Esimene õhtu

Ot. Oh how I have missed you... : D



Rida rea haaval kirjutas Blair musta pastapliiatsiga märkmikusse ridu, mis vahel liigagi pikaks venisid. Mitte, et neidis oleks kirjanik olnud või kunagi üldse selleks pürginud, kuid võis öelda, et talle meeldis detailidesse laskuda. Seda igas aspektis. Tema käekiri oli pisike ning konarlik, natuke isegi lohakas ning kui keegi oleks temalt antud hetkel Päeviku käest rebinud, et lugeda mida huvitavat blond näitsik sinna kirjutanud oli, oleks tal ilmselt suhteliselt kaua aega läinud, et tütarlapse käekirja läbi hammustada. Neidis oli alati kergelt tomboy olnud ning käekiri kui selline ei olnud mingi erand.
Neidis mäletas väga hästi, et kunagi, kui ta oli veel väike olnud ning kasuvanemate juurest kasuvanemate juurde rännanud, pani hooldekodu kasvataja teda alati iseäralikult riidesse: kleidid, lehvid, satsid, patsid, lakk-kingad... Tüdruk nägi välja nagu nukk, kes läheb uude kasuperre selleks, et keegi temaga mängida saaks. Blair vihkas seda. Selle asemel, et nukkudega mängida, eelistas neidis autosid, viimaks arvuteid ning ka muusikainstrumente. Tema neljas kasupere tahtis tüdrukut balletti õppima panna, sest neidis oli peenike ning sitke, kuid selle asemel, et balletitrenni minna, läks tüdruk enda parima sõbra Mike'ga romulasse suitsetama ning tähti vaatama. Oh aegu ammuseid. Enda praeguste kasuvanematega ning nende lastega oli tüdruk õnneks rahul. Kuna lapsi oli väga palju, ei pööratud Blairile ka nii palju tähelepanu ning talle pakuti piisavalt vabadust, mille neidis rõõmuga vastu võttis. Mis puutus aga riietesse, siis tüdruk kandis alati seda, mida tahtis. Peaasi, et mugav oleks.

Suure hõiskamise tõttu, mis oli nii vali, et neidis kuulis seda läbi enda kõrvaklappide, oli tütarlaps sunnitud enda silmad tõstma ning need akna all olevale lauale viima. Tundus, et võitja oli selgunud, sest kihlveo kaotajad olid väga morni, lausa vihase näoga ning Blair oli kindel, et üks nohik oleks tahtnud teisele vastu vahtimist virutada. Võitjad seevastu lugesid üle enda raha ning noormees, kes oli kõige rohkem kihlveost kasu võitnud, eemaldus enda pundist ning tuli tüdruku juurde. Neidis kergitas üllatunult kulme, vaadates lummunult noormehe poole. Mida ta tahab? Kes ta on? Kiivalt klammerdusid tütarlapse sõrmed märkmiku ümber juhuks, kui too kutt seda pihta panna tahab, et üle terve puhkeruumi selle sisu kõva häälega ette lugeda. Oh jaa, see poleks esimene kord...
Kuid ei. Noormees võttis ainult enda koti ning seadis end diivani juurde, kus ta istet võttis. Korraks püüdis neidise pilt gootipaar, kes nüüd püsti tõusis ning poiste magamistubade poole liikus, teadagi mida tegema, kuid kaua Blair neid ei vahtinudki. Juba peagi vaatas ta, mida too noormees edasi teeb. Olgugi, et Blair nägi ise.. noh... suhteliselt isikupärane välja, ei olnud tal midagi ka nohikute vastu. Vastupidi. Blair teadis, et nad on intelligentsed ning pagan, too noormees oli ju kena! Ei mingit aknet ega midagi.

Kuid Blair ei teadnud midagi meeldimisest või kiindumusest. Tal polnud kunagi poissi olnud. Muidugi oli ta suudelnud, Mike'ga, naljaviluks. Kuid see oli naljaviluks ja kestis ehk kakskümmend sekundit. Ei midagi erilist. Neidis oli siis neliteist saanud ning ta oli Mike't Nirvana bändisärgi kingituseks saanud. Suurest kiindumusest kinkis tüdruk noormehele suudluse, mis meenutas rohkem põgusat musi, kuid mis pani tüdrukut niivõrd punastama, et ta ei julgenud kaks päeva enda nägu toast väljha pista. Nüüdseks oli sellest alles ainult halenaljakas mälestus.
Vaikselt endamisi muiates vaatas neidis, kuidas Justin enda pleista välja võttis ning seda mängima asus. Olgu, vahel mängis ka t e m a mänge, kuid sedagi harva, sest tüdruk sakkis neis jubedalt. Keeranud lehte enda märkmikus jätkas Blair kirjutamist.

