Esimene kohtumine

Blair hoidis enda käsi valamuservadel ning vaatas end peeglist. Pikalt, üritades rahuneda. Ta uuris enda siniseid silmi, mida raamisid pikad tumedad ripsmed. Tedretähnid kaunistasid tema sirget nina ning põsed nende all roosatasid õrnalt. Ta oli enda juuksed lahti kamminud ning need lihtsalt lahtiselt õlgadele lainetama jätnud. Tukk varjas tema otsaesist ning pilk tema silmis oli ärev. Ta oli selga valinud valge natuke lahtisema rinnaosaga lötakama maika, mustad liibuvad teksased, valged ketsid ning musta põlvedeni ulatuva villasemast materjalist kardigani. Nõnda tundis ta end mugavalt ning samaaegselt ka soojalt juhuks, kui peaks külm hakkama, sest tegelikult ei olnud tal aimugi missugune temperatuur võis olla lossis kell kuus õhtul.

"Okei," ütles ta vaikselt endale, hingates sügavalt sisse, "mine tee see lihtsalt ära." Ta ei hakanud kaasa võtma ühtki kotti, sest ta ei teadnud mida ta kaasa võtma peaks. Neidisel ei olnud enda võime kohta ühtki raamatut või töövihikut. Ning tegelikult ei oleks ta niikuinii tahtnud mingit paberimajandust teha vaid kohe asja kallale asuda ning praktiseerida. Neidis oli endiselt väga üllatunud, et Owen oli üldse nõus tema mentoriks hakkama, sest tütarlaps oli tema suhtes ikka väga ülekohtune olnud, sõimates teda perverdiks. Nädal aega oli ta osalenud tundides, korra isegi mehe enda omas ning olnud korralik õpilane, hilinemata ühessegi neist, kuid terve see aeg oli ta oodanud nädalavahetust. Loss oli vaikne, enamik õpilasi olid enda perekondade juures või kuskil sõbrade pool pidutsemas, kuid Blair ei oleks seda niikuinii teinud. Tal ei olnud perekonda ega sõpru. Olgu, ta elas kasuperega, kuid see oli kasupere, võlts.

Viimaks ta väljus magamistoast, käed närviliselt külgedel kardigani näppimas ning sammudes natuke ehk liigagi kiire sammuga mööda koridore Owen'i kabineti suunas. Ta ei teadnud tõepoolest kus see oli ning olgugi, et ta oli koolimapist vaadanud kus see umbkaudselt asub, oli ta siiski unustanud, kuidas sinna saada. Kui ma nüüd hiljaks peaks jääma... alustas neidis enda mõtet, kui ta järsku nägi tuttavat kuju, kust ta pidi ära pöörama. Mõne aja pärast oligi ta õiges kohas. Ukse peal oli silt Professor Kite ning kabinetinumber. Blair köhatas vaikselt, silus enda juukseid ning sügavalt sisse hingates koputas neidis uksele. "Professor Kite?" küsis ta vaikselt, panemata tähele, et ta oli viimaks leidnud viisaka mooduse kuidas meest kutsuda. Kuule'st ning Sina'st oli saanud professor kui tütarlaps ukse lahti lükkas ning aeglaselt kergelt kõheldes enda nina selle vahelt ruumi sisse pistis.

Kuuldes kutset, astus neidis jahedasse klassi, väristades korraks enda õlgu. Kas noormees hoidis akent vahepeal lahti või puudus ruumis küttesüsteem? Korraks muutus tütarlaps murelikuks, sest olgugi, et mehel oli paranemisvõime, oleks väga halb olnud, kui too oleks pidanud nohu või köha käes vaevlema, isegi, kui ta seda ainult korraks tegema oleks pidanud.
Sulgenud enda järel ukse, järgnes ta aeglaselt mehele, lastes samal ajal silmadel ruumis ringi vaadata. Ta oli terve nädal mõelnud milline see oleks võinud välja näha ning jõudes viimaks järeldusele, oli ta natuke pettunud. Millegi pärast lootis ta midagi natuke erilisemalt, kuid tegelikult oli tegu täiesti tavalise kabinetiga.

Võtnud mehe vastas iste, libistas neid vasaku jala üle parema ning hoides käega põlvest kinni lasi tüdruk taaskord silmadel üle kabineti ringi käia, lastes neil viimaks korraks aknal peatuda. Ta nägi paljusid õpilasi järve ääres. Keegi oli selle lähedal lõkke süüdanud ning toimus mingi olemine. Limonaadipudelisse oli ilmselt õlut libistatud. Nende nali ja naer kostusid läbi akna ning sügavalt sisse hingates pööras ta enda pilgu tagasi noormehele kui tolle küsimust kuulis. Millegi pärast tundus neiule justkui oleks ta tagasi psühheaatri kabinetis kus temalt küsiti kuidas tal läheb ning seejärel pidi neidis enda tunnetest platrama. Tüdruk vihkas seda.

