St Axander'i eliitkool on varikool.
Kõikidele välis-
silmadele on tegu tavalise erakooliga,
milles ei toimu midagi eripärast. Ainult õpilased ja õpetajad,
kes selles koolis viibivad, näevad selle koha tõelist pale.
SABS-is algab õppetöö vanusest 18 ja lõppeb 25. eluaasta saabudes.
Selles koolis on tavaained ning kõrvalained,
mis on igale õpilasele individuaalselt määratud.
SABS's käivad õpilased, kellel on erilised võimed
(elemedid, necromantia, telepaatia, kujumuutjad jne).
Eliitkooli treeningu eesmärgiks on õpetada oma annet kontrollima ja valitsema.
Igal õpilasel on oma mentor, kelleks on lõpuklassi õpilane või õppejõud.
Lisainfo
Tähtsamad teated
*Õppeaasta on alanud, sealhulgas õppetöö toimub.
*Toimub Jõuluball
Staff
Marcus Finn
Olivia de Ravenaugh
Gareth R. Motrell
Owen Kite
Post by Alexandria Hensley on Nov 16, 2014 23:19:06 GMT 2
Kuulnud, et Remy oli kombes, ei raisanudki Alex pikalt aega, vaid lasi mehel varsti uuesti valu kätte langeda. Samas oli neiul meeles see, kuidas ta mõni hetk tagasi samamoodi mehel piinelda oli lasknud ning siis hiljem kahetsenud oli, et liiga kaua oma võimet kasutanud oli. Seda meeles pidades suutis Alex seekord natuke varem Remieli piinad lõpetada, misjärel ta noormehe poole vaatas, oodates tema hinnangut. "Vähemalt oli sinu kannatama panemisest seekord kasu," leidis neidis, kui kutt mainis, et temaga rahule jäi. Ja Alexandria tundis ennast samuti päris hästi, et ennast mõnes mõttes isegi ületanud oli, kuna ta algselt ju üldsegi seda mehe selliselt piinamist proovida ei tahtnud. "Ei lasegi mul ennast rohkem piinata? On see tõesti nii hull?" pidi tüdruk noormeest veidi õrritama. Samas uskus ta küll, et vastus tema teisele küsimusele oleks jaatav, kuna ise ei tahaks küll vabatahtlikult lasta kellelgi ennast nii piinata. "Sellisel juhul jäängi ma veel siia, sest mul pole niikuinii midagi targemat teha,"arvas Lexi järgmisel hetkel, kui noormees mainis, et neidis võis veel sinna jääda, ning suunas oma pilgu neile avanevale vaatele, mida Lexi siis hetkeks imetlema jäi. "Võiksid sa meile siia väikse lõkke tekitada?" palus näitsik järgmisel hetkel ning vaatas Remy poole. Väljas polnud just kõige soojem ning hea meelega oleks natuke sooja tule ääres olnud. Pealegi tuleb tõdeda, et Remielil oli ikka igavesti vinge võime ja miks mitte seda siis kasutada?
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 17, 2014 7:02:51 GMT 2
"Sellest on vist alati kasu või oledki sa ääretult kiire õppija. Mul on lihtsalt hea meel, et mul nii tubli õpilane on," lausus mees naeratades, jäädes hetke pikemalt Alexandriat vaatama. Igatahes polnud mehel näitsiku kohta mitte ühtegi halba sõna öelda ja kuigi ta pidi nende harjutamise ajal piinlema, meeldisid need tunnid neiuga mehele sellegipoolest, mitte et talle piinelda meeldiks, ent see oli paratamatu. "Ei, täna ei lase, aga no kujuta ette - see on selline tunne, nagu saaksid kõigepealt kaela tünnitäie hapet, siis oled valusates krampides ja siis pannakse sulle veel tuli ka kohe otsa," kirjeldas mees neidisele seda tunnet, mis viimane talle iga kord tekitama pidi. Vaevalt neiu seda enda peal läbi tahaks teha. Kui neidis jääda lubas, kaardusid mehe huuled kergeks naeratuseks, sest temalgi poleks midagi Alexiga niisama aja veetmise vastu. "Ma võin tekitada lõkke, aga ma ei oska välja võluda vahukomme, mida sellel grillida," lausus mees, kuid justkui tellimise peale oli tema ning neidise ees lõke. Kuna neil polnud väga istumisaluseidki, siis tuli needki kas improviseerida või istudagi maha. "Nii, tahad sa maha istuda või vean midagi siia istumisaluseks ka?" uuris Remy tüdrukult.