Olgugi, et Blair tegeles hoolega kirjutamisega, rändasid vahetpidamata tema silmad ruumis ringi. Ning olgugi, et ta kandis peas klappe, oli playlist tema iPodis läbi saanud ning klappidest ei kostnud enam muusika. Ta kuulis neid kädistavaid inimesi, seda rõvedat suudlemist enda läheduses ning kiljatusi, kui kaks blondi kaunitari kädistades puhkeruumi saabusid. Nad paugutasid uksega nii, et Blair võpatas enda tugitoolis ning tundis, kuidas viha temas kees. Tema tedretähnid ninal muutusid tumedamaks ning tema põsed lõid hõõguma.
Ning siis tabaski ta korraks noormeest end jälgimas ning kui tüdruk olnud kindel, et kutt ei näe tema kirjutist sellest, kui nukker ja üksildane ta on, siis oleks ta arvanud, et noormees rikub Blairi privaatsust ning loeb, mida ta kirjutab.

"Mida?" nähvas ta viimaks, eemaldades klapid enda kõrvadelt, lastes need ümber kaela maanduda. "Mida sa vahid? Mida?" Tema sõrmenukid klammerdusid taaskord ümbert musta märkmiku ning nukid muutusid valgeks. Pahinal hingas tütarlaps välja ning ootamata noormehe vastust enda küsimusele tõusis ta püsti ning lajatas päeviku kinni. Ta ei märganudki, millega Justin nüüd tegeleb, ta oli liialt ametis pahane olemisega. Ning ta ei teadnudki, kas ta on pahane selle prillidega noormehe peale või selle peale, et ta oli tema peale nii äkiliselt vihaseks saanud. Kurat küll, Blair, ütles hääl tema peas, kui ta aknalaua juurde kõndis ning sellele istus. Pannes playlisti uuesti käima, võttis tütarlaps kahe käega põlvede ümbert kinni ning vajus mõttesse. Sa oled eikeegi. Tühine koht. Plekk maamunal. Sitaplekk. Sinust ei hooli keegi. Su kasuvennad ei hooli, kasuõest rääkimata. Kasuvanemad saavad sinu tõttu riigilt raha, sellepärast nad sind kasvatavadki. Tühi koht oled. Sa oled paks, mõttetu koht. Tühine.

Tütarlaps avas järsku enda silmad ning õhku ahmides vaatas ta taaskord puhkeruumi. Inimesi oli vähemaks jäänud. Mis kell oli? Tüdruk teadis, et ta peab võtma enda rohud, kuid ta ei viitsinud magamistuppa minna, et sealt enda tabletid võtta. Tabletid selleks, et ta endast halvasti ei mõtleks. Et ta rahulik oleks. Antidepressandid.
Miski sundis teda paigale jääma. Võib-olla tunne, et midagi head hakkab veel sellel samal õhtul toimuma.

Blair tundis, kuidas miski teda tugevalt rindu torgib ning tugevalt võpatades tõstis ta enda pilgu, vaadates peaaegu unise pilguga noormehe poole. Ta oli jälle seal. Miks? Okei, ta oli küll omamoodi nunnu, kuid see ei andnud talle mingit õigust teiste privaatsust rikkuda. Tüdruk tahtis olla üksi ning ta ei teadnud tegelikult, kus seda hetkel teha saab. Üksi olla. Kuna oli esimene õhtu, siis oli kool rahvast täis. Puhketuppa vooris uus käputäis inimesi, kes rääkisid juba sellest, kuidas esimene pidu koolis maha pidada ning Blair teadis, et tema magamistuba oli toanaabrite poolt asustatud. Neidisel ei olnud antud hetkel tuju sõbrannade tekitamiseks.

