Baby don't hurt me, don't hurt me, no more

Alexandria noogutas ka nüüd Remy sõnade peale. Päris psühhopaadiks ta noormeest ei pidanudki, olgugi et too oli päris hullude asjadega hakkama saanud, nagu ta just rääkinud oli. Kui Remy järgmisel hetkel vaikides teda kuulas ning siis lõpuks teda üldse tänas, ilmus neidise huulile õrn naeratus. "Sa ei pea mind tänama," lausus tüdruk ning pööritas kergelt silmi, kuni lõpuks oma pilgu taas Remyle viis, kui too oma käe välja sirutas ning neiu näol olevad paar juuksesalku ära lükkas. "Sa tead, et sa oled üks vähestest inimestest, kellega ma nii hästi läbi saan. Ma ei taha, et see muutuks selle pärast, mida sina või mina kunagi ammu teinud oleme," lausus Alex ning silmitses Remieli. Pealegi ei tundnudki ta siis veel kutti, kui too püromaan oli ning need kaks inimest põlema oli pannud. Võib-olla oli hea, et noormees neiule oma minevikust rääkis, aga tüdruk arvas siiski, et ei pea sellest väga suurt numbrit tegema.

Alexandria naeratas kergelt, kui Remy talle kinnitas, et noorte minevikud nende häid suhteid kuidagi ära ei riku. See oligi täpselt see, mida tüdruk kuulda tahtis. Ta püüdis mitte lasta ennast häirida sellest, mida Remy kunagi ammu teinud oli, ning mida rohkem neiu sellele mõtles, seda enam taipas ta, et need teod ei omagi ehk tema jaoks nii suurt tähtsust. Remiel oli ikkagi ta lähedane sõber ning teda mõne minevikus tehtud teo pärast kaotada oleks lihtsalt nõme. Tüdruk silmitses mõnda aega lihtsalt kutti, ka siis kui too oma pilgu leekidele viis. Hetkeline vaikus sobis ka temale, hea oli lihtsalt lebada seal tulesõõris, kus oli soe, ning ka see oli hea, et Remy seal temaga koos oli. "Remy!" lausus näitsik siis hoopis kergelt naerdes, kui noormees ta ühel hetkel endale kaissu haaras. Tegelikult polnud Alexil selle vastu muidugi midagi ning tõttöelda olekski ta praegu kutti niikuinii kallistada tahtnud, sest tundis isegi, et nende sõprus justkui tugevamaks tänu sellele jutuajamisele oli saanud. Tuleb tunnistada, et seal Remy kaisus olla oli ka meeldivalt mugav, ning kuulnud veel mehe sõnu, ilmus neiu huulile taas kerge naeratus. "Mul on ka hea meel, et sina mul olemas oled," lausus Alexandria siis veidi laiemalt naeratades. 

Kuna Alexandria ja Remy nii lähedased olid, oleks ka neidis kuti nimel paljukski valmis olnud. Kuigi tuleb tõdeda, et neil mõlemal olid küllaltki vägevad võimed ka, nii et ei tea, kui palju nad kumbki just kaitset vajasid. "Ei midagi," raputas neidis pead, kui Remy küsivat häält kuulis, ning oli lihtsalt hetke vait ja hingas sisse noormehe lõhna, kui Remiel tüdruku korraks enda kaissu tõmbas. Saanud ka ühe põsemusi osaliseks, muigas näitsik kergelt, kuid järgmisel hetkel lasi noormees ta jällegi lahti ning tüdruk sättis ennast taas selili maha. Tegelikult oleks võinud Remy kaisus isegi pikemalt olla... "Peaks või? Mul on siin ka hea olla," lausus tüdruk seejärel ning silmitses juba hämarduvat taevast, sest ei tahtnudki justkui veel ära minna. "Millal me järgmise harjutamise tunni teeme?" küsis Lexi mõne hetke pärast, viies oma pilgu Remyle.

Korraga vaenlast piinata ning teda tulega hirmutda või lausa põlema panna oleks päris võimas küll. Kuid samas ei kontrollinud Alexandria oma võimet veel piisavalt hästi. Tal oli veel Remyga mitmeid ja mitmeid ühiseid tunde vaja, et ükskord nii kaugele jõuda, et ta oma võimet juba kindlamalt oskaks taltsutada. Mis neiu tunnetesse puutus, siis hetkel oli Alexandria kindel, et teda ja Remieli seob ainult tugev ja lähedane sõprus, millelegi rohkemale ei osanud ta isegi mõelda. Ja kuigi talle meeldis noormehe kaisus olla, ei järeldanud tüdruk sellest kuidagi moodi, nagu tähendaks see seda, et ta kutiga kohe suhet oleks tahtnud. Kui ta Remy tunnetest teadnud oleks, oleks olukord vist veidi keerulisem olnud ning tüdrukule ka rohkem mõtlemisainet pakkunud. Samas oli Remy hetk tagasi talle lubanud, et nende sõprus ei muutu, nii et praegu oli Alex päris rahul ja uskus, et nende läbisaamine selliseks jääbki. "Mina ei taha veel minna," lausus neidis mehe sõnade peale. Olgugi, et juba hilja oli ja väljas pimedamaks hakkas minema. "Kui sa tahad, siis sa võid minema hakata, aga mina jään küll veel siia," sõnas ta veel ning pani hetkeks koguni silmad kinni. Järgmisel hetkel tegi ta silmad siiski uuesti lahti ning vaata Remy poole, ajades ennast seejärel istuma ka. "Sa tead küll, et mulle ei meeldi sind kannatama panna!"  lausus Alexandria, sest tema andmete kohaselt pidi noormees seda küll teadma, isegi kui too nalja tegi tahtis Lexi lihtsalt kindel olla, et tüüp seda ikka teadis. "Homme? Nädalavahetusel? Järgmisel nädalal?" hakkas tüdruk siis võimalikke päevi pakkuma. 