"Ärevalt," lausus ta viimaks ning ta hingas särava naeratusega pahinal välja. Millegi pärast oli ta koguaeg hinge kinni hoidnud, sest ta oli lihtsalt nii närvis olnud. "Ma ei jõudnud ära oodata, et viimaks alustada saan. Ja su... teil?" küsis ta viimaks, üritades viisakas näidas. Ole sotsiaalsem, rõõmsam, tulid talle Sophia sõnad meelde. Miks mitte alustada teistega viisakas olemisest? Ta vähemalt üritas ning üritamist oli ta noormehele ka lubanud.

Blair noogutas viimaks mehe sõnade peale, sest olgugi, et üldiselt pidas ta end kartmatuks, oli külmus siiski, mida ei suutnud ka neidis kontrollida. Enda arust oli Blair sünnist saati paras külmavares olnud, kuid antud hetkel ei hakanud ta nurisema. Alati oleks asjalood võinud ka hullemad olla, eriti veel seetõttu, et tegu oli alles sügisega.
Viimaks hingas ta sügavalt sisse ning viis enda silmad tagasi mehele, jäädes teda hetkeks vaatama. Unusta ära, hoiatas hääl tema peas, see vastik negatiivne hääl, mis oli tüdruku elu perse keeranud, vaata teda, ta pole sulle. Ta on kena, sarmikas, õpetaja. Tal on siht. Kus sinu siht on? Sa oled tühine, keegi ei vaataks kunagi sinu poole. Blair neelatas ning sulges hetkeks enda silmad, sundides need kurjad mõtted endast eemale.

"Ausalt öeldes küll," alustas Blair viimaks, "mul sisseelamisega raskusi terve elu olnud. Võib-olla on asi selles, et mul pole kunagi selleks piisavalt aega olnud. Kuus kasupere ja pidev ringireisimine, tead küll." Siin see oli. Killuke Blairi elust, mida tüdruk kunagi unustada ei saanud ning mis oli tema elu peapeale keeranud. Tänu sellele oli neidis vaikne, endassetõmbunud ning vajadusel ka agressiivne. "Kuid ma usun, et saan hakkama. Sellest aastast tuleb muutuste aasta, selles olen ma kindel." Seda öeldes levis lai naeratus üle tema näo ning tema sinised silmad lõid särama. Ta ei jõudnud ära oodata, et enda võimet praktiseerida saaks ning seda viimaks täielikult kontrollima õpiks. Samuti oli ta veidi ärevil ka enda sotsiaalsete punnituste pärast.

Ta kuulas meest ning viis pilgu viimaks noormehele, surudes end seljaga rohkem vastu tooli seljatuge. Kas Owen teeb praegu nalja või? "Raamatud," pomises neidis ilmselge pettumusega. Ta sai aru, et enne, kui ta üldse enda võimet praktiseerima hakkab, peaks ta selgeks saama mingi osa teooriast, aga kas ta peab tõesti seda praegu tegema? Neidis armastas lugemist ning kuna ta niikuinii eriti väljas ei käinud, oli ta enamjaolt ninatpidi raamatus. Ta võis mehe väljaotsitud köidikud ju ka sel ajal läbi sirvida kui ta enne magamaminekut midagi lugeda soovis.
Ta tõstis enda käe ühe raamatu suunas ning avas selle esimese lehe. "Ausalt öeldes ei oodanud ma midagi sellist, Owen," sõnas ta viimaks mehe eesnime kasutades. Tema tõsine pilk oli taas professorile viidud. Kas too alustas enda võime õppimist raamatutest?

Ei mingeid küsimusi neidise kasuperede kohta ning enda sisemused tänas tüdruk jumalat. Tal polnud mingit tahtmist noormehele enda nutulaulu ette lugema hakata, olgugi, et võib-olla olekski ta pidanud end tühjaks rääkima. Olgugi, et ta oli korduvalt käinud ka psühheaatri juures, takistas neidist see mõte, et naine, kellele ta enda elust ning päevategemistest rääkis, sai tema kuulamise eest palka. Vaevalt, et tedagi neidise mured korda lähevad.
Kuid antud hetkel ei pidanud tüdruk sellest juttu tegema ning ta sai korraks unustada kes ta on ning kust ta tuleb.

