St Axander'i eliitkool on varikool.
Kõikidele välis-
silmadele on tegu tavalise erakooliga,
milles ei toimu midagi eripärast. Ainult õpilased ja õpetajad,
kes selles koolis viibivad, näevad selle koha tõelist pale.
SABS-is algab õppetöö vanusest 18 ja lõppeb 25. eluaasta saabudes.
Selles koolis on tavaained ning kõrvalained,
mis on igale õpilasele individuaalselt määratud.
SABS's käivad õpilased, kellel on erilised võimed
(elemedid, necromantia, telepaatia, kujumuutjad jne).
Eliitkooli treeningu eesmärgiks on õpetada oma annet kontrollima ja valitsema.
Igal õpilasel on oma mentor, kelleks on lõpuklassi õpilane või õppejõud.
Lisainfo
Tähtsamad teated
*Õppeaasta on alanud, sealhulgas õppetöö toimub.
*Toimub Jõuluball
Staff
Marcus Finn
Olivia de Ravenaugh
Gareth R. Motrell
Owen Kite
Post by Alexandria Hensley on Nov 19, 2014 20:10:54 GMT 2
Sellest päevast, mil Alex ja Remy viimati harjutanud olid, oli möödunud juba isegi paar päeva. Ja olgugi, et noored olid kokku leppinud, justkui võiks nad kasvõi iga päev harjutada, oli Remiel seekord leidnud põhjuse, miks nende järgmine harjutuskord mitme päeva võrra edasi lükata. Eks tegelikult sai Alexandria sellest isegi aru, kuna noormees oli viimasel korral talle oma tunnetest rääkinud, ning siis oli tüdruk ta sõna otseses mõttes pikalt saatnud, nii et neiu sai aru, kui kutt teda vältida tahtis või temast mõnda aega eemale tahtis hoida, kuigi oli lubanud siiski tüdruku sõber edasi olla. Aga sellegi poolest polnud Lex tänu sellele nüüd mitu päeva harjutada saanud ning see neidisele jällegi hästi ei meeldinud. Kui lõpuks Remy siiski ise uue harjutamise aja välja pakkus, oli Alex muidugi rahul.
Ühel kolmapäeva õhtul, kui juba veidi hämarduma hakkas, võttiski Alex suuna mäeahelike poole, Viimati olid nad Remieliga kokku saanud pankranniku juures, kuid sinna ei tahtnud näitsik nimelt minna. Võis ju vähemalt loota, et nende harjutamine läheb hästi ning et nad paar päeva tagasi juhtunut meenutama ei pea hakkama. Ehk on Remy ka üldse suutnud unustada selle, kuidas ta Alexile oma tunnetest oli rääkinud? Kuigi seda oli ilmselt natuke palju loota... Igatahes, jõudnud ühe sobiva mäe harjale, sättis neidis ennast ühele kivile istuma, kuna ilma Remyta oli ikkagi hilissügisele omaselt külm ja vastik, kuid võis ju loota, et kutt jõuab varsti.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 19, 2014 20:41:09 GMT 2
Remy oligi nende harjutamist veidi edasi lükanud, sest vajas ise aega järele mõelda ja ega tal ilmselt kõige mugavam Alexiga hetkel kokku puutuda ei olnud, kuigi oli lubanud siiski neiu sõber edasi olla. Kuna aga väga pikalt ka seda edasi lükata just ei saa, pakkus mees tänaseks uue aja välja, kuigi kavatseski seekord ainult võime õppimisega piirduda ja siis tagasi koolimaja juurde tulla. Nagu mees arvanud oligi, oli ta siiski enda ja Alexi sõpruse ära suutnud rikkuda ja oleks pidanud tüdrukut ikka kuulama, kui ta palus tal tookord mitte edasi rääkida, vaid vait olla.
