Baby don't hurt me, don't hurt me, no more

"Ma arvan ka. Nii et pane oma vaim valmis," lausus Alexandria muiates, kui kuulis, et Remygi arvas, et homne harjutamine neile mõlemale raskem tuleb kui tänane. Alexandria jaoks oli juba tänanegi raske olnud, kes teab siis veel, milline see homne päev tuleb. Kuid samas meeldisid neiule väljakutsed ning kindlasti tahtis ta proovida kõike, mis aitaks tal oma võimet paremini tundma ja kontrollima õpetada. "Nüüd siis tead. Ja see ligub minuga ju kaasa! Kas see nõuab mingit erilist pingutust ka?" uuris tüdruk, silmitsedes enda ümber olevaid leeke. Tuli tõesti meeldis talle ning neidis tundis, et oleks isegi praegu valmis uuesti harjutama... Kuid seda ei hakanud ta siiski pakkuma, pigem ootab homseni. Kuulnud siis noormehe viimaseid sõnu, viis Alex oma pilgu kutile. "See kõlas juba peaaegu nagu mingi pakkumisena hakata minu isiklikuks kõndivaks radiaatoriks või rääkivaks välgumihkliks," lausus tüdruk, olgugi et tegelikult kõlas see isegi natuke nii, nagu oleks Remy koguni pakkunud Alexile sõprusest midagi enamat, või nii.

Alexandria noogutas Remy sõnade peale. Loomulikult peab neidis ise ka vaimu valmis panema. Vabadel hetkedel ta muidugi oma võimet üksi eriti harjutada ei saanud, kuna ta lihtsalt ei leidnud inimest, kelle peal seda teha. Ja kui mõnikord juhtuski, et ta kogemata kellelegi valuhoo suutis tekitada, siis lõpetas neiu selle ikkagi kohe ära. Iseasi muidugi, kui seda kasutada enesekaitseks, aga seda polnud tal siiani vaja läinud. Kuulates siis kuti vastust oma küsimusele, viis Alex oma pilgu ka talle. "Paistab, et sul vedas oma mentoriga sama palju kui mul," muigas tüdruk siis, sest tema mentor ju ka üsna järjepidev oli. Näiteks ei lasknud Remiel neiul lihtsalt alla anda, kui ta mingit ülesannet teha ei tahtnud, vaid pigem provotseeris teda, mis iseenesest oli päris tark tegu. "Noh, ikkagi on see lahe. Ma olen isegi kade, et sa oma võimet nii hästi kontrollida suudad," lausus tüdruk siis õige pisut vastumeelselt, kuna tunnisada kellegi peale kade olemist oli ikka päris raske. Kui oma sõnu oli Alexandria vist pigem naljaga mõelnud, siis Remy vastus kõlas kuidagi hoopis tõsisemalt. "Sa tunnedki ennast kõndiva välgumihklina või mida? Mida sa juba mõnda aega tundnud oled?" küsis Lexandria siis, kuigi ta juba aimas, kuhu Remy oma sõnadega tüüris, ning ausalt öeldes hirmutas see neidu. "Ei! Ei, tead, ära parem vasta sellele. Sa ei tohi nii," teatas tüdruk järgmisel hetkel, automaatselt oma sammu veidi kiirendades.Mitte et Remy poleks talle meeldinud, pigem polnud neidis kunagi arvanud, et nende vahel võiks midagi muud olla. Nad olid ju sõbrad. Ja pealegi ei tulnud Alexil suhtes olemine just hästi välja ning nende sõprust ta rikkuda ei tahtnud..

"See tuleb sul hästi välja, sest sa oled tegelikult päris hea õpetaja. Isegi kui ma mõnikord sulle vastu hakkan või sind kuulata ei taha," lausus Alexandria ning naeratas kergelt. Tegelikult arvas ta sedagi, et Remy temaga head tööd teeb, sest neiu tundis ise ka, kuidas ta ikka pidevalt arenes. Kerge naeratus püsis tema huulil ka siis, kui noormees mainis, et uskus, et varsti suudab neiugi oma võimet sama hästi kontrollida. Unistada ju võis. Naeratus kadus Alexi huulilt aga kohe, kui ta kuti sõnades peituvast vihjest aru sai. "Mida?" nõudis Lexi, kui Remy tal oodata palus. Samas ei aeglustanud ta oma sammu ega vaadanud enam ka mehe poolegi. "Ma kuulan sind, kui sa lubad, et sa ei ütle rohkem mitte midagi sellist, mis võiks meie sõpruse ohtu seada," lausus ta Remy küsimusele veidi isegi hoiatavalt vastuseks. Jooksma ta hetkel veel hakata ei plaaninud, kuid siiski oleks neiu juba kiiremini elumaja juurde tahtnud jõuda, sest nende jutuajamine oli üsna ootamatu suuna võtnud.

