Vanemat õde kiusamas

Alexander kraaksatas heatahtliku pahameelega, kui teda ribidesse torgati ning üritas istuma tõusta. Õnneks, nagu igale joodikule kohane, õnnestus tal seda kõike teha ilma, et tema veiniklaas kukuks või et sealt midagi isegi üle ääre loksuks. Lõbusalt naerdes tõnbas noormees end istuma. Tüdruk võib ju üritada temaga sammu pidada, kuid ta oli nii sale ja peenike, palju tema sisse seda alkoholi ikka mahtuda saab.

"Oli? OLI? Kui enam ei ole miks sa siis temaga koos oled?" küsis Alexander, samal ajal naerdes ja väga segaduses olles. Jook hakkas vaikselt pähe ka minema ning noormehel hakkasid ära kaduma viimased filtrid, mis tal olnud olid. Ta teadis, et peaks arvatavasti selle teema rahule jätma enne kui ta Sophia närvi aja tema suhte kritiseerimisega, kuid ta ei osanud lõpetada. Alexandri õnneks tundus tema kasuõde olevat heas tujus ja noorema poisi lollusi mitte liiga tõsiselt võtmas.

Kuigi tüdruku järgmise lause peale kergitas Alex kulmu. Kuid ta ei andnud kunagi käest ära võimalust ühte oma kasusugulastest natukene närviliseks teha. Ta ajas end voodil rohkem Sophia poole ja pani käe talle põlve peale. Samal ajal ajas tema kloon end püsti ning seisis naise selja taha ning pani oma käed tema õlgadele. Mõlemad kummardasid talle samal ajal lähemale ja ütlesid justkui ühest suust:"Sa ei suudaks tegeleda nii paljude asjadega korraga, et minuga lõbutseda."

Oli kohe aru saada, mida Sophia oma märkusega mõtles. Nende magamistoa elu oli ilmselgelt vägagi aeglaseks jäänud. See oleks arvatavasti olnud see punkt, kus Alexander oleks lehvitanud ja head-aega öelnud. Ei see oli vale. Alex oleks arvatavasti jõudnud nägemiseni öelda juba jupp maad enne seda.

Alexander ei olnud kindel, kas ta peaks seda nalja edasi ajama. Ta pidi tunnistama, et mingisugusel tasandil oli see vale. Nad olid mõnes mõttes osa samast perest. Hästi, Alex ei tundnud erilist sugulust kellegi vastu seal, kuid Sophia ei saanud sama öelda ja pealegi, nad oli samas majas elanud poolteist aastat. Tõsi selle alguses oli kuueteist aastane Alex, kellel veel võimed polnud, üsna huvitatud olnud Sophiast. Too oli natukene vanem ja juba siis väga hot. Kuid õnneks või kahjuks oli Alexander tagasi noortevanglasse lennanud. Just enne kui ta välja sai oli ta seal kellegi leidnud ja kui ta koju tagasi läks siis hüppas ta paari erineva tüdruku vahelt ja järsku oli ta kasuõde juba SABSi läinud.

Aga samas, nii kaua kui asjad liiga kaugele ei läinud, siis ei saanud noormees käest lasta võimalust, et Sophia pidi ta ära lükkama ja tunnistama et ta on nüüd vana ning siis taluma Alexandri lõputuid kommentaare sellel teemal. Seega naeratas ta kavalalt seda sama naeratust, millega ta tavaliselt tüdrukute südameid sulatas. Tema käsi liikus tüdruku põlvelt tema reiele ja ta kummardas lähemale. "Kas sa sellega tuled toime?" küsis kloon tüdruku selja tagant, kuigi see oli originaal, kes neiule järsku nii lähedal oli. See oli üsna ilmselgelt väljakutse, kuid üks mille Sophia pidi kaotama.

Nii Alexander kui tema kloon hoidsid hetkeks hinge kinni kui Sophia talle lähemale kummardus. Ta ei oleks elu sees uskunud, et tüdruk tegelikult seda teeks ning oli ise samuti dilemma ees, et kas ta laseb sellel juhtuda. Tõsi, Alexil puudusid peaaegu kõik piirid kui asjad selliseid olukordi puudutasid, kuid see oli Sophia. Alexander ei oleks kahelnud nende vaieldatava suguluse pärast, kuid pigem nende kasuisa pärast. Kui see läheb kehvasti siis loogiline oleks, et Alex on see kes saapaga mööda tagumist poolt saab. Sophia oli nendega kauem olnud ja neile rohkem tütar, kui Alex neile poeg oli.