Post by Alexandria Hensley on Nov 17, 2014 15:19:54 GMT 2
"Sa ei peaks mind nii palju kiitma, muidu lähen uhkeks,"lausus Alexandria selle peale ning tõstis nimetissõrme, sest see, mida ta ütles, oli muidugi äärmiselt tähtis. Mitte et ta juba niigi natuke liiga uhke ei oleks. Ega Alex isegi oma mentori kohta midagi halba poleks saanud öelda, olgugi et talle ei meeldinud mõned noormehe antud ülesanded... Aga samas meeldisid tallegi peaaegu alati need tunnid, ükskõik mida nad seal siis ka ei teinud. "Tõesti nii hull?" küsis neidis veidi uskumatult, kui kuulis, kuidas Remy seda kogetud piina iseloomustas. "Wow, see on ju nii lahe!"lisas tüdruk seejärel võidukalt naeratades. Tekitas ikka päris võimsa tunde küll, kui ta taipas, millist valu ta teistele tekitada suutis. Tema mõtted olid endiselt oma võime juures, kui Remy järgmisel hetkel lõkke süütas, kuid siis pööras Lexi oma pilgu taas noormehele. "Hmh, tundub, et me peame siis ilma vahukommideta hakkama saama," lausus tüdruk ning naeratas kergelt. Tema naeratus püsis ka siis, kui noormees järgmisel hetkel lõkke esile manaski. Tuli oli neiulegi alati meeldinud, lisaks oli see tema toetav element. Hetke tuld silmitsenud, raputas ta küsimuse peale pead. "Ma võin maha istuda," lausus ta, sest maa polnud just porine ning lõke andis sooja ka, nii et maapind polnud isegi väga külm. Pealegi, mida nad ikka endale istumisaluseks oleks võtnud? Hetke pärast põlvitaski Alexandria aga maha ning viis oma pilgu siis vahepeal tulelt Remyle.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 17, 2014 15:37:39 GMT 2
"Ma lihtsalt toetan sellega su arengut, sest see peaks ehk paremini motiveerima kui see, et ma sind tuleringidesse sulgen ja närvi üritan ajada, et sa enda võimet kasutaksid," rääkis mees, sest talle see variant just ei meeldinud, kui ta pidi Alexit provotseerima. Pealegi teadis tüdruk isegi, et Remy on sellega vägagi okei, kui ta ka mehe peal enda võimet kontrollima õpib, sest see ju mentori ülesanne oligi. Mees noogutas vastuseks neidise küsimusele ning muigas pisut, kui Alex enda võimet isegi lahedaks pidas. Jah, Alexandria on järgmiseks korraks kindlasti motiveeritud. "Vahukommid toome siis järgmine kord," arvas ka mees, sest hetkel ta küll neid kuskilt otsima minna ei viitsinud. Parem istuks ikka Alexiga lõkke ääres. Põlvitanud samuti Alexi kõrvale maha, vaatasid mehe sinised silmad mõnda aega tuld ja siis näitsikut. "Ma arvan, et see lõke on ikka kuidagi väike," vangutas Remy pead, kuid järgmisel hetkel olid nad mõlemad ümbritsetud soojast seinast, mille moodustasid leegid nende ümber. Need olid küll ohutus kauguses, ent andsid piisavalt sooja kui see esialgne lõke. See oli ka trikk, mille õppimiseks Remy enda mentoriga kõvasti vaeva oli näinud, ent tegi seda üsna tihti, kui selle lõpuks selgeks sai.