"Seda on väga hea kuulda," lausus Alexandria, kui kuulis, et ta polnudki kõige hullem. Ilmselt oli asi selles, et just Remiel tema õpetajaks oli, sest mõne teise õpetajaga tujutseks ta ilmselt rohkem. Remy oli aga neiu sõber ja need harjutamise tunnid olid ka tüdruku jaoks rohkem nagu lihtsalt koos olemised, et lisaks harjutamisele ka niisama tore oli olla. Kuulnud, et noormees tahtis midagi öelda, kuid ei saanud garanteerida, et ta ei ütle seda, mida neidis kuulda ei taha, ei vaadanud tüdruk endiselt kuti poole. "Ja mina ütlesin, et sina meeldid mulle ka! Aga just sõbra mõttes, sest sa oled mu parim sõber, kurat võtaks!" hüüdis siis Lexi isegi pisut kurjalt, kuigi ta ei tahtnud Remy peale karjuda. "Miks sa seda üldse mulle rääkima hakkasid? Arvad tõesti, et sa suudad nüüd edasi lihtsalt mu sõber olla? Sama hästi võid sa kõik muu ka välja öelda," lisas Alex ärritunult, kuigi oli üsna kindel, et Remiel hoiab siiski oma suu kinni.

Alexandria ei tulnud esialgu selle pealegi, et peaks püüdma rahuneda ning ehk samuti sügavalt sisse-välja hingama. Ta lihtsalt oligi selline kiiresti ärrituja ja sõjakas, nagu praegu näha oli. Ja Remy peale hääletõstmist ei pannud neiu ise alguses tähelegi, see käis kuidagi nii automaatselt. "Oled nii kindel? Võib-olla oleks mitte kunagi parem olnud!" teatas tüdruk kuuldu peale ning viis oma pilgu siis lõpuks Remyle. Miks pidi kutt järsku nende sõpruse ohtu seadma ja millegi sellisega lagedale tulema? "Ära ütle seda!" pahvatas Alex omakorda siis, kui Remy ikkagi välja ütles, et neiu talle rohkem kui sõbrana meeldis. Neiugi pani tähele, kuidas leegid tema ümber ühel hetkel justkui suuremaks lahvatasid, ning vaistlikult tõmbus ta veidi tagasi, kuigi seda ainult korraks. "Sa võid need leegid kustutada, mul on palav!" teatas tüdruk seejärel, olgugi et see päris tõsi polnud. Aga ega tal just väga külm ka enam polnud ja pealegi hakkasid nad juba elumajale lähenema. Kuulnud siis, kuidas Remy järgmisel hetkel vabandas, raputas näitsik pead. "Mis nüüd saab?" nõudis Alex seejärel. "Unustame me selle vestluse ja oleme sõbrad edasi või mis?" pöördus ta küsimusega Remieli poole, kõndides siiski edasi.

"Võib-olla," vastas Alexandria napisõnaliselt, kui Remiel arvas, et tüdruk niikuinii tema peale vihastanud oleks. Aga ikkagi oli Remy ikka väga vale aja ja koha valinud selleks, et oma tunnetest rääkida. Sest neil oli just tore õhtu olnud ja neiu tajus isegi, kuidas ta kuti minevikust kuuldes temaga isegi lähedasemateks sõpradeks oli saanud... Oli siis vaja see kõik ära rikkuda? "Mulle meeldiks küll mõelda, et oskan," lausus neiu selle peale, kui Remy teatas, et Alex valetada ei osanud. Ilmselt tundis noormees teda samuti piisavalt hästi, et seda öelda, isegi kui neiule see hetkel ei meeldinud. Kui leegid tema ümbert kadusid, vaatas Alex hetke nõutult ringi ning tajus, kuidas külm õhk nüüd taas temani jõudis. Aga mis sa ikka teed. "Ja ära mitte mõtlegi mitte kunagi enam mulle öelda, et ma sulle meeldin või midagi muud säärast. Selle teemaga on kõik. Sa oled endiselt mu parim sõber," lausus siis Lexi veel. Alex ise arvas küll, et see jutuajamine oleks parem täielikult ära unustada.