Pannud end siiski valmis ja lahkunud enda magamistoast, jalutas tüüp läbi metsa seekord mitte pankranniku, vaid hoopis mäeahelike poole, kus Alex oli tahtnud kohtuda. Jõudnud lähemale ja silmitsenud eemal mäeharjal juba ühte blondi näitsikut seismas, surus mees käed enda jaki taskutesse ning jalutas tüdruku selja taha. Mees ei öelnud talle küll ainsatki sõna, ent tema kohalolekust andis hoopis märku see, kui näitsiku jalgade ette jääv puuoksapuru suure leegiga põlema lahvatas.
Post by Alexandria Hensley on Nov 19, 2014 20:51:58 GMT 2
Alex ei pidanudki Remy saabumist just väga kaua ootama. Ja olgugi, et ta polnud mehe saabumist kuulnud, siis andis sellest märku tema ees põlema süttinud oksapuru. Seda märgates viis ta oma pilgu vaistlikult suunas, kus tema arvates Remiel seisma pidi. "Kas see on su uus tervitusviis?" küsis neidis ning muigas, kui korraks põlevale oksahunnikule osutas. Ta ei arvanud, et Remy tema peale pahane on või midagi muud säärast, sest kutt oli ju lubanud tema sõber edasi olla. "Okei, millest me siis alustame?"esitas ta kohe teise küsimuse ka, et asjaga kohe pihta hakata, ning ajas ennast kivilt püsti, et siis Remieli poole pöörduda.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 19, 2014 21:01:42 GMT 2
Nii kui Remiel oli oksapuru põlema süüdanud, kustutas ta selle kohe, kui Alexandria tema poole vaatas. "Mida sa ootasid? Kallistust?" küsis mees sarkastiliselt ning vaatas tüdrukule otsa vaatamise asemel hoopis seda suitsevat oksapuru, mis hetk tagasi veel suure leegiga põlema oli lahvatanud, enne kui mees selle siiski ära otsustas kustutada. Kuulnud aga neidise küsimust, sulges Remiel Alexandria kohe tuleringi, lastes leekidel seekord tüdruku põlvedeni ulatuda. "Sa tahtsid tulest energiat ammutada, nii et oma tule sa said," lausus mees, sest tal oli see väga selgelt meeles, mida tüdruk õppida tahtsid. "Lase käia, pane mind kannatama," lausus mees, olles nüüd valmis hullemat läbi elama kui ta senini oli Alexandria võime tõttu pidanud kannatama.
Post by Alexandria Hensley on Nov 19, 2014 21:18:09 GMT 2
Alexandria kortsutas kergelt kulmu, kui Remy küsimust kallistuse kohta kuulis. Märkamata ei jäänud ka sarkasm mehe hääles ning kuigi neidis püüdis teda mõista, ärritas Remy oleks tedagi. "Lihtsast "tere"-st oleks ka piisanud," vastas näitsik talle, silmitsedes hetke pikemalt kutti, kui too just hoopis suitsevat oksarisu vaatas. Kui järgmisel hetkel sarnaselt eelmisele korrale leegid tema ümber ringi moodustasid, tuli see seekord neiule isegi ootamatult, sest Remy polnud teda hoiatanud ega midagi. Kuid sellegi poolest ei teinud tüdruk teist nägugi, vaid noogutas, kui Remiel käskis neiul end kannatama panna. Alexandria keskenduski seejärel esmalt tulele, tundes seda enda ümber ning püüdes sellest energiat ammutada. Kui ta hetke nii vaikselt oli olnud, võis Remy siis mõne minuti pärast juba põrguvalu tunda.Samal ajal tundis Alex päris tõsiselt, kuidas tuli teda justkui aitas ning teda tugevamaks tegi, Ning see tunne oli päris võimas.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 19, 2014 21:33:41 GMT 2
Neidise sõnu kuuldes mees ainult mühatas ning raputas pead, kuid siis oli ta valmis juba järjekordse harjutustunniga alustama, sest tahtis sellega sama kiirelt ühele poole jõuda. Vedas, et Alex kiire õppija oli. Järgmisel hetkel langes mees aga valust karjudes maha ja pidi tunnistama, et see eelnevalt talutu polnud midagi, võrreldes sellega, mida Alex ta praegu läbi elama pani. See oli tõesti kõige hullem valu, mida ta kunagi talunud oli, kuid ta ei palunud neidisel lõpetada ka, sest alles mõned päevad tagasi oli Alex õppinud, kuidas ise seda ära tajuda ja nii lootis mees sellele, ükskõik kui kaua ta seal piinleb. See valu polnud võrreldav isegi neidise korviandmisega, mis samuti haiget tegi ja mille pärast Remy täna tema vastu nii külm oligi.
