Post by Blair Simmons on Nov 22, 2014 11:55:37 GMT 2
Ning olgugi, et Owen oli tüdrukule andeks andnud ning valmis selle kõik unustama, ei teadnud neidis, kuidas see kõik nende kahe vahel saab jätkuda nii nagu poleks midagi juhtunudki. Tüdruk ei olnud haavunud sellepärast, et korvi sai, pigem oli asi selles, et ta üldse midagi sellist teinud oli. Vaat kes nüüd pervo on. Neidis krigistas mõttes enda alateadvusele hambaid ning noogutas viimaks vaikselt mehe küsimuse peale, huuled endiselt tulitamas. Vaadanud korraks veel igatsusega mehe poole, võttis ta viimaks toolil aeglaselt istet. Tema käsi liikus raamatu suunas, mille Owen oli enne soovitanud läbi lugeda ning avas selle. Antud hetkel tegi ta seda pigem seepärast, et mehe pilku ignoreerida, sest Blair pidas endiselt tunnis raamatu lugemist ajaraiskamiseks. Selle asemel võisid nad midagi palju produktiivsemat teha, kuid tähelepanu hajutamiseks käis kah. Iseasi kui palju tütarlaps keskenduda sai. Ainuüksi raamatu tiitellehel olevat pealkirja pidi neidis vähemalt neli korda lugema, et aru saada, millega tal tegu on.
Vaikselt enda õlgu väristades pomises neidis raamatu lehtede vahel: "Kas te võiksite palun akna kinni nüüd panna?" Nad olid jälle sinnamaale jõudnud, kus tüdruk meest teietas. Nüüd hakkas tüdrukul jahe, kuid ta ei teadnud, kas asi oli tõepoolest selles, et aknast ulgus sisse jahe tuul või faktist, et tüdruk tundis end süüdi. Igal juhul tundis neidis end ebamugavalt. Kuid mitte piisavalt, et ära minna. Oh, Blair ei tahtnud sugugi lahkuda, sest nii oleks ta riskinud sellega, et mees tõepoolest mõtleb ümber ning räägib Marcusele, et ei soovi enam Blairi õpetada. Ei, neidis ei saanud sellega leppida, sest ta pidi mehele vähemalt näitama, milleks ta suuteline on.
Viimaks aga sajatas tüdruk raamatu kokku nii, et terve klass kajas. Ta tõusis taaskord rahutult toolilt püsti ning tegi kaks tiiru ümber klassi, silmitsedes hetkeks asju mehe riiulitel. Need olid huvitavad ning tüdruk oleks väga soovinud enda kätt välja sirutada, et neid katsuda, kuid ta ei teinud seda. Selle asemel pöördus ta ringi, ilme tõsine ja kulmu kortsus. "Ei, me ei jätka enne, kui me oleme sellest rääkinud," sõnas neidis viimaks pahinal. Jällegi imestas neidis, et ta nii avameelseks muutunud oli. "Teie õpilane võtab kätte ja lihtsalt suudleb teid ning teie ei tee midagi? Ei mingit kabinetist väljaviskamist? Ei mingit direktorile helistamist? Miks, kui võib küsida? Või olete te enda suudlemisega nii harjunud, et teid lihtsalt ei huvita? Ma tean, et ma olen teie jaoks tühine õpilane kui sedagi, sest meil on ainult üks tund koos olnud, aga mingi seisukoht võiks teil sellest ju olla." Neidis avastas alles nüüd, et tema toon oli mõned kraadid liiga kõrgem kui ta end seljaga vastu ruumi teises otsas olevat riiulit toetas ning suurte silmadega meest vaatas, rind ärevalt hingates kiirelt üles-alla liikumas. Blair oli nii pahane enda peale, et ta ei pannud tähelegi kuidas maailm juba mõned sekundid tardunud oli.
Vaikselt enda õlgu väristades pomises neidis raamatu lehtede vahel: "Kas te võiksite palun akna kinni nüüd panna?" Nad olid jälle sinnamaale jõudnud, kus tüdruk meest teietas. Nüüd hakkas tüdrukul jahe, kuid ta ei teadnud, kas asi oli tõepoolest selles, et aknast ulgus sisse jahe tuul või faktist, et tüdruk tundis end süüdi. Igal juhul tundis neidis end ebamugavalt. Kuid mitte piisavalt, et ära minna. Oh, Blair ei tahtnud sugugi lahkuda, sest nii oleks ta riskinud sellega, et mees tõepoolest mõtleb ümber ning räägib Marcusele, et ei soovi enam Blairi õpetada. Ei, neidis ei saanud sellega leppida, sest ta pidi mehele vähemalt näitama, milleks ta suuteline on.
Viimaks aga sajatas tüdruk raamatu kokku nii, et terve klass kajas. Ta tõusis taaskord rahutult toolilt püsti ning tegi kaks tiiru ümber klassi, silmitsedes hetkeks asju mehe riiulitel. Need olid huvitavad ning tüdruk oleks väga soovinud enda kätt välja sirutada, et neid katsuda, kuid ta ei teinud seda. Selle asemel pöördus ta ringi, ilme tõsine ja kulmu kortsus. "Ei, me ei jätka enne, kui me oleme sellest rääkinud," sõnas neidis viimaks pahinal. Jällegi imestas neidis, et ta nii avameelseks muutunud oli. "Teie õpilane võtab kätte ja lihtsalt suudleb teid ning teie ei tee midagi? Ei mingit kabinetist väljaviskamist? Ei mingit direktorile helistamist? Miks, kui võib küsida? Või olete te enda suudlemisega nii harjunud, et teid lihtsalt ei huvita? Ma tean, et ma olen teie jaoks tühine õpilane kui sedagi, sest meil on ainult üks tund koos olnud, aga mingi seisukoht võiks teil sellest ju olla." Neidis avastas alles nüüd, et tema toon oli mõned kraadid liiga kõrgem kui ta end seljaga vastu ruumi teises otsas olevat riiulit toetas ning suurte silmadega meest vaatas, rind ärevalt hingates kiirelt üles-alla liikumas. Blair oli nii pahane enda peale, et ta ei pannud tähelegi kuidas maailm juba mõned sekundid tardunud oli.