Alexandria huulile ilmus rahulolev naeratus, kui Remy arvas, et võib natukeseks veel pankrannikule jääda. Täpselt seda neidis lootnud oligi. Sest üksi ilma tulesõõrita oleks seal üsna nadi seda rannikul olemist nautida olnud. Jah, vähemalt polnud veel öö, kuigi väljas läks küllaltki kiiresti pimedaks küll. Aga samas ei saanud öelda, nagu oleks neidisel midagi pimeduse vastu, pigem just vastupidi. Öö meeldis talle, samamoodi nagu ka pimedus. Ainus asi, mis teda takistas pidevalt öösiti väljas luusimast, oligi see, et elumajas siiski mingi järelvalve oli ja mingid öörahu kellaajad olid ka ikkagi olemas. "Päriselt?" küsis neidis, kui noormees mainis, et talle juba homme harjutamiseks sobis. Tüdruk polnud seda isegi loota osanud. "Jah! Ma tahaks homme proovida, kuidas oleks oma võimet kasutada siis, kui elav tuli mul läheduses on, et ma saaksin sellelt energiat ammutada," käis tüdruk välja oma soovi. Ta polnud küll kindel, kas Remy saaks talle tuleleegi tekitada, kui ta ise samal ajal piinleks, kuid kui ei saa, siis on alati võimalus ise lihtsalt tuli süüdata. "Ja tegelikult olen ma nüüd valmis tagasi minema," teatas Alex järgmisel hetkel, tõustes püsti ning oodates, et ka Remy temaga liituks, et nad koos tagasi minna saaksid. See oli küll ehe näide sellest, kui kiiresti tüdruku tujud mõnikord vahetuda võisid, sest alles mõni hetk tagasi oli ta kindlameelselt veel pikemaks ajaks pankrannikule jääda tahtnud...

"Okei. Nüüdsest alates hakkan ma sind veel tihedamini meie väikeste eratundidega tüütama. Minu pärast võiks me iga päev ka harjutada," muigas Alexandria. Tema sai nii lihtsalt üha enam oma võime käsitlemises paremaks ning see ju tema eesmärk oligi. Kuigi natuke pidi siiski mõtlema Remyle ka, sest vaevalt, et kutt tahaks päris iga päev piinelda... Kuulnud seejärel noormehe sõnu, lõi Alexi pilk korraks särama, sest mõte sellisest võimsast võimete koosulusest pani ikka natuke huvituma küll. "Ma pean juba sind selle pärast napakaks, et sa mu mentoriks hakkasid. See inimene, kes nõustuks meie ühise võimete katsetamise ohvriks olema, peaks ikka peast no täiesti segane olema," mainis neidis siis kergelt turtsatades. Ja ka tema arvas, et vaevalt see lubatud oli. Kellelegi tule otsa panemine jätaks ju ohvri kehale ikka mingeid jälgi, olgugi, et Alexi võime inimesi piinata käis ainult läbi mõtete ja oli pelgalt illusioon. "Aga kujuta ette, me oleks ikka vägev tiim," pidi Lexi märkima, sest nende kummagi niigi ohtlikud võimed oleks koostöö tulemusel ilmselt veelgi võimendunud. Kui Remiel järgmisel hetkel tulesõõri nende ümbert kaotas, tundis neidis küll automaatselt, kuidas väljas tegelikult küllaltki jahe oli. Ja kui Remy ennast samuti püsti ajas, ei raisanud tüdruk palju aega, vaid hakkas kohe õpilaste elumaja poole sammuma, tõmmates enda käed oma nahktagi varrukatesse. 

"Suurepärane!... Okei, võib-olla iga päev päris mitte, aga tihedamini võiks harjutada küll," leidis Alexandria, kui nüüd hetke järele mõtles. Mõnikord oli neil kummalgi ilmselt ikka muud tegemist ka ning muid plaane, mis harjutamisega kuidagi kokku ei sobinud. Aga hea meel oli neiul sellegi poolest, et noormees nii lihtsalt nõus oli tema jaoks aega leidma. "Me peaks ilmselt kellelegi selle eest maksma, sest vaevalt, et keegi vabatahtlikult piinelda ja põleda tahab," turtsatas Lexandria. "Kui me just kedagi ära ei röövi ja teda siis piinama ei hakka," lisas neiu mõtlikult, justkui kaaluks päris tõsiselt ka seda varianti. Kui nad siis tagasi jalutama hakkasid, siis küsimust kuuldes viis tüdruk oma pilgu Remyle. "Ei saa just öelda, nagu väljas soe oleks," vastas ta õrnalt muiates, siiski tahtmata tunnistada, et tal külm oli. "Kuigi enne seal maas tulesõõris olles oli palju parem olla küll," lisas Alex ja pani jaki varrukatesse tõmmatud käed veel rinnale risti, sest tundus, et nii võib veidi soojem olla.