Kuid nüüd uuriski ta küsiva ilmega noormehe nägu ning kuna too seisis nüüd mõnevõrra lähemal, sai Blair seda paremini teha. Olgugi, et noormees oli seal ainult hetkeks, suutis tütarlaps vaadata tolle silmi, ninajoont, huuli, juukseid. Seda, mismoodi tema pluusi krae end hoidis ning kuidas ta... naeratas. Pilgutades enda silmi nii, et noormees ning kõik teised ruumis taas liigutasid, pööras Blair korraks pilgu käekellale, mis tema randmel ilutses. Aeg tiksus edasi. "Mis-?" hakkas ta juba pärima, kuid noormees oli põgenenud. Tema pilk jäi pidama lehel, mis olu tagurpidi tema jalge ette laotatud ning sügavalt sisse hingates võttis ta lehe enda habraste sõrmede vahele, pöörates selle ringi. Järgneval hetkel valdas teda nii palju emotsioone. Tema süda hakkas kiirestki taguma ning tema huulile tekkis korraks miski, mida oli seal harva näha - naeratus.

Kiirelt end aknalaualt maha ajades vaatas ta ukse poole, et kutile midagi hõigata, kuid too oli juba läinud. Cheer up. Klapid kõrvust võtnud ning need koos iPodiga seljakotti libistanud, viskas ta selle enda õlale, võttis joonistuse ja tormas välja. Nüüd ei suutnud küll ta enam selles puhkeruumis koos kõigi nende inimestega, keda ta ei tundnudki olla. Juba peagi leidis ta end õhtupimeduses ning ta hingas sügavalt sisse. See prillidega noormees oligi seal. "Mu nimi on Blair," tutvustas ta end viimaks ärevalt, hoides noormehega distantsi, seistes kuskil tema taga. Ta hoidis käes joonistust, teine käsi oli sulgunud ümber kotisanga. "See... Sa joonistad väga hästi." Nüüd oli tüdruku kord huulde hammustada, sest ta tundis end väga ebamugavalt. Jahe tuul paitas õrnalt tütarlapse plaatinablonde juukseid, kui ta enda silmad endiselt noormehel hoidis. Pagan, kas sügis oligi nii külm?

Olukord oli tõepoolest awkward ning Blairile tundus, et Justin oli teda nakatanud häbeliku ning vaoshoitud käitumisega. Tüdruk oli tegelikult metsklass, noh, minevikus vähemalt, enne kooli. Teda olid tõmmanud pahandused, kuid nüüd oli ta paelunud noormehest, kes oli talle joonistanud pildi, mille ta tohtis loodetavasti endale jätta? Kuid antud hetkel tundis ta, et ta on tõepoolest ajapikku muutunud. Üksildasemaks küll, jah, kuid samas ka malbemaks. Ta ei olnud kunagi enda südames halb olnud, kuid väikse lapsena enda vanemate surma tunnistamine ning kuues kasuperes elamise oli neidise elule oma jälje jätnud. Ning olgugi, et ta oli ligi aasta enda praeguses kasuperes elanud, oli tal endiselt tunne, et ta ei kuulu sinna. Tema kasuvennad, kes olid ka omavahel kasuvennad, olid kõik erineva iseloomuga, kuid tema üks ja ainus kasuõde oli see, kellega neidis üldse läbi ei saanud. Nad olid isegi kättpidi kallale läinud.

Tüdruk oli rohkem kui jahmunud, kui noormehe - Justini - sõnu kuulis, kuid sellegi poolest sulatas see tütarlapse üles. Tema huulile tekkis lai naeratus, mis ei olnud sugugi sunnitud. See oli siiras, paljastas neidise särav-valged täiusliku kujuga hambad. "Ee, aitäh, vist," lausus neidis, kehitades vaikselt õlgu. "Ma loodan, et ma võin selle endale jätta," lausus Blair, tõstes sekundiks portree kõrgemale, et prillidega kutt seda näeks, "sest see on esimene ning ilmselt ka viimane kord, kui keegi mind joonistab."
Ta kükitas maha ninbg avas enda seljakoti. Võttes sealt jällegi enda märkmiku, avas ta selle ning libistas joonistuse sinna vahele, et see kortsu ei läheks. Sulgenud kotisuu, viskas ta koti taas õlale ning hakkas juba minekut tegema, kui ta järsku kuulis Justini küsimust, mis sundis teda ühel kohal seisma jääma.

Ta pööras end taaskord huulde hammustades ringi ning mõtles veidi. Sellest võib saada kas üheõhtune tutvus või üheõhtune sõprus, ütles hääl tema peas. "Ee, olgu. Justin," nõustus Blair viimaks, lastes kotil taas õlalt maha langeda. Ta vajus aeglaselt noormehe kõrvale istuma, tõmmates koolikoti enda lähedusse. Jälgides korraks hinge kinni hoides enda jalgu, kuulas tüdruk, kuidas tema süda hetkeks närviliselt kiiremini lööma hakkab. Ta oli tõepoolest närvis. "Niisiis-?" küsis ta viimaks, tahtes midagi öelda või küsida, kuid kaotades enne enda julguse. Kirudes end mõtteis maapõhja, viis ta enda silmad viimaks noormehele.

