When the day turns into night

Ka Owen oli terve see nädal pühapäeva oodanud selleks, et viimaks rahulikult hingata ja kooli ümbrust rohkem uurida. Eelneval nädalal oli juhtund nii mõndagi ja tal oli lihtsalt vaja natuke maha rahuneda ja teiste asjadega tegeleda.
Päev möödus tema jaoks aeglaselt. Ta üritas raamatut lugeda, tutvuda veel rohkem kooli siseõuga, koridoride ning kolleegidega, kuid viimased ei paistnud eriti tutvustest huvitatud olevat, seega otsustaski Owen nad viimaks rahule jätta ja oma asjadega edasi tegeleda. Natuke aega tegeles ta ka planeerimisega, mõtles välja mida teha õpilastega järgmises tunnis ja kuhu nendega minna. Kaua nad ju ei saa kehalise kasvatuse tundi mängida, nad pidid ikkagi tõestama, et teavad kasvõi seda, milliseid marju või seeni süüa kui nad näiteks metsas ära eksivad või kuidas mõnda relva kasutada. Viimasteni jõuavad nad aga natuke hiljem, võib-olla mõne kuu pärast kui ta on jõudnud otsusele millega üks või teine õpilane kõige paremini hakkama saab. Oleks ebaaus sundida kedagi ülekaalulist viite kilomeetrit jooksma kui on ilmselge, et ta ei suuda seda teha. Sellepärast tahtiski ta välja juurida kõik anded, eelkõige mõistuse kohalt.

Koolist välja astudes oli ta sihitult juba tunde ringi jalutanud, mõistmata õieti kuhu ta läheb, kuid sellegi poolest pani ta ikkagi tähele mis suunas ta kõnnib. Mõne aja pärast jõudis kaugustest kostev kohin tema kõrvu ja Owen jõudis järeldusele, et ta oli kose juurde jõudmas. Kuna see oligi vist koht, kus ta ei olnud veel käinud, otsustaski ta sinna suunas minna, kuid üllatus peagi, nähes, et ta ei ole ainuke, kes seal juba oli.

Owen, nii palju kui ta oma mälu pingutas, ei suutnud tütarlapse nime meelde tuletada, kuigi ta oli neidu mitmeid kordi kooli peal näinud. Ta ei hakanud isegi nuputamisega pead vaevama vaid vaatas huvitatult pealt seda, kuidas too oksaga treenis. Talle pakkus huvi see, kuidas tütarlaps liikus: kiirelt ja tema löögid olid tugevad, kuid kui palju oli kasu sellest, et ta peksis nähtamatut vaenlast, kes ei hakanud isegi vastu? Kõige üllatavam oligi vist see, et õpilane ei paistnud üldse väsinud olevat. Üllatuse võttis ta aga tagasi siis, kui nägi, et ta pani oksa põlema, kuid leegid ei levinud nii, nagu nad tavaliselt oleksid pidanud. See vaimustas Owenit ja ta astus edasi.

"Väga huvitav," kommenteeris noormees. Tal oli hea meel, et vähemalt keegi tegeles siin võitluse ja tõelise enesekaitsega. Siis talle meenus, et ta võis endast jälitaja mulje jätta ning ta raputas kergelt pead, pahandades selle üle, et ta oli taaskord ühele õpilasele niimoodi otsa põrganud (mitte küll otseses mõttes). Ta juba tahtis vabandama hakata, kuid otsustas siiski vait olla selles osas. "Kooli võimlas saab ju ka harjutada. Miks te siia tulite?"

Owen märkas tules muutust kohe, kui tüdruk tema poole pöördus ja oksa maha pillas. Ta astus rutakalt õpilase juurde, kuid peatus siiski paar meetrit temast eemal. Oleks ta üldse nõus haavade parandamisega?
Ning siis hakkas too kõnelema. Kas kõik õpilased siin koolis olid nii ninakad ja ebaviisakad? Ta oli küll tavaliste inimestega töötanud, kes käitusid samamoodi, kuid siin oli vist mingisugune kompleks, et kõik olid väga erilised ja ideaalsed. Võib-olla nii oligi, kuid need lapsed pidid arvestama, et maailmas oli väga palju inimesi ja suure tõenäolisusega leidus täpselt samasuguse võimega veel sadu, kui mitte tuhandeid inimesi.
Ta vaatas vaikides pealt kuidas Sierra vett käele kallab ning ohkas siis vaikselt. Ta peaaegu tundis omal nahal kuidas see põletus pulseerib ning ta vangutas kergelt pead. "Olgu, sinatame," pomises ta vaikselt, allaandlikult. Muudmoodi siin õpilastega vist läbi ei saanud. Huvitav, kas see tekkis soovist paista võrdsetena või neid lihtsalt ei huvitanud õpetajate seis?