Mehe sõnade peale noogutas tüdruk vastumeelselt. Muidugi teadis ta, et Owenil on tuline õigus ning iga õpetaja alustaski tavaliselt teooriast, kuid sellegi poolest ei tahtnud neidis enda aega selle peale raiskama hakata. "Ma loeks need hea meelega läbi, kuid kas me peame enda aega praegu selle peale raiskama? Ma võin selle läbi lugeda ka siis, kui ma üksi olen. Sul niigi tegemisi," oli tüdruk kindel. Kuid juba peagi pakkus õpetaja isegi välja, et nad võisid midagi huvitavamat teha. Blair oli sellega rohkem kui päri. Tema silmad lõid särama ning ta sulges kõvade kaantega raamatu ning asetas selle vaikselt tagasi lauanurgale.

Jälgides põgusalt mida mees nüüd teeb, oli ta väga üllatunud kui tolle ideed kuulis. Sulg? Tüdruk oli metsas juba näidanud mida ta teha suutis, kuid ta soovis seda teha nii, et ta ära ei minestaks. Teine asi, millele tüdruk rõhku anda soovis, oli füüsiline kontakt. Oleks tore, kui ta ei peaks teisi puudutama selleks, et ka nemad elutu kivikujuna seisma ei jääks. "Olgu," lausus neidis sügavalt sisse hingates. Ta ajas end toolil rohkem sirgu ning võttis samamoodi natuke kõheldes noormehe käe vastu. Viies enda silmad hetkeks mehe omadele, lõi ta need peagi punastades maha. Kui piinlik. Ning järgmisel hetkel sulg noormehe sõrmede vahel ei värelenud enam. See oli tardunult seisma jäänud. Oleks väga võimalik olnud seda õhus liigutada nii, et see enam alla ei lange. Laia ning vägagi rahuloleva naeratusega viis neidis taas enda silmad mehele, oodates tema kommentaari. Mehe käest tüdruk lahti veel ei lasknud, sest nii oleks ta võinud ka Oweni enda tarduma panna.

Blair hingas sügavalt sisse ning vaatas tähelepanelikult sulge. Ei mingit võbelemist. See püsis kindlalt liikumatuna ühes kohas ning seda seni kuniks neidis tahtis. Juba mõne hetke pärast liugles see laia kaarega lauale, jäädes neidise ette. Tüdruk tõstis sule sõrmedega enda silme ette ning uudistas seda hetkeks. "Ei," lausus ta viimaks noormehe sõnade peale, "ma tunnen end väga hästi." See oli ka tõsi, sest enne noormehe eratundi tulemist oli ta korralikult söönud, olgugi, et ta närvitses nõnda palju, et söögiisu tahtis kaduda. Kuid siiski oli ta end sundinud, sest ta teadis, et Owenile ei oleks sugugi meeldinud, kui tüdruk oleks taaskord kokku kukkunud.

Viimaks asetas ta sule tagasi lauale ning ta pööras enda pilgu noormehele. "Sa... Sa ikka tead, et metsas ma panin korraks aja seisma, et sind lähemalt vaadata, eks ju?" küsis ta tasa kogeledes, huultel mänglemas naeratus. Ta teadis, et Owen saab vihaseks. Kuidas sa julged enda võimet Minu peal kasutada?! Iga inimene oleks pahane olnud, kuid neidis lootis, et Owen sai aru, et tüdruku kavatsused olid alati olnud head. "Mis tunne see oli, kui seda sinu peal kasutati?" päris ta viimaks, surudes end rohkem vastu pehme tooli seljatuge.

Miks? Kuidas oleks Blair pidanud sellele küsimusele vastama nii, et see aus oleks. Antud momendil, mil neidis seda teinud oli, oli põhjuseks uudishimu olnud. Ta tahtis näha milline näeb õpetaja, kes teda õpetama hakkab. Milline on mees, kes teda ilmselgete kurjade kavatsustega metsa jälitama asus. Kuid antud hetkel oleks ta seda hoopis teistel põhjustel teinud. Tütarlaps tundis segadust enda sees. Miks oli tal alati Owenit nii hea meel näha? Miks lõid tema põsed õhetama iga kord kui kutt teda vaatas või temaga kõneles? Miks tema käsi surises kohast kust noormees seda just hoidnud oli? "Owen, ma-," sõnas tüdruk, kuid ta vakatas. Ta ei teadnud, mida talle öelda! See kõik oli tema jaoks täiesti uus ning täiesti vale. Muidugi ka ühepoolne, kuid eelkõige vale, mees oli õpetaja ning Blair õpilane. Mis siis, et täisealine, kuid siiski.