"Mmm-hmm," noogutas Blair noormehe küsimuse peale, vaadates taaskord enda jalanõusid. Ketsid ei olnud kohe kindlasti mitte sellised jalanõud, millega sügisel pori sees plätserdada. Kuid senikaua kuni lund maas ei olnud, kavatses tütarlaps end võimalikult mugavalt tunda. "Esimene aasta. Nii et see teeb sinust minu esimese tuttava siin." Taaskord ta naeratas, kuid naeratus tema huulilt kadus sama kiirelt kui see sinna tekkinud oli. Tegelikult õppis ka tema kasuõde selles samas koolis ning ta oli peaaegu lõpetanud. Enda kasuõega ei saanud neidis aga sugugi läbi, lihtsalt sellepärast, et nad olid liialt erinevad.

"Kuule, kui ma sind siin segan, võin ma täiesti vabalt ka lahkuda. Ma ei tahtnud rikkuda su privaatsust või midagi," lausus neidis kiirelt, sättides koti taaskord enda õlale, et püsti tõusta ja lahkuda. Blair armastas rahu ja vaikust ning teadis seetõttu, mis tunne on, kui ta tahab olla üksi ning ta seda lihtsalt teha ei saa, sest mingi mats istub tema kõrval ning teeb kõike selleks, et neidis üksi olla ei saaks. Ning olgugi, et Justin oli talle algul veidi närvidele käinud, pidi ta nentima, et teda suutis selliste ilusate asjade nagu portreega endast ära osta, vähemalt tema andestust. Sest, kurat, temale ei pööratud kunagi tähelepanu. Kunagi ei olnud Blair see, kellele inimeste pilk pidama jäi või kes oleks teisi kasvõi natukenegi huvitanud. Kuid Justin oli seda teinud. Noh, ta ei olnud veel ka Sophiaga tutvunud, Blairi piltilusa kasuõega.

Sa oled täielik idioot. Miks sa üldse siia istusid, kui sa juba minema joosta tahad? See kutt joonistas selle pildi sinust, sest sa jäid talle silma. Võta oma munad kokku ja ole nüüd sinaise, manitses hääl tüdruku peas. Hääl, mille tõttu neidis neid tablette üldse võttis. Ta oli korduvalt endale sellepärast liiga teinud, olgugi, et ta ei tahtnud. Lihtsalt oli palju asju, mida tütarlaps oli tunnistanud. Ta pidas end enda ema surmas süüdi ning oli näinud, kuidas tema enda isa tema silme all maha lasti. Kuus kasupere ning nendega kohanemine ei olnud sugugi lihtne ning olgugi, et ta oli nüüd ligi aasta aega väga toreda kasupere juures elanud, tundis Blair end siiski totaalse võõrana. Tal oli tunne, et ei kuulu kuskile.

Tütarlaps vajus tagasi treppidele istuma ning põimides taaskord käed enda põlvede ümber, manas ta näole põgusa naeratuse ning jäi noormeest vaatama. Too oli tõepoolest lahe, olgugi, et Justin ise ilmselt sellest aru ei saanud. Blairile meeldisid tiba teistsugused inimesed ning Justin oli kindlasti teistsugune. "Ma ei oleks niikuinii ära läinud," nentis tütarllaps hoopis lõbusamalt kui te ennist olnud oli. Ning selles võis ta ainult Madise tegelaskuju tänada, sest noormees oli tõepoolest teda kuidagimoodi hästi tundma pannud.

"Ma naeratan siis, kui põhjust on," vastas Blair lihtsalt. Tema elus oli nii palju jama olnud, et õnnelik olemine oli raske. Mõnikord pidi tütarlaps maha istuma ning meelde tuletama, miks tal on põhjust olla rõõmus ning nendele järeldustele oli väga raske tulla. Kuid ta ei kavatsenud noormehele koheselt enda elulugu jutustama hakata, sest ilmselt oleks see Justini eemale ajanud. "Miks sa siin üksi muidu oled? Olid, ma mõtlen. Sa said nende kuttidega seal päris hästi läbi, ma nägin." Tüdruk nõksatas hetkeks peaga puhkeruumi suunas, kus nohikud uut kihlvedu alustanud olid.