These are your rules, not mine

Kuuldes neid samu kahte sõna nüüd Justini suust kostumas, turtsatas Sierra kergelt. Need kõlasid tõesti totralt. "Mis jumalanna," vangutas neidis pead, "kõigest üks pisikene tumedapäine fööniks," lisas ta vaikselt. Enda võimest pole näitsik kunagi noormehega rääkinud, vähemalt mitte nii otse ja veel pole ta kasutanud sõna 'fööniks', mis ütleb ilusti ära, kes neidis on. Aga hetkel võis ta seda kasutada ka lihtsalt metafoorina.
"Lihtsalt kirjeldan seda Justinit, keda ma tean peaaegu seitse kuud, kui võtame need paar kuud suve vahelt ära," muigas Dale kergelt õlgu kehitades. Nagu ilu on vaataja silmades, siis järelikult on sama lugu ka teiste inimeste olemusega.

"Ma tean," muigas Sierra kergelt, vaadates noormehele kerge uhkusega otsa, kui viimane tema juukseid kergelt sasis. Arvestades näitsiku elustiili, kuidas ta üldse paigal ei suuda püsida ja pidevalt peab nagu turbojänku ringi kapslema, siis imestas Dale päris tihti, kuidas tema soeng on niigi normaalse välimuse suutnud säilitada. Tema juuksesalgud ristusid täpselt nagu ilm juhatab ja korralagedus seal üleval oli neidise jaoks tavaline nähtus. Seega poleks Justini tugevam sasimine midagi veel hullemaks muutunud. Äkki oleksid need sassis juuksesalgud isegi tagasi oma kohale läinud ja moodustanud ühe sirge paremale küljele hoidva joone, mis võiks isegi defineerida näitsiku peas olevat segadust soenguna.
Justini järgmiste sõnade peale Sierra turtsatas vaid kergelt. Vot sellepärast ei kipugi neidis enam enda olemust teistele ütlema, kuna viimased ei saaks lihtsalt temast aru. Kõigi jaoks oli fööniks puhtalt mütoloogiline linnukene, kes aeg-ajalt süttis leekidesse, et ärgata tuhast noore kena linnuna, kes murdis teiste lindude südameid. "Eks meil kõigil on omad katkised klaasid kuskil kapis peidus," kehitas Dale õrnalt õlgu, viimata pilku noormehelt kõrvale. "Aga nüüd aitab sellest masendavast jutust. Palun, teeme midagi põnevat, muidu ma jään lihtsalt siia katusele magama ja kukun veel külge pöörates alla," lisas neidis, turtsatades valjult. Ta pidi ikka see rõõmsameelne turbojänku olema, mitte mingi filosoof, kes arutab keset ööd kuskil katusel eluolemuse üle.

"Või sa lased mul alla kukkuda, ma poetan paar pisarat, tõusen üles ja annan sulle tappa selle eest, et sa lasid mul üldse magama jääda, kuna polnud nõus midagi põnevat tegema," pakkus Sierra turtsatusel ka teise valikuvariandi välja, vaadates kergelt pead küljele kallutades Justinile otsa. Peagi ajas ka tüdruk ennast püsti. Tõmmanud kätega üle pükste, et need suuremast sodist puhtaks pühkida, kõndis ta Justinile järele. "Jumal tänatud. Sa polegi seda unustanud. Mulle meeldivad keelatud asjad," muigas Dale laialt, vaadates korraks veel metsa ja kooli poole. Vaevalt keegi neid siia sellisel kellaajal enam kiusama tuleb. "Ka ohtlikel kohtadel on oma ilu ja meeldivad keelatud küljed," ei nõustunud neidis poisiga.

"Sama hästi võiks öelda, et keelatud dorm on ohtlik. Kas sa oled näinud keldrit või katusetalasi idapoolses otsas? Ime, et see maja veel püsti püsib. Aga ometigi on see põnev," kergitas Sierra kulme, vaadates väljakutsuvalt Justinile otsa. Tüdruk jäi siiski endale kindlaks, et ka ohtlikud asjad on põnevad.
Roninud Justini järel redelist alla, hüppas neidis eelviimaselt pulgalt lihtsalt maha, maandudes vaikselt, tegemata peaaegu ühtegi häält. She was like a ninja.
Näitsiku pruunid silmad kohandusid pimedusega üllatavalt hästi ja tegu polnud ühe tema ande boonusega. Kui Justin valguseallikaks enda telefoni välja võttis, turtsatas Dale kergelt. "Las ma muudan su elu lihtsamaks ja hoian su telefoni akut kokku," sõnas neidis vaikselt. Tõstnud parema käe peopesa enda ette, jälgis tüdruk, kuidas selle peale kogunesid pisikesed sädemed, mis moodustasid valgust andva tulekera, mis jäi nende ette õhku hõljuma. "Parem?" kergitas Dale kulme, viies enda silmad Justinile. Nüüd tuleb näitsikul ainult keskenduda puhtalt valguse hoidmisele. Noormehe pika monoloogi peale kergelt naerma hakanud, vangutas neidis vaid õrnalt pead, lastes Justinil neid kuhugi juhatada.