And so it begins

Blair võttis korraks välja enda iPhone'i, kuid sedagi ainult selleks, et lugu vahetada. Misfits käimas, libistas ta pisikese jubina tagasi enda taskusse ning surudes enda käed sügavale selle järgi, hingas neidis sügavalt sisse ning astus edasi. Tema silmad ei seletanud antud hetkel midagi. Kõikjal valitses pilkane pimedus ning tütarlaps pidi enda sammu väga aeglaseks muutma, et ta kogemata vastu puud ei põrkaks. Kuu, mis enne ilusti rada valgustanud oli, oli nüüdseks pilvede taha kadunud, jättes tütarlapse saatuse metsa hooleks. Kuid seda põnevam see neidise jaoks oligi. Ta ei kartnud, vastupidi, teda valdas adrenaliin ning ta sooviski, et ta leiaks enda ees midagi põnevat. Miks mitte lausa ohtliku? Tüdruk uskus, et tal ei olnud enam midagi kaotada. Neidise ema oli surnud väga noorelt ning kohe pärast teda oli tüdruku silme all tapetud ka tema isa. Enda elus oli Blair mitmeses kasukodudes käinud ning neidis ei hoolinud neist piisavalt, et riskidest kõrvale hoiduda.

Kuid kaua ei jõudnudki tütarlaps enda pead selle üle vaevata, sest juba mõne hetke pärast tundis ta, kuidas midagi nii jubedalt vastu tema lendab - või siis põrkab -, et ta puujuure taha koperdas, tasakaalu kaotas ning ehmunult karjatades vastu mullast maad potsakas. Tema roosad kõrvaklapid lendasid neidise peast ning jäid ebamugavalt ümber tüdruku kaela rippuma. "Ai!" tänitas tütarlaps õhku ahmides ning kärmelt enda põlvest kinni hoides. Loomulikult oli ta vastu maad lennates enda põlve lõhki kukkunud, kriimustus, kuid valus sellegi poolest. "Mis-?" kokutas ta, tõstes enda pilgu hääle poole. Kes kurat seal oli? Ning kus see inimene oli?

Haaranud taskust mobiili, lülitas ta sisse valgusti ning suunas selle noormehe poole. Alles nüüd tundis ta ära professori. Oo jaa, neidis teadis, kellega on tal tegu, sest enne kooli oli ta teinud pisikest taustauuringut kõikide professorite suhtes, kes koolis õpetati. Nõnda teadis tüdruk, kellega tasus jamada ning kellega mitte, sest vaatamata kõigele soovis neidis võimalikult korralike hindeid saada. Kuid vahel tuli mõne professori taldu rohkem lakkuda, kui kellegi teise oma. "Ma ei saanud und," pomises neidis, tundes, kuidas tedretähnid tema ninal tumedamaks muutusid. Ta punastas ning lõi enda suurte elektrisiniste silmade pilgu nüüd enda kõrvaklappidele, mille ta kaela ümber eemaldas ning alles seejärel põlvele, mis veritses ning kipitas. See oli koheselt paiste ja punetama löönud, mis vihjas põrutamisele. "Kurat," pomises tütarlaps, hakates tagi taskust taskurätti otsima. Kas tal tuleb nüüd suur pahandus?

Blair tõmbus kiirelt mehest eemale. Olgu, tegu oli küll õpetajaga, väga kuradi nägusa õpetajaga, kes oleks ilmselt iga noore naisterahva südame kiiremini lööma pannud, kuid tegu võis siiski olla perverdiga või mis veelgi hullem - vägistajaga! Blair ei olnud kunagi suhtes olnud, rääkimata siis... vahekorras olemisest. Korra elus oli teda suudeldud - õigemini tema oli end suudlusega peale surunud - kuid see ei olnud siiski see. Nüüd toetaski neidis end vastu suurt puujuurt, mille taha ta koperdanud oli ning valgustades telefoniga noormehe nägu, vaatas ta õudust täis pilguga noormehele otsa. "Misasja sa teed?" nähvas neidis unustades kellega ta räägib. Tema toon oli terav, süüdistav ning hoiatav. Hoidku parem eemale, sest vastasel juhul lööb tüdruk teda munadesse! Ning Blair oli võimeline seda tegema. Vist. Tütarlaps oli üles kasvanud väga halbades tingimustes, kus ta pidi alati end kaitsma.