Mis mõtted, Blair? Oled meie õpetajahärrast nii palju sisse võetud, et ei suuda ühte sekundit ka normaalset tema poole vaadata? näris pilkav hääl tema sisemuses. "Miks? Sellepärast, et näha, milline sa oled. Kuid kui mul oleks su luba, teeks ma seda uuesti, kuid seda selleks, et teha seda," sõnas ta väga kiirelt ning katkendlikult, süda ärevalt rinnus hüppamas. Ta tõusis enda toolilt, ajas end kikivarvukile ning järgmisel hetkel pomises ta vabandussõnad, millega ta noormeest suudles. Tema käsi, mis endiselt mehe käest kinni hoidis, tõmbus pingule ning vaba käsi sirgus kõrgustesse, mehe põsele, mida ta õrnalt enda pöidlaga silus. Kust kohast oli Blair sellise julguse võtnud, et midagi säärast üldse mõelda või teha, seda ta ei teadnud. Ning olgugi, et ta ei kasutanud enda võimet, oli tal tunne, et aeg nende ümber seisab ning keerleb.

Ilmselt oli see viimane õhtu akadeemias. Ilmselt keeldub Owen Blairi õpetamast ning läheb räägib Marcusega, et ta tüdruku koolist välja viskaks. See oleks tundunud ääretult loogiline, kuid praegu tundis ta, et elab ainult ühe korra ning miks mitte... Kasvõi sekundiks, seniks kuni Owen ta ära lükkab ning kabinetist välja viskab, mis ilmselgelt ka nüüd juhtub.

Kust kohas oli Blair sellise julguse ning vabaduse võtnud, seda ei teadnud neidis isegi. Ta ei oleks elusees midagi sellist teinud, kui ta poleks akadeemias käinud, kuid nähes, kui vabalt inimesed siin üksteisega suhtlesid, siis miks ka mitte. Muidugi ei näinud ta kedagi õpetajat suudlemas näinud, kuid antud hetkel oli neidise suureks eeskujuks tema kasuõde Sophia, kes ju käis ka õpetajaga! Olgu, tüdrukul oli küll keelatud Marxi tundidest osa võtmine, kuid antud hetkel ei puutunud see asjasse. Miks t e m a siis ei võinud?
Tüdruk poleks elusees midagi sellist teinud, kuid esimest korda tundis ta midagi imeliku. Tundis, et keegi kaitseb teda ning hoolib temast. Loomulikult tekitas see tüdrukus heaolu ning mingit sorti tahtmise. Ning ta ei saanud arugi, et nüüd, kui ta huultpidi noormehega koos on, on see tegelikult väga väär. Veel.

Kas see olekski pidanud niimodi olema? Suudlus kestis ehk ainult kaks sekundit enne, kui noormees enda pea kõrvale pööras. Aeglaselt vajusid tüdruku käed kõrvale ning alles siis sai ta aru, mida ta korda oli saatnud. Blair oli ilmselgelt kaotanud igasuguse respekti Oweni silmis.
Õhku ahmides astus neidis paar sammu tahapoole ning vaatas samuti kõrvale, teadmata, mida öelda. Korraga oli tal piinlik, valus, kuid eelkõige piinlik, et ta üldse midagi sellist mõelnud oli. Mida sa lootsid siis? Et sa meeldid talle? Vaata ennast, sa oled eikeegi! ütles kole hääl tüdruku peas.

Viimaks tõstis neidis enda läikivad sinised silmad tagasi Owenile ning alles nüüd julges ta välja hingata. "An-anna andeks. Ma ei tea, mis..." kogeles tütarlaps väriseva tooniga. Ta sulges hetkeks enda silmad ning neelatas valjult, et see tobe nutuklomp enda kurgust eemale peletada. Blair ei olnud kunagi kellegi ees nutnud ning ta ei kavatenud seda ka praegusel hetkel teha, mis siis, et see kõik oli tegelikult tema süü. Heledajuukseline neidis poleks sugugi imestanud, kui mees oleks ta enda kabinetist välja visanud, keeldunud tüdruku õpetamisest ning lasknud ta isegi koolist välja visata. Kuid neidis oli valmis sellega riskima, sest killukest õnne oli seda väärt, ka siis, kui see kõik ainult paar sekundit kesta oli jõudnud.
"Owen, ma... Palun anna andeks," sosistas ta vaikselt, nõjatudes käega vastu tooli seljatuge, millel ta ennist istunud oli. Antud hetkel soovis ta, et tal oleks veidi teistsugune võime - aja tagasikerimine, et ta saaks korrata enda tehtud viga.