Post by Alexandria Hensley on Nov 19, 2014 21:46:34 GMT 2
Alexandria küll ei mõelnud, et tahaks selle harjutuskorraga kiiremas korras ühele poole saada, pigem vastupidi. Tema oleks hea meelega Remyga koos veel hiljemgi aega veetnud, nagu nad tihti varemgi teinud olid, kuid kui noormees nii külmalt ja ükskõikselt käitus, siis ei tahtnud ka Alex enam temaga kauem koos olla. Parem oleks ehk tõesti, kui nad nüüd natuke aega harjutaks ja siis laiali läheks. Kuna Remiel ei palunud neiul lõpetada, ei suutnud Alexandria ka ise ennast piisavalt kontrollida. Ta kuulis küll, kuidas kutt valust karjus, kuid mõne aja jooksul ei reageerinud neidis sellele mitte kuidagi. Alles natukese aja pärast tuli talle järsku pähe see illusioon lõpetada. Siis vaatas ta kohkunult Remy poole, kes maas oli. Kui tulesõõr tema ümber endiselt põlenud poleks, oleks neidis astunud noormehe juurde, et olla kindel, et temaga kõik korras oli. Kuid tule tõttu jäi Alex siiski oma kohale, jäädes lihtsalt ootama, et Remy midagi ütleks. Talle endale tundus küll, et oli natuke liiga kaua Remyl piinelda lasknud, justkui poleks ta eelmisest harjutuskorrast midagi meelde jätnud...
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 19, 2014 21:52:02 GMT 2
Kas Remy tajus, et seekord piinles ta palju kauem kui eelmine kord ega saanudki aru, kas Alex tegi seda tahtlikult, sest ta oli ise neiuga palju karmim kui eelmistel kordadel või oligi ta ära unustanud eelmisel korral õpitu. Kui valu lõpuks kadus ja mees end püsti ajas, jäi ta Alexit silmitsema, sinised silmad paistmas tumedamad kui muidu, ja vangutas pead. "Mis sinuga lahti on? Sa oled ära unustanud, mis sa eelmisel korral õppisid?" küsis mees, hääletoon püsimas karm ning jäine pilk kinnitatud tüdrukule. "Proovi uuesti," käskis ta neidist, olles uuesti valmis seda kõige hullemat piina läbi elama. Nüüd ei kavatsenud ta just enne lõpetada kui tüdruk võimalikult ruttu tema piinad lõpetab, mitte ei lase tal nii kaua või kauemgi piinelda kui praegu.
Post by Alexandria Hensley on Nov 19, 2014 22:08:54 GMT 2
Ei, Alex ei piinanud Remieli meelega kauem kui tavaliselt. Ta lihtsalt sai tulest energiat ning see muutis teda justkui võimsamaks, mistõttu ei pööranudki ta nii palju tähelepanu sellele, kaua ta Remyd piinas, vaid pigem sellele, kuidas ta teda piinas. Kui noormees siis hetke pärast püsti tõusis ja oma tumeda pilgu Alexandriale viis, kiristas näitsik hambaid, et mitte midagi mõtlematut öelda. Ta pani käed vaheliti ning silmitses siis hetke tulesõõri, mis tema ümber põles ning talle sooja ja energiat andis. "Mis siis, kui ei proovi?" küsis neiu seejärel, pannes käed vaheliti ning põrnitses Remieli. "Mis sinu endaga lahti on? Sa käitud imelikult," mainis Alex, püüdes end siiski kokku võtta. Mis sai sellest, et nad pidid sõbrad olema? See praegune mehepoolne käitumine oli küll nüüd päris segadusse ajav.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 19, 2014 22:14:41 GMT 2
"Siis me jääme siia kas või homme hommikuni," vastas mees Alexi küsimusele, sest ta ei kavatsenud enne neidist minema lasta, kui ta ka energiat ammutades ära tajub, millal lõpetada. Paar päeva tagasi läks ju nii hästi ja see ei saanud mingisugune tagasilöök olla. "Midagi," vastas mees napisõnaliselt ning pööras enda pilgu Alexilt tulesõõrile, et end veidi koguda ja siis käed rinnale risti asetada. Kui Alex sellest rohkem rääkida ei soovinud, tuli mees talle lihtsalt vastu, olgugi et oli tüdruku vastu üsna külm olnud. "Ma arvasin, et sa ei anna nii kergelt alla," lausus mees, hääletoon pisut leebem kui hetk tagasi. "Proovi uuesti," käskis ta veelkord tungival häälel näitsikut, olles valmis taas hullemat taluma.