"Käi eemale, pervo-," kokutas tüdruk, kuid jäi koheselt vait, kui nägi, mis toimub. Ere valgus pani neidise kätt, mis telefoni hoidis, langetama ning valgus sellest kustus. Ta vaatas ainult noormehe kätt ning keskendus soojusele, mis tema jalale valgus ning hetkeks sulges ta naeratades enda silmad. See oli mõnus. Teistsugune. Ning silmad avades nägi Blair, et haav tema põlvel oli kadunud. See oli täielikult paranenud, jätmata armigi. Wow. "See-see on täielikult kadunud," sosistas neidis, vaadates nüüd enda põlve lähemalt, justkui kartes, et haav võib sinna tagasi tekkida.

Blair hingas sügavalt sisse ning vaatas ettevaatlikult noormehe kätt, mis nüüd tema poole ette sirutatud oli ning veidike kõheldes võttis ta selle vastu. "Pole vaja," lausus neidis vaikselt muheledes ning käsi ümber enda seljakoti põimides, et see endale selga vinnata. Ta sättis enda klapid ja muud jubinad mugavalt taskusse mõeldes hetkeks enda teksadele, mis juba enne lõhki rebitud oli. "Vabandust, et ma teid solvasin. Ma ei ole harjunud, et mind metsas jälitatakse. Või noh-," sattus tütarlaps taaskord pabinasse, "ma ei uskunud, et siin kedagi teist olla võiks." Persse. Olukord oli imelikust imelikum ning neidis oleks andnud kõik, et sealt hetkel haihtuda saaks. Noh, ta olekski saanud, kuid professori mälu ta kahjuks muuta ei saanud.

Blair lasi viimaks enda seljakotil nõutult maha potsatada, sest tundis end ebamugavalt. Räpakalt. Ta ei teinud noormehest väljagi vaid võttis seljast enda tagi, väristades hetkeks kuuldavalt enda õlgu, sest sellisel aastaajal oli väljas ilma paksude riieteta ikka paganama külm! Kloppinud leherisu, paar puuoksa ning mullatükid enda tagilt maha, kloppis ta kiirelt jama maha ka enda pükstelt nning pomisenud nii, libistas Blair tagi tagasi õlgadele. Lapselik seljakott tagasi seljal, pöördus neidis ringi, muie näol. "A-hah," lausus tütarlaps kõigest Oweni sõnade peale selle kohta, et tüdruk peaks kooli tagasi minema. Ei olnud ju veel öörahu. Või oli? Tegelikult ei olnud neidisel aimugi mis võiks kell olla või kas seal metsas võib ringi luusida või mitte. Ta mäletas, et kolm nädalat enne kooli tulemist sai ta kätte kõrgelt hinnatud sise-eeskirjad, mida pidid kõik õpilased kiivalt järgima, kui nad ei tahtnud koolist välja kukkuda, kuid reeglid? Blairile? No palun. Tüdruk ei olnud seda paarikümnelehelist kaustikut lahtigi teinud.

"Tuletaks sulle siinkohal meelde, et sina põrkasid minuga kokku, mistõttu ma kukkusin. Oleksin võinud enda pea ära lüüa ning silmapilkselt surra," tänitas neidis kõrgil toonil, hakates nüüd kõndima, kuid hoopis teises suunas. Kool jäi seljataha.
Neidis teadis väga hästi, etOwen võib solvuda, vihastuda ning tütarlaps provotseeris teda tahtlikult. See oli vähim, mida Blair tehasai selle eest, et oli haiget saanud. Tegelikult ei olnud heledapäine kaunitar halva loomuga. "Annan andeks," lisas ta veel kiirelt juhuks, kui õpetaja peaks tahtma vabandada.
Ta jätkas kõndimist, surudes käed sügavamale taskutesse. "Tuled ka, härra professor, või pean ma tõepoolest üksi sinna minema?" küsis ta peaga metsa poole nõksatades. Tema huulil mängles lõbus naeratus, mida vaevalt, et pimeduses näha oli, kuid tema toonist oli tögamine ning sarkasm väga hästi kuulda. "Muide, mu nimi on Blair. Blair Simmons," tutvustas ta end üle õla, hakates taaskord kõndima, oksad jalge all praksumas ning mets selja taga tihedamaks muutumas.

