun tagasi direktori kohalt," teatas mees viimaks mitte midagi ütleval toonil. Ta pidi suutma oma emotsioone vaos hoidma. Aga ta soovis tõmmata Olivia enda embusesse ja hoida teda igavesti enda lähedal. See oli midagi, mida mitte kunagi ei juhtu. "Ma pidin otsuse tegema ja ma tegin selle. Ma ei teadnud kuidas seda öelda sulle ja Andreale. Aga kuna sa ei andnud mulle võimalust, siis siin see on. Ma ei ole tagasi ja ma ei tule iial tagasi. Küll aga peaksid sa teadma, mida nad tahavad. Nad otsivad erilise, haruldaste võimetega inimesi. Mida haruldasem võime, seda parem. Ma ei tea mille jaoks, veel, kuid ma plaanin selle välja uurida."

Marcus raputas pead. Ta ei tahtnud kedagi süüdistada. Ta oli lihtsalt närvis, ja pinges ja pettunud ja segaduses. Temas oli kaks osapoolt ja need kisklesid nagu oleks maailmalõpp kätte jõudnud. "Ma ei ürita sind süüdistada. Ma ei süüdistagi sind... ma ei tea. Kõik mis ma ütlen tuleb valesti välja." lausus mees raskelt ohates. Siis jõudis neidisele kohale mida Marcus just teatanud oli. See oli ilmselgelt suur uudis ning ootamatu pealekauba. "Plaanin? Jah. Tahan ma seda? Ei, kuid mul pole valikut siinkohal," ütles mees tasasel häälel viies pilgu maha. Ta tundis kuidas depressioon temas võimsust kogus. Kuidas peaks ta hakkama saama? Siis mainis Olivia Andyt. Viimane oli nii palju läbi elanud. Ta oli kaotanud mõlemad vanemad, siis oli Marcus ta enda tiiva alla võtnud ning nüüd kaotas näitsik Marcuse, kes oli lubanud, et ta ei kao kunagi. "Ma ei saa teda enam kaitsta. Ma lähen Torni, Olivia. Ma ei saa teda sinna võtta. Ma ei saa temaga kontakti hoida. Ta peab hakkama saama ilma minuta. Ma pean lihtsalt lootma, et ta leiab endale inimesed, keda usaldada... enne kui ma täielikult läinud olen."

Nüüd tulid siis küsimused, mida Marcus arutada ei soovinud. Siiski ei antud talle võimalust, et sellest kõrale hiilida. "Ma ei tea, kuid nad on sinust väga huvitatud. Sa oled nende esimesi prototüüpe, kes endiselt veel elus on. Ehk siis, sinus on lisatud lisavõime, ja jumal teab mida. See peaks tähendama, et su võime ei ole enam ajutine. Sa ei saa seda ära anda, loovutada. Mida iganes nad sulle tegid, kui sa veel loode olid, hakkab mõjuma ilmselt kui sa saad 30. Selleks ajaks tahavad nad sind enda valdusesse, et uurida sind. Vaadata, kuidas su keha toime tuleb muutustega. Seda juhul, kui sa elad 30 eluaastani," vastas Marcus ausalt. Siin ei olnud enam mõtet tagasi hoida. "See oli su failis, mille ma neilt varastasin. Ma võin sulle anda selle, kui sa soovid. Seal on sinu ema kohta samuti andmeid, mida sa ei pruugi teada ning su isa kohta. Fakt on see, et nad ei taha sind võime pärast, mitte selleks et seda ära võtta või selle peal katsetada, nad tahavad sind kuna sa oled juba muudetud, täiendatud nagu nad seda ütlevad. Nad tahavad sind elus hoida, see on põhjus miks nad praegu eemale hoiavad. Kahjuks ei ole teised katsealused ellu jäänud. Viimane suri poolteist nädalat tagasi. Nad hoidsid teda vangistatuna Tornis, kuid nad ei olnud võimelised teda päästma. Ta organud ütlesid üles üksteise järel. Ta keha ei võtnud võimeid omaks, vaid võitles nende vastu. Ta oli 30-aastane kuu aega olnud." Kogu tõde lauale. Marcus ei teadnud miks ta seda rääkis. See ilmselt hirmutas Olivia surmani ära aga neidis pidi teadma tõde. "Ma hakkan olema osa nende uurimistööst. Ma aitan neil leida viisi, et päästa sind. Sellel on muidugi teatud hind aga ma olen valmis maksma ükskõik mida, et päästa sind."

Olivia reaktsioon kõigele sellele oli täpselt selline, mida Marcus ette oli näinud. Seda oli palju, kuid Liv tahtis teada kogu tõde. Niisiis siin see oli. Probleem oli selles, et mees ei saanud seda teada alles nüüd ja mitte nendest failidest. "Ma annan sulle need failid aga seal ei ole kõike, mida sa ootad eest leida," vastas Marcus pead vangutades. Siis jätkas Olivia oma monoloogiga tehes Marcusele vägagi selgeks, et ta ei saa kõiki kaitsta ega päästa. Selles oli naisel õigus aga ta sai kaitsta Oliviat ja Andread. Ning see oli kõik, mida mees üldse tahtis. Kui väga aus olla, siis oli mehel vägagi ükskõik, mis ülejäänud maailmaga juhtub. Olgu, mitte täiesti suva aga piisavalt, et ta suudaks keskenduda kahele olulisemale isikule. Mida edasi neidis aga rääkis, seda rohkem hakkas Marcus tunnetama ümbruse muutust. Natuke veel ja Olivia kaotab kontrolli enda ja oma võime üle ning see oli midagi, mida mees teadis paremini kui midagi muud. "Olivia, püüa rahuneda," ütles Marcus astudes neidisele sammukese lähemale, ent hoidis siiski distantsi. Ta ei tahtnud asja hullemaks teha. "Liv, ära lase oma emotsioonidel üle pea kasvada," jätkas mees, kuid siis tabas teda tugev emotsioonide laine ja ta polnud kindel mida ta täpselt enam tundis. Üht teadis ta aga kindlalt- need ei olnud tema tunded. Seda mõistes oskas Marcus neidise võimet tagasi lükata. "Liv... katsu rahuneda. Nad ei saa sind kätte. Ma räägin sulle kõik, mida ma tean ja me tegeleme sellega koos. Kontrolli oma väge..." hakkas ta uuesti rääkima astudes nüüd veel mõned sammud jõudes peagi neidiseni. Kahtlevalt sirutas Marcus oma käed välja võttes Livi omadest keskmise tugevusega kinni. Tal oli vaja leida midagi, mis neidise mõtted mujale viiksid. Midagi, mis paneks mõtted teistele radadele jooksma. Ainus, mis talle pähe tuli oli midagi, mis ei olnud kuigi veekindel praegusel momendil. "Ma armastan sind. Ja sinu kaitsmine oli ainus viis, et hoida sind endale natukenegi lähemal. Ma püüdsin edasi minna aga... ma ei ürita maailma päästa, ma ei kavatse kõiki päästma hakata. Ma tahan ainult sind hoida ja kaitsta. Palun... anna mulle andeks, et ma varem ei rääkinud, et ma olen selline tõbras ja.."