Taasavastamas

Koopad oli koht, kus Damian käis suhteliselt tihti ning tavaliselt üksi, sest see oli suurepärane ning privaatne koht kus kilpi harjutada. Viimasel ajal käisid koobastes aga peod alaealiste noorte poolt, kes rikkusid ära nii noormehe tuju kui ka tema motivatsiooni koobastes midagi teha või sinna tulla. Kuid seistes mõni minut koopasuu ees ning kiivalt kuulates, leidis noormees, et seekord läheb tal õnneks. Ta oli endale mugavad riided selga pannud - tumedad teksad, põlvedeni ulatuv must meestemantel, mille hõlmad lahti olid ning tumehall V-kaelusega särk. Tema tumepruunid juuksed olid taaskord sassis, justkui oleks ta just voodist tõusnud, kuid tema meeled olid erksamad kui kunagi varem. Enda võime harjutamine ning selle esilekutsumine oli miski, mis noormeest paelus.

Jõudnud viimaks koopasse, käed sügavale taskutesse surutud, võttis noormees suuna kristall-selge järve suunas, kuid kui ta sinna jõudis, seisatas ta järgu, ilme rohkem üllatunud kui pettunud. Seal siiski oli keegi. "Vabandust," lausus noormees kogeledes, tõmmates kiirelt käega üle juuste, et paar üksikut kangekaelset salku silme eest eemale lükata, "ma olin suht kindel, et siin ei ole kedagi. Ma ee, tulen hiljem tagasi." Ta köhatas veel vabandavalt ning pöördus ringi, et lahkuda või leida mingi teine koopaava kus harjutada.

Hoides käsi endiselt taskutes jäi Damian äkitselt seisma. Kusagilt eemalt tekkis väike tuuleiil, mis sasis noormehe juukseid ning manades enda näole naeratuse, pöördus ta ringi. Tundus, et võime treenimine võib veidi oodata, sest ta oli nüüdseks saanud loa koopasse jääda ning nõndamoodi lahkumine oleks noormehest ilmselgelt väga ebaviisaka mulje jätnud. Ning ta soovis kõigiga hästi läbi saada, sotsiaalne nagu ta oli. Miks mitte leida uusi sõpru?
Ümber pöördunud, astus ta nüüd neidise juurde ning sirutas välja enda käe: "mina olen Damian." Tema huultel mängles endiselt naeratus, kui ta enda roheliste silmadega kaunitati nägu vaatles. Viimaks ajas ta end sirgu ning lasi kiirelt enda pilgul üle koopa reisida. Kuna tema endine mentor lõpetas eelmisel aastal kooli, tähendas see ka seda, et praegusel hetkel treenis ta üksi. See võis olla kuradi igav, sest polnud midagi huvitavamat kui enda kilpi kellegi peal praktiseerida. Või siis kellegagi koos.

Damian surus õrnalt neidise kätt ning ajas end viimaks sirgu, et korraks koopas ringi vaadata. Nüüdseks oli sellest päris kaua möödas olnud, mil noormees seal oli, et enda võimet harjutada, sest viimasel ajal olid noored alaealised siin pidusid korraldama hakanud. Kooli juhtkonnast eriti keegi koopaid ei kontrollinud ka, nii et pidutseda oli seal hea. "Hästi, Sophia," sõnas noormees. Ta ise eelistas samuti Damiani, olgugi, et ka temal oli teine nimi - Vincent. See kõlas tema jaoks aga ääretult vanamoeliselt ning mees sai parasjagu pahaseks, kui ta kuulis kedagi end nõndamoodi kutsuvat.
Tunne end koduselt. Just seda noormees teha kavatseski. Aeglaselt võttis ta seljast mantli ning asetas selle eemal asuva kivi peale ning kääris seejärel enda käised küünarnukini üles, kummardades viimaks järvekese kaldal. Ta pistis käe vette, et tunda, kui külm seal parasjagu oli. Vesi oli kristall-selge ning kutsus ujuma. "Ma tahtsin siia tegelikult enda võimet treenima tulla. Päris avalikult seda ei tahaks, sest mulle ei meeldi, et igaüks mu võimet teaks," vastas noormees muigvelsui, viies viimaks enda rohekad silmad tagasi näitsikule. "Kuid kuna sa nii ilusti küsid, võin ma sulle enda oma veidi reklaamida," lausus ta püsti tõustes ning veidi eemale astudes. Olles tütarlapsest umbes kahekümne viie meetri kaugusel, tekkis järsku noormehe ümber kilp. See ei olnud suur, vaevu mattis noormehe endasse, kuid vajadusel oleks see võinud ulatuda väga kaugele ning kõrgele, oleneb, palju inimesi ta kaitsma oleks pidanud. Sest just kaitseks kavatseski noormees seda kasutada, mitte kunagi ründeks, kuigi ka see oli võimalik. Kilp helendas eredalt ning võis algul silmadele haiget teha ning see oli väga tugev.