Blair jäi hetkeks üllatunult seisma, vaadates silmi pilgutas Owenile otsa. Kas tüüp tõepoolest just tõstis enda käe, et Blairi seisatada? Muidugi ei hakanud neidis sellest draamat korraldama. Ei. Tegelikult ei olnud tütarlaps üldse selline, kuid ta ei osanud inimestega suhelda. Eriti meestega. Eriti nägusate meestega, kes oli ei-tea-kust välja ilmunud ning kes oli nüüd temaga metsas. Ainuüksi selliste mõtete peale hakkas Blair punastama, kuid õnneks oli mets piisavalt pime, et seda varjata.
Juba mõne hetke pärast sai ta taas edasi kõndima hakata ning ei läinud kaua mööda kui ta noormeest enda kõrval kõndimas kuulis. "Põnev, eks?" küsis neidis sosinal, pöörates hetkeks enda sinisilmad noormehele. Kurjam, ta oli nii-i pikk, tüdrukust palju pikem. Ning tundus, et ta oli väga tugeva kehaehitusega. Noh, Blair oli seda natuke juba tundnud, kui noormees oli tüdruku otsa komistanud ning seejärel teda peatada üritanud.

"Kas sa oled siin käinud? Oled sa mõelnud, mis meid ees ootab? Olen kuulnud igasugu huvitavaid jutte, kuid oma silm on kuningas," lausus neidis muheledes. Ta väristas korraks enda õlgu kui tuuleiil temast läbis. "Kui ma kooli tutvustust lugesin, jäi mulle mets koheselt kõrvu. Teadsin, et pean siia tulema ning täna on selleks hea õhtu. Pealegi pole ma üksi, nii et mida ikka juhtuda saab? Kuri metsakutsu tuleb kallale ja teeb amps? Ma ei usu, et siin üldse mingeid loomi on." Ta jäi viimaks vakka ning ohkas raskelt kui ta viimaks Oweni sõnu kuulis. Ta peatus taas ning pöördus noormehe poole, vaadates korraks üle tolle õla. Ta ei näinud enam koolitulesid ega kõrgemaid korstnaidki. Nad olid päris sügavale metsa kõndinud ning neidis teadis, kust noormehe mure tuleb. Ta tõepoolest vastutas tüdruku eest ning Blair tiris teda aina sügavamasse jamasse. Võib-olla oli professoril mingisugune meeting tulemas ning tal ei olnud tõepoolest aega Blairi-suguste tüdrukute jaoks. Sa oled mõttetus, ütles hääl tüdrukule tema peas. Hääl, mille pärast tütarlaps tablette võttis.

"Anna andeks. Ma olen väga isekas. Sul on õigus, teinekord," lausus Blair vaikselt, ilmselge pettumusega, tõstes enda suured sinised silmad noormehele. Ta nägi kõigest tolle kontuure, kuid tal ei olnud aimugi, milline noormees välja näha võiks. Sügavalt sisse hingates jäi korraga kõik vaikseks. Puud ei sahisenud enam tuule käes, lehed, mis okstelt langesid, jäid nüüd paigale. Oravapoiss, kes kuuse otsas käbi näris, ei pilgutanud silmagi ning nii oli ka Oweniga. Ja tüdruk kavatses juhust kasutada seni kuni tal seda on. Anna andeks, professor, lausus tütarlaps ning võttis taskust taaskord enda mobla, valgustades tulukese selle tagant. Ta tõstis valguskiire professori näo ette, ise mõttes sekundeid lugedes. Oleks olnud üsna jama, kui aeg oleks otsa saanud ning see jälle liikuma hakkaks nii, et tüdruk kössitab Oweni ees ja lihtsalt vaatab teda. See oleks väga awkward olnud.

Ta jälgis iga kontuuri mehe näol, jälgides varje tolle näol. Tema lõuajoon, silmad, huuled. Blair hingas kerge värinaga sisse ning tõstis enda käe, tõmmates mehe näol teda puutumata laineid. "Sa oled nägus, professor," lausus tütarlaps, naeratades hetkeks tagasihoidlikult ning astus enam-vähem samasse kohta tagasi, kus ta enne olnud oli. Telefon leidis enda tee jällegi tüdruku taskust. "Kolm, kaks, üks. Nüüd," lausus ta sosinal ning kõik oli jälle samamoodi nagu enne. Üksikud lehed langesid tüdruku juustele, oravapoiss pani enda käbiga plehku ning puud hakkasid aeglaselt tuulega tantsima.

Blair vaatas silmi pilgutades noormehe poole, saamata täpselt aru, mida ta mõtles. "Mis-? Ah jaa," tuli talle viimaks meelde ning ta turtsatas endamisi pead raputades. Aega peatades oli ta juba unustanud, mida ta öelnud oli ning olgugi, et ta oli seda teinud kõigest paarikümneks sekundiks, tundis ta, kuidas tema keha nõrgaks muutunud oli. Ta ei teadnud endiselt kuidas ta peaks enda võimet valdama nii, et see suuremas koguses tema energiat ei neelaks. Aja peatamine iseenesest ei olnud probleem. Probleem oligi just energia hoidmine ning selle mitekaotamine. Vastasel juhul võis väga palju jama juhtuda.
"Kaua sa siin õpetanud oled? Ma usun, et kui on keegi, kes teab nende juttude kohta, siis oled see sina," lausus tütarlaps vaikselt, tõstes taaskord enda pilgu noormehele. Viimaks ta aga ohkas, olles natuke üllatunud, et noormees sellest üldse huvitatud oli. Neil oli ju nüüd võimalus lossi tagasi minna.