Kuid viimasel hetkel sosistas neiu talle kõrva ja siis tõmbus eemale. Alex tõmbas oma käe tema reie pealt ära samal hetkel kui tüdruk selle ära lükkas. Kuid klooni käed jäid neiu õlgadele, kuid ta hakkas hoopis kergelt neiu õlgu masseerima, samal ajal kui Alex naeris ja ütles:"Ma ei tea kas õnnitleda sind sinu truuduse puhul või kutsuda sind vanaemaks." Noormees ootas mõne hetke ning torkas siis keele suunurgast välja ning ütles:"Seega, vanaema, kas ma saaks veel veini?"

Alex oli kül olnud segaduses kui see suudlus peaaegu juhtunud oli, kuid nüüd oli kõik tagasi normaalseks. Ja see, et ta selle väikse väljakutse võitnud oli tegi ta tuju heaks. Ta tühjendas enda klaasi ja sirutas selle siis jälle tüdruku poole.

Alexander naeris neiu märkuste peale morsi ja vanainimeste kohta. Kolme peale hävitasid nad jooki üsnagi ehmatava kiirusega. Kõige hullem oli see, et kui noormees üles jõi, siis ta ei saanud enda klooniga end kokku liimida enne hommikut. Nende kahe vahel olev joodud alkohol oleks kindlasti noormehele mürgituse andnud ja kuigi selle protsessi juures põletas ta use nendest mürkidest välja, siis arvestades koguseid, mis nad praegu ja sellises tempos joonud olid, siis ei saanud see hästi lõppeda. Seega ütles noormees muigega:"Ma võin ta siia jätta. Ta hoiab sind öösel kaisus."

Tegelikult ei olnud Alexandril ja kloonil mingisugust vahet. Nad olid mõlemad sama palju Alex, üks ei olnud rohkem originaal kui teine. Nad mõlemad mõtlesid nagu Alex, käitusid nagu Alex ning kui nad lõpuks uuesti üheks meheks kokku panna siis ta oli ta kõik oma võimalikud kloonid korraga ning tema peas jooksid lihtsalt mitu komplekti mälestusi paralleelselt. Seega kui see Alexander, kes praegu Sophia õlgu masseeris oleks siia jäänud ja nende vahel oleks midagi juhtunud, siis nii pea kui nad üheks kokku panna oleks teine Alex justkui samuti seda teinud. See oli keeruline süsteem ja vähesed mõistsid seda. Paljud arvasid, et Alexander tekitas endast lihtsalt väga kavala peegelpildi.

"Millal sa siis oma kallikesele pead ütlema, kas sa tahad temaga kodu mängida?" küsis ta. Alex ei olnud kindel, miks Sophia suhte teema teda nii väga huvitas, kuid ometi leidis ta end selle peale mõtlemas ja ta oli praegu ka piisavalt purjus et esitada neid küsimusi, mis talle pähe tulid.

Alexander muigas ning noogutas neiuga kaasa. Muidugi oleks tore kui Alex võiks ennast kloonida ja lõpututesse maailma otsadesse need saata, kuid tõsiasi oli see, et kui tema kloon oli temast kaugel või ta tekitas endast liiga palju kloone, siis jamas see tema peaga. Kõik versioonid temast kippusid kergesti segadusse sattuvat ja mingi aja peale hakkas see talle ka füüsiliselt mõjuma. Aga osa selles koolis olemisest oli see, et enda võimeid arendada. Ning noormees oli selle kahe ja poole aastaga mis ta siin oli olnud, kõvasti edasi arenenud. Alguses oli keeruline kui kloon oli rohkem kui ühe toa kaugusel temast. Nüüd oli ta suutnud asja nii kaugele ajada, et kooli piirides ei olnud oluline, kui kaugele ta läks, ta võis olla kloonitud üsna kaua ning sellel võttis kaua aega, et teda mõjutada. Alexander lootis, et kunagi õnnestub tal endast luua mitu klooni ja need kõik siis mööda maailma seiklema saata. Lõpuks oleks tal terve pika elu jagu mälestusi ja seda kõike enne kui ta pidi enda võimed ära andma. Ta kavatses seda seiklust ühe suure rööviga rahastada.

Sophiat kuulates ei olnud raske tabada seda natuke kibedat näoilmet, mis neiu näole ilmus, kui ta rääkis sellest, kui vähe aega ta oma poisiga veetis ja kuidas asjad olid natukene logisemas. Kui Sophia enda pea Alexi sülle pani, siis noormees paitas tema juukseid paar korda ning lasi siis oma käel tema õlal puhata. Samal ajal see kloon, kes oli neiu õlgu masseerinud istus tagasi põrandale. Alexandrile oleks meeldinud end klooniga kokku panna, sest ta oli pisut väsinud ja pealegi tema alokoholist pilvine aju vaja kogu tema ajuvõimet, mis tal oli. Kuid kui ta oleks end kokku tagasi pannud siis koos parema ajutegevusega oleks kaasnenud ka alkoholimürgitus. Seega Alex pani oma veiniklaasi ära ja kloon tegi sama. Aeg joomine ära lõpetada. See oli üks miinuspool klooniga joomisel. Sa said rohkem jooki hävitada, kuid oli lihtne üle piiri minna.

Noormehel mitte nii omase pooltõsise ilmega küsis ta:"Kas see on seda väärt, kui see sinus seda lakke hüppamis õnne ei tekita?" See ei olnud küüniline küsimus, pigem üllatavalt täiskasvanulik. Kuid see ei kestnud kaua, sest järgmiseks küsis Sophia, kas noormehel on keegi:"Alati on." Kuid ta vaatas meelega tüdrukule otsa, justkui talle millestki märku andes. Noormees ei mõelnud selle all tegelikult midagi, aga kuna tal ei olnud paremat vastust ning pealegi ajaks see arvatavasti kasuõe natuke ärevaks, siis oli see hea vastus.

Alexander muigas sarkastiliselt ning ütles:"Ma olen kindel et see juhtub. Iga hetk nüüd saab minust truuduslik ja eeskujulik noormees. Ja siis ma hakkan karsklaseks. Ja hoian oma näpud endale." Loetles noormees asju, mida kindlasti lähitulevikus juhtuma ei hakka. Talle meeldis olla selline, nagu ta oli. Tal oli sõpru, enamik tüdrukuid teadsid, et temaga koos veedetud aeg ei kestnud kaua ja üldjoones lõppesid asjad ilma draamata. Ja kuigi noormees ei olnud viimased viis aastat ei noorte ega tavalises vanglas olnud, siis ei olnud see selle pärast, et ta oleks paremaks muutunud vaid pigem selle pärast, et ta ei jäänud enam vahele. Koopiate omamine oli suurepärane viis enda alibi kindlustamiseks.

"Ei ma ei mõelnud seda. Ma mõtlesin, et kui sa ei tunne selle üle suurt rõõmu praegu, siis kas sa oled õnnelik siis kui sa sinna sisse kolid," ütles Alex. Siis raputas ta enda pead. Kust see praegu tulnud oli. Ta kõlas nagu ta hooliks. Mitte, et tal oleks oma kasuõe õnnest ükskõik olnud, kuid ta ei olnud selline tüüp, kes seda suuresti välja näitaks. Ilmselgelt oli ta liiga palju joonud. Noormees mõtles hetkeks, et veel jooki äkki parandaks ära selle, kuid tal ei olnud tuju oma kloonile magamiskohta otsida, ta tahtis, et nad saaks mõlemad piisavalt kaineks, et noormees saaks nad kokku tagasi panna.

Tüdruku teise küsimuse peale noormees ainult naeratas kavalalt ning ütles:"Ma ei saa ometi neiu au ohtu seada ja kõigile kuulutada, kes ta on ja mis me teeme. Ei ei, minu huuled on suletud." Alexander oli ammu avastanud, et üks põhjus, miks tüdrukud ei hoolinud, et Alex järgmiseks hommikuks kadunud oli, oli see, et noormees ei olnud kunagi olnud sellist tüüpi, kes tervele maailmale kuulutaks, kellega ta magas. Paljudele tüdrukutele andis see võimaluse enda uudishimule järgi anda, Alexi võlude kätte langeda ja seda kõike ilma mureta, et nende poiss teada saab ja ta maha jätab.