"Kas tohib?" küsis ta ettevaatlikult kui oma käe välja sirutas ja Sierrale otsa vaatas:"Ma parandaksin su haava ära kui sa seda lubaksid."

Kui Owen oleks teadnud, et Sierra suutis ise enda haavu ravida, ei oleks ta vist enda abi nii väga välja pakkunud sest nagu ta aru sai, siis inimesed ei soosinud eriti seda, kui ta oma abi pakkus.
Ent tüdruk ulatas oma käe talle sellegi poolest ja Owen hoidis oma käsi tolle peopesa kohal. Koheselt hakkas neidise haav õrnalt kumama ja heledad vöödikesed puudutasid haava, mis automaatselt ja kindlalt paranema hakkas. Lõpuks tõmbus mees eemale ja langetas oma käe ja vangutas pead. "Ei, mulle sobib sinatamine ka," ütles ta vaikselt ja vaatas siis oksa poole, maas vedeles.
"Kaua sa võitluskunstidega tegelenud oled?" uuris mees uudishimulikult. Ta võttis oksa kätte ja vaatas seda ettevaatlikult. Ega Sierra selle tema käes põlema ei pane? Kuigi tema haavad paraneksid koheselt, siis Owenile ei meeldinud idee, et tema riided võiksid ka põlema hakata.

"Siis sul vedas kui su isa otsustas sind sellegi poolest õpetada," arvas Owen õlgu kehitades. Ka tema oskas võidelda. Kuidas muidu oleks ta sobinud ellujäämisõpetajaks kui ta ei oleks osanud enesekaitset näiteks? "Selles on su isal õigus," nõustus mees vaiksel häälel, silmitsedes endiselt oksa enda kätevahel. Siis liikusid tema sinised silmad tütarlapsele ja ta vaatas neidu korraks uurivalt. Lihtsalt niimoodi teda vaadates ei oleks ta küll öelnud, et tegu oleks neidisega, kes oskaks ennast kaitsta. Nagu enamus tüdrukuid selles koolis nägi Sierra täiesti süütu ja tavaline välja. Muskleid ka ei paistnud tal olevat, kuigi Owen pidi nentima, et tegu tundus olevat üsnagi sportliku tütarlapsega. Ilmselt ei tegelenud ta peale enesekaitsega aga mitte millegagi. Ei mingisuguseid jõuharjutusi või muud sellesarnast. Vähemalt seda ta arvas, kuid Owen teadis, et ta oli halb hindaja, eriti kui asi läks välimuse peale.
"Tead mis," ütles ta järsku, langetades viimaks pilgu. "Me võime koos vehelda kui tahad. Ma ei ütleks, et ma oleksin ideaalne selles suhtes, kuid ma oskan nii mõndagi."

Owen naeris vaikselt. Küll ta paari aasta pärast neid sinikaid hakkab saama, praegu ta nautis aga seda, et oli immuunne peaaegu kõigele, mis teda haavata võis. Ja ta nõustus Sierraga. Ilmselt oli temaga võitlemine poole parem kui kellegi nähtamatuga: vähemalt oli tal võimalus ennast kaista ja tõsiselt ennast proovile panna.

Ta heitis kepi eemale ning võttis tagi seljast ja pani selle korralikult voltides kõrvale. Nüüd jäi ta lihtsalt pikkade varrukatega pluusi väele. Tal hakkas koheselt jahe, kuid ilmselt paar minutit hiljem, kui nad hakkavad juba tõsiselt harjutama, hakkab tal jälle soojem. Owen tõstis käed kõrgemale ja vaatas Sirelle otsa. Viisakusest ja soovist anda talle võimalus midagi teha, ootas mees, et neidis esimese sammu teeks.

"Kas me seame reeglid ka paika?" uuris Owen siiski. Targem oleks ju mingisugused piirid ette määrata.