"Ma olin enne puhketoas asju lahti pakkimas ja siis kuulsin mitut erinevat varianti. Üks oli see, et siin elavad mingid imelikud mütoloogilised elukad. Näiteks kentaurid. Teine story oli, et kõik kes siia sisenevad, ei oska enam kunagi enda teed lossini tagasi leida. Kolmas oli selline, et see mets on neetud ja kes siia siseneb, saab endale mingi suurema needuse kaela. Näiteks haiguse. Päris rumal, eks," turtsatas tüdruk viimaks enda säravaid hambaid paljastades. "Ühtki sellist jama ei ole olemas. See on kõigest mets ja sellepärast ma siia tulla tahtsingi. Mulle meeldib loodus."
Osaliselt oli see ka tõsi, kuid tegelikult lootis tütarlaps, et neil kõlakatel on siiski mingi tõepõhi all ja midagi metsas peidus on. Tüdruk lootis loomade peale, sest mingit needust kaela saada oleks üsna jama. Mitte, et neiul millegi nimel elada oleks, kuid ta soovis elada päev korraga ning vaadata, mis saab.

Blair pilgutas noormehe poole enda silmi, suutmata uskuda enda kõrvu. Kas Owen tõepoolest uskus, et metsas on mingid loomad, millest inimesed varem ainult raamatutest lugenud olid? Tütarlaps kallutas pead kõrvale ning hingas korraks sügavalt sisse. Millegi pärast oli tal tunne, et too mees teab rohkem kui välja paistab ning kulme kortsutades pööras ta enda pilgu kõrvale, turtsatades viimaks. "Kentaure ei ole olemas," lausus neidis viimaks, lükates kõrvataha ühe heleda juuksesalgu, mis vägisi tema silmile tikkuda tahtis. "Kuid kui ka oleks," venitas tütarlaps, vaadates jällegi meest, "siis oleks midagi, mida ma teha saaks küll." Tema hääletoon oli tasa ning kõhklev, justkui üritaks ta aru saada kas ta peaks Owenile enda võimest rääkima või mitte. Tegelikult oli tegu siiski professoriga ning kui tütarlaps oleks pidanud kedagi usaldama, oli see just nimelt tema. Kuid nagu Owen ütles, oli temagi seal esimest aastat. Mõlemi jaoks oli algus uus.

Viimaks hingas ta sügavalt sisse ning ta sosistas: "Usalda mind." Ning nende sõnadega sirutas ta aeglaselt enda käe ette ning võttis mehe käest kinni, tundes selle soojust enda sõrmede vastas. Nii irooniline kui see ka polnud, sest ennist oli ju tema see, kes oli meest perverdiks sõimanud.
Järgmisel hetkel tundus aga kõik teistmoodi. Puud olid vakka, need ei sahisenud enam tuule käes. Tuul, mis oli ennist tütarlapse juukseid paitanud, oli jäänud paigale. Langev oksake, mis Owenile pähe ähvardas kukkuda, oli umbes kaks sentimeetrit tolle pea kohal õhku rippuma jäänud. Terve maailm seisis, välja arvatud Blair ning Owen, sest nad olid ühenduses.
Hoides endiselt professori käest õrnalt kinni, ajas tütarlaps end kikivarvukile ning helkiva naeratusega sirutas ta enda teise käe, et võtta noormehe pea kohalt oks. "Ma suudan aega peatama panna. Seda piisavalt kauaks, et kurjade kentauride eest ära joosta," lausus tütarlaps vaikselt. Ta hoidis oksakest korraks noormehe silme ees, kuid järgmisel hetkel pahvatas ta nägu kaameks ning ta vajus vastu puud, mis tema selja taga oli. Lastes mehe käest lahti sulges neidis sügavalt õhku sisse ahmides enda silmad ning lasi loodusel taaskord oma tööd teha. Tuuleiil mängis puudega, pannes need laulma, kusagil eemal kraaksatas vares ning metsa sügavustest kostus rähni toksimist. Kuid igal asjal oli ka oma hind ning tütarlapse energia oli see, mida tema võime küsis.