Post by Alexandria Hensley on Nov 19, 2014 22:30:32 GMT 2
"Kõlab toredasti, minugi poolest," teatas Alexandria ise juba samuti natuke ärritudes. Ei tea, kas Remyle meeldiski teda ärritada või ei suutnud mees tõepoolest kuidagi ennast tagasi hoida, et mitte nii kuri olla? "Jah, muidugi," lisas näitsik siis, kui noormees lausus, et temaga midagi lahti polnud. "Kui sa isegi minu peale pahane oled, siis katsu ennast vähemalt tagasi hoida! Praegu oled sa siiski mu mentor,"nähvas neidis talle järgmisel hetkel, Kui Remy siiski ei tahtnud tema sõber olla, siis okei, ehk suudab Alex sellega leppida. Aga mees oli sellest hoolimata tema mentor ja pidi teda õpetama, mitte tema kallal ilkuma. Ja võib-olla reageeris Lexi praegu üle, aga noh, see oli ka lihtsalt tema loomuses. Kui Remy tal siis uuesti käskis seda proovida, pidas Alex hetke aru, kas peaks keelduma või mitte. Kuid lootes, et ehk suudab ta mehe nüüd paika panna, keskenduski näitsik seejärel taas elavale tulele ning püüdis sellest energiat ammutada, et siis järgmisel hetkel Remiel jälle kannatama panna. Kuid ka seekord jättis neiu ta enda arvates liiga kauaks piinlema. Tõesti, mis tal endal viga oli? "Ma ei tea! See ei tule mul lihtsalt välja!"teatas neidis hetke pärast natuke pettunult ning samas segaduses olles.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 19, 2014 22:37:56 GMT 2
Enda meelest Remy ei ilkunudki Alexi kallal, kuid veidi karmim oli ta küll, sest - olgem ausad - tal polnud just kõige parem päev ja Alex ka seda hetkel just paremaks ei teinud, kuna noormees oleks siiski temast veel mõnda aega eemale hoidnud, aga see oli niikuinii vältimatu. Neidise sõnade peale ei öelnud mees midagi, sest nähtavasti oli Alex ka ärritunud ja siis oli parem üldse natuke aega vait olla. Pealegi tundis mees, et ei suudagi väga kaua neidise peale pahane olla, sest hakkas juba praegu pisut leebuma. Õnneks ei pidanud mees kolmandat korda Alexit käskima, vaid oligi jälle põrgupiinades maas väänlemas, kuigi seekord kestis see tunduvalt vähem aega. Ajanud end püsti, vaatas mees mõnda aega vaikides Alexit ning raputas siis pead, kui tüdruk arvas, et see tal välja ei tule. "Tuleb küll, ma tean, et tuleb," lausus ta ning soovis käe toetavalt näitsiku õlale panna, aga ta ei saanud seda tulesõõri veel kustutada, sest tahtis siiski, et Alex veel prooviks. "See kestis vähem kui eelmine kord, aga proovi veel," ütles ta neiule.
