Õpime üksteist tundma

Niisiis sai ta endale siin koolis mentori. Andy pidi tunnistama, et see süsteem oli talle uus. Teises koolis, kus ta õppinud oli kolm aastat, ei olnud sellist asja nagu mentorlus. Samas poleks tal olnud nii kui nii mentorit. Tema võime oli kõikidele võõras ja kahjuks pelgasid enamus nekromantiat. Ilmselgelt ei teatud siin koolis tema võimest. Ehk oli see aga hea asi. Vähemalt ei kardetud, et ta võib surnute armee äratada ja terve saare sellega hävitada. Andrea ei olnud kindel, kas see isegi võimalik oli aga talle meeldis unistada oma väest. Ta soovis et ta on võimas, et ta kontrollib seda. Siiski harjutamist oli tema maailmas minimaalselt.
Kell oli saamas viis ja tal oli kokkulepitud kohtumine mentoriga. Pisut elevust ja närvilisust oli ilmselt norm, siiski kartis Andy õpetajat ja seda mida too teha plaanib. Palju too üldse teadis neidisest ja tema võimest?
"Tere, vabandust, et hilinesin," teatas ta olles jõudnud sihtkohta. Õpetaja oli noor aga seda olid enamus õppejõud nendes koolides. Nad pidid olema kõik võimetega kuna siis nad vähemalt suutsid end kaitsta teiste võimete eest. Inimestel polnud asi nii lihtne.

See oli veider, kui aus olla. Ükski õppejõud ei käitunud nii vabalt kui oli seda Marx. "Meeldiv, Andrea, kuid võib Andyks kutsuda," vastas tüdruk samaga mandes samal ajal näole viisaka naeratus. Siis võttis ta vastu tee, mille mees talle ulatanud oli. Nad jõid teed, kui romantiline. Siis tuli küsimus, mis oli ilmselgelt ta võime pihta. "Katsetanud ja uurinud mida täpsemalt?" kortsutas neidis kulmu. "Võimet?" kallutas ta pead. "See ei ole just asi, mida ma julgeks inimeste läheduses teha. Te mõistaksite seda kui te teaksite mis mu võime on," lisas ta juurde. Ei, tal polnud kavas ülbe või mõrralik olla. "Vabandust... ma ei mõelnud halva pärast. Lihtsalt nekromantia ei olemidagi mida saaks uurida ja katsetada niisama."

Andrea silmitses õpetajat tähelepanelikult. Raske oli end avada kellelegi, keda sa ei teadnud. Ta ei usaldanud meest ja ta ei usaldanud teavet oma võime kohta tema kätte ent kui ta saaks teda tegelikult aidata? Kui palju saaks ta sellega kaotada? 'Räägi talle, anna talle ülevaade aga ära kaota valvsust,' ütles hääl neidise peas. "Ma olen nekromant ja mu toetav element on hing ja vaim. See on element, mis kõige haruldasem. Ma olen otsinud inimest, kes valdaks mingilgi määral sarnast annet või kellel on sama toetav element aga senini ma ei ole kedagi leidnud. Samuti ei ole ma katsetanud oma võimet, enamasti seetõttu et ma kardan omaenda võimet. Ma ei tea kuidas isegi manada oma väge. Ma olen lugenud sellest ja ma tean teooriat. Praktika on aga teine lugu."

Andrea oigas. "Muidugi olen ma proovinud, kuid mitte tahtlikult. See on lihtsalt välja löönud. Nagu näiteks ma äratasin ellu varese. Ta oli elus tervelt viiskümmend sekundit kuniks ma ta vabaks lasin. Peale seda olid veel mõningad asjad nagu hingede tunnetamine, varjude tekitamine ja kontrollimine. Aga ühtegi asja ei ole ma tahtnud teha, seega ma ei ole kunagi tahtlikult midagi esile mananud, seda ma mõtlesin," selgitas Andrea ära kuidas ta oli oma võimega tuttavaks saanud ja mida ta teinud on sellega. Siis muutus aga õhkkond nende ümber ja Andy tundis reaalset paanikat hetkeks aga kuuldes mehe sõnu rahunes neidis maha ja siis oli ilm ning olu järsult tavaliseks muutunud. "See ei ole nii lihtne. Ma suudan surnuid äratada, ja jumal teab mida veel. Kus kohas oleksin ma pidanud seda õppima ja kelle käe all, võttes arvesse, et minu suguseid ei leidu just kuigi palju?" tahtis näitsik teada. Ta ei olnud pahane ega vihane, küll aga tundis ta meeleheidet ja frustratsiooni.

Äkitselt tundis neidis kuidas veider tunne teda närima hakkas. Ta ei olnud aus, mitte täielikult. Nii kaua oli ta valetanud enda kohta teistele, et see tuli nii loomulikult välja. Tunne, et ta peab varjama, end kaitsma. Ta oli pea 15 aastat sedasi elanud. Nüüd kus teda koheldi nagu algajat tundis Andy ärritust ent ta ei saanud midagi sinna parata. Ta oli muutnud lugu. Või... mitte täielikult. Ta oli kaotanud oma võime üle kontrolli ja see oli see, mis teda hirmutas. Kui mentor palus tal keskenduda vaatas neidis meest hetke ja viis siis pilgu ära. "Ma ei ole võhik," pahvatas Andy pahaselt. Jumal, mentor hakkab teda vihkama või arvama jumal teab mida temast. "Ma õppisin oma võimet tundma kui ma olin kaheksane, ma saavutasin kontrolli, kui ma olin kümne aastane. Peale seda ma olen harjutanud, kuni ma viisin asja liiga kaugele. Ma olin siis 16-aastane. Ma üritasin leida kedagi teispoolsusest ja ma jäin sinna lõksu, kuna ma kaotasin kontrolli oma väe üle. Ma olin koomas pea seitse kuud. Peale seda olen ma seda alla surunud. Te ei mõista. See ei ole võime nagu teie oma. Ma ei tekita illusioone. Ma ei tekita tuld ega vihma, ega midagi muud. Minus peitub pimedus, kaos, surm. Kui ma lasen selle tagasi endasse... ma ei suuda seda kontrollida. Ei, mitte ma ei suuda, vaid ma ei taha. Ma tunnen end vägevana, nagu miski ei suudaks mind peatada. Ja see... ma isegi ei tea kas ma tegin kõik võimaliku, et leida see inimene, kelle pärast ma end selleni viisin. Ma nägin nii palju, ma teadsin nii palju, ma tundsin kõike. Nüüdseks on kõik suhteliselt tuhmiks muutunud ja nii on parem. Ma tean, et direktor tahab, et ma hakkaksin uuesti harjutama aga ma raiskan enda aega siin, ja ka teie oma."