tšššššššššššššššššššššššššh - kose hääl

"Hmmm..." lausus noormees, kes tõusis kose ülemisest jõest püsti ja viis pilgu Amyle. Vahetevahel, kui tal oli igav ja polnud midagi paremat teha, läks ta keset toda jõge ja lasi end voolul end allapoole tirida, kuid tänu oma võimele, mis kinnitas ta paigale, ei liikunud ta edasi. Seda võis põhimõtteliselt maššaasiks pidada.

Noormees kõndis voolust välja kalda äärde ja istus kivile, mis oli Amy kõrval. Tal oli liigagi hea tuju. "Ma ei teadnudki, et nad lasid sind haiglatiivast välja. Ma olen õnnelik, et suga on kõik korras!" ta nägi esimest korda tüdrukut teadvusel pärast õnnetust ning kuigi tegelt tahtis ta teda kallistada ja tead mida teha, hoidis ta end tagasi. Siiski mees ja lisaks vend ju.

Poisi silmad klaasistusid. 'Eh?' küsis ta endalt mõtteis ja vaatas lihtsalt Amyt, kes vastust oodates hakkas lausa oma juuste otsadega mängima. 'Kes ma olen?' küsis ta uuesti, mille järel talle meenus arsti sõnad, et ta mälus võib midagi natukene kannatada saanud olla. See, et ta ei tunne oma enda venda ära, see on natukene rohkem kui natukene.

"Ah.. jah..." veeris ta siis pärast mõnda aega kestnud vaikust, saades aru, et ta peab midagi ütlema. "Ma olin see tüüp, kes leidis su juhuslikult maast vedelemas ning siis ma toimetasin su haiglatiiba," selgitas ta, lisades siis "Minu nimi on Justin Turner," kuid sai siis hetk aru, et ta ütles sama perekonna nime, mis tüdrukul on.

"Sa oled vist üsna uus õpilane siin, üleüldiselt?" küsis ta muuseas, võttes kivi tagant olnud rätiku ja hakkas end kuivatama... natukene kiirustades. Ta mõtted olid endiselt tühjad.