Post by Alexandria Hensley on Nov 19, 2014 22:55:54 GMT 2
No kui ei ilkunud, siis ei ilkunud. Ilmselt reageeris Alex ise lihtsalt üle. Ja kuigi temagi polnud kindel, kuidas Remy juuresolekul täpselt käituma peaks, siis sellegi poolest ei kavatsenud ta kutti vältida ega midagi taolist. Ta lihtsalt kavatses mitte paar päeva tagasi juhtunut meenutada ega teemaks võtta ning üritas noormehesse suhtuda samamoodi nagu varem. Kui Remy end siis pärast piinu taas püsti ajas ning hetke neidu silmitses, vastas Alex samuti tema pilgule, peaaegu juba oodates, et kutt tema kallal võtma hakkaks. Aga selle asemel kuulis ta juba hoopis leebemaid sõnu ning isegi luges nendest välja, et Remyl oli temasse usku. See mõjus kuidagi hästi, olgugi et ta nüüd enam üldse aru ei saanud, kas kutt oli tema peale siis pahane või mitte. Sellest hoolimata võttis tüdruk ennast varsti uuesti kokku ja keskendus tulele, et siis järgmisel hetkel taas Remyle valu illusiooni tekitada. Nüüdki ei kestnud see just väga vähest aega, kuid siiski tundis Alex ühel hetkel, kuidas tema mõistus üsna kindlalt tal lõpetada käskis, ning ta seda tegigi, misjärel ta taas maas oleva Remieli poole vaatas.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 19, 2014 23:39:35 GMT 2
Remyl oli mõnikord raske Alexistki aru saada ja vahepeal tunduski talle, nagu oleks naistel mingi enda keel, mida peaaegu võimatu mõista on. Nad ju ütlevad ühte, mõtlevad teist ja teevad kolmandat ja eks sa ürita siis aru saada, mida nad tegelikult tahavad. Alexisse mees aga usku ei kaotanud, sest tegu oli ühtlasi nii tema õpilase kui lähedase sõbraga, isegi kui Remiel ise temaga ennist just kõige kenam ei olnud, ent sellegipoolest juba leebuma hakkas. Järgmisel hetkel oli aga mees jälle piinades maas, kuid seekord kestis see õige vähe, ja ajanud end püsti, kustutas ta neidise ümbert tulesõõri, millest jäi järele ainult suitsev ringikujuline joon neiu ümber. "Algus oli selline nagu ta oli, aga hea on näha, et sa end kokku võtsid, sest sa lähed järjest paremaks," lausus mees. "Ma arvan, et tänaseks võib lõpetada."
Post by Alexandria Hensley on Nov 20, 2014 15:00:30 GMT 2
Alexi puhul pidas vist tõesti paika see, et ta ütles ühte, mõtles teist ja tegi kolmandat. Pole siis ime, et Remy teda aeg-ajalt ei mõistnud. Ja ilmselt polnud Remy ainuke. Selles, kas nad endiselt lähedased sõbrad olid, polnud Alexandria küll just eriti kindel. Tema oleks muidugi hea meelega sõbrad edasi, kuid ei suutnud mõista, mida Remiel siis sellest kõigest lõpuks arvas. Aga siiski oli hea teada, et noormehel ikkagi temasse usku oli, ükskõik siis, millised nende suhted hetkel olid. Kui kutt siis pärast järjekordseid piinu maast üles tõusis ja tulesõõri neiu ümbert kaotas, vaatas Lexi küsival pilgul tema poole. "Sa tahad juba lõpetada?"küsis tüdruk isegi natuke pettunult. Hetke vaatas ta lihtsalt vaikides Remieli, enne kui oma suu avas. "Ütle, et sa tahad lõpetada sellepärast, et sa ei taha rohkem piinelda. Või ei suudagi sa lihtsalt üldse enam kauem minu seltskonnas olla?"huvitas Alexit siis, kusjuures ta kõlas jälle üsna sõjakalt, kuigi ei tahtnud uuesti mingit tüli üles kiskuda. Ta lihtsalt arvas, et kuna ta oli harjutamise alguses nii kõvasti sakkinud, siis laseb Remy tal kindlasti veel vähemalt korra oma võimet proovile panna. Aga võta näpust.