Post by Andrea Winzterh on Nov 18, 2014 13:43:01 GMT 2
Kool oli peal, kuid Andrea ei mõelnudki tundi minna. Selle asemel lasi ta oma jalgadel kanda metsa, sealt mööda rada edasi, kuni ta jõudis jõeni. Seda mööda edasi minnes läks vaikne jõgi üle järsuks kärestikuks. Siin oleks olnud ohtlik sõita, isegi professionaalidel. Siiski käidi siin, nagu oli nooruk direktori käest kuulnud. Nimelt olid igaaastased õppused ning kooliaasta lõppedes olid suur orienteerimisvõistlus. See võis huvitav olla, erinevad takistused, strateegilised ülesanded, mõistatused ja nuputamised, et saada teada järgmine punkt, kuhu minna.
Praegu otsis Andrea aga kohta, kus olla omaette. Raske oli leida paiku, mis ei olnud ülerahvastatud. Alati oli kusagil keegi. Tõsi, neidisele olid need inimeded... inimene, kui täpsem olla tegelikult, isegi meeldinud. Damien. Noormees, kes oli samaealine, mis neidis ise. Mehes oli midagi teistsugust, või oli asi selles, et Andy ei teadnud ühtegi omavanust noormeest nii lähedalt. Ta teadis tema nime! Ainsad noormehed, kelle nime tüdruk teadis, olid endised klassivennad ja nemad ei olnud kuigi suured sõbrad Andreaga, mitte et viimane seda olekski tahtnud. Liiga palju asju, mida ta tegema ja saavutama pidi. Lõpuks ometi oli ta leidnud midagi ja nüüd siis tekkis tal huvi kellegi teise vastu, mis ei olnud kohe kindlasti osa missioonist. Andy ei suutnud unustada teda. Ei suutnud keskenduda oma eesmärgile. Ainus, mis ta mõtetesse tuli oli moment kui Damien tema juurde tuli, pika mantli seljast võttis, varrukad üles kääris ning seejärel andis Andyle veini. See oli nii tavaline ent see lummas Andread ikka veel. Selle mõtte peale raputas tüdruk pead. Ta pidi unustama selle poisi. Nad ei olnud tähtsad. Jah. Millegipärast ei lakanud mõtted Damienist.
Väsinult istus Andrea lõpuks murule ning jäi vaatama kärestikus voolavat vett.
VABA
Praegu otsis Andrea aga kohta, kus olla omaette. Raske oli leida paiku, mis ei olnud ülerahvastatud. Alati oli kusagil keegi. Tõsi, neidisele olid need inimeded... inimene, kui täpsem olla tegelikult, isegi meeldinud. Damien. Noormees, kes oli samaealine, mis neidis ise. Mehes oli midagi teistsugust, või oli asi selles, et Andy ei teadnud ühtegi omavanust noormeest nii lähedalt. Ta teadis tema nime! Ainsad noormehed, kelle nime tüdruk teadis, olid endised klassivennad ja nemad ei olnud kuigi suured sõbrad Andreaga, mitte et viimane seda olekski tahtnud. Liiga palju asju, mida ta tegema ja saavutama pidi. Lõpuks ometi oli ta leidnud midagi ja nüüd siis tekkis tal huvi kellegi teise vastu, mis ei olnud kohe kindlasti osa missioonist. Andy ei suutnud unustada teda. Ei suutnud keskenduda oma eesmärgile. Ainus, mis ta mõtetesse tuli oli moment kui Damien tema juurde tuli, pika mantli seljast võttis, varrukad üles kääris ning seejärel andis Andyle veini. See oli nii tavaline ent see lummas Andread ikka veel. Selle mõtte peale raputas tüdruk pead. Ta pidi unustama selle poisi. Nad ei olnud tähtsad. Jah. Millegipärast ei lakanud mõtted Damienist.
Väsinult istus Andrea lõpuks murule ning jäi vaatama kärestikus voolavat vett.
VABA