Post by Alexandria Hensley on Nov 17, 2014 16:08:51 GMT 2
"Kui sa mind ärritad, on sind palju lihtsam piinata," lausus Alexandria. Samas oli küllaltki lihtne ilma närvi minemata piinata inimesi, kes Alexile lihtsalt ei meeldinud või kellega ta läbi ei saanud. Ja tegelikult ta teadis küll, et Remy selle kannatamisega igati okei oli, kuid sellegi poolest ei meeldinud neiule oma võimet tema peal harjutada. Aga midagi muud ju üle ka ei jäänud.. "Sobib," noogutas näitsik, kui noormees mainis, et järgmisel korral vahukommid kaasa võtavad. Hetkel polnud ka neiul tahtmist ainult selle pärast sealt pankrannikult lahkuda, et vahukomme otsima minna. Ilma nendeta oli ka niisama hea lõkke ääres istuda. Kuulnud seejärel Remy sõnu lõkke suuruse kohta, kergitas Alexandria veidi kulmu, olles juba peaaegu valmis selleks, et kutt järgmisel hetkel lõkke mitu korda suuremaks teeb. Kuid selle asemel sai lõkkest varsti hoopis neid ümbritsev sein, mis päris muljetavaldav oli. "Oh," lausus neidis isegi imetlevalt, sest tundus, nagu oleks see lõkke muutmine tuleseinaks mehel üsna lihtsalt käinud. "Sa valdad oma elementi nii hästi," pidi tüdruk ka mainima ning silmitseski hetke neid ümbritsevat tulesõõri. See oli ikka pööraselt lahe, ilma naljata. Ja kuidagi uhke tunne oli seal istuda, ümbritsetuna tulemüürist.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 17, 2014 16:33:04 GMT 2
"Ja siis sa oled terve igaviku minu peale vihane," lisas mees, sest oli seda varemgi tunda saanud, kui ta niimoodi Alexi enda võimet kasutama paneb, ja mehele ei meeldinud neiuga kakelda. See oli niigi üllatav, kuidas nad aastaga nii lähedaseks oli saanud, aga ju nad siis klappisid ikka omavahel. Kuna lõkke suuremaks kasvatamine poleks olnud midagi eriti huvitavat, tekitaski Remy pigem tuleseina nende ümber, et nad ei peaks ainult käsi lõkke kohal soojendama, vaid et tuli hoiakski neid mõlemat soojas. Tundub, et sellega suutis Remy Alexile muljet ka avaldada, sest tüdrukule paistis nähtu ikka väga meeldivat. "Selle seina tekitamine oli üks kõige raskematest asjadest, mida ma enda võimega tegema õppisin," lausus mees, kuid sellegipoolest tõid Alexandria sõnad midagi naeratuselaadset mehe huulile.
Post by Alexandria Hensley on Nov 17, 2014 16:52:54 GMT 2
Remy sõnade peale ei osanudki Alexandria nüüd esialgu kohe midagi öelda. Ja seda ei juhtunud just tihti, et tal midagi öelda polnud. Aga tõsi ta ju oli, et neidis oli pika vihaga. Ning sellest sai ta ka aru, miks Remy ei tahtnud siis teda ärritada. "Tead, mina sinu asemel küll poleks hakanud kellegi mentoriks, kelle võimeks on teiste piinamine, ükskõik kui hea sõber ma selle õpilasega ka poleks," teatas tüdruk järgmisel hetkel muiates, leides uue jututeema, millest rääkida. Sest paistis, et neidis oli oma võimest ja sellest harjutamisest hetkel liiga vaimustuses, et millelegi muule eriti mõelda. Alexandria arvates oli samuti selline tulesein palju ägedam kui lihtsalt lõke. Lisaks andis see rohkem sooja ka, mis oli igati teretulnud, sest väljas oli siiski novembrikuule omaselt küllaltki külm. "Aga mulle tundus, et see tuli sul nii lihtsalt välja,"lausus tüdruk, kui noormehe sõnu kuulis. "Siin tulesõõri sees on nii soe,"sõnas Alex seejärel naeratades ning kui ta siiamaani oli maas põlvitanud, siis nüüd sättis ta ennast hoopis pikali, selili, jälgides samas hoolikalt seda, et ei tema jalad ega tema juuksed tulele liiga lähedale ei satuks. Siis oma pilgu veel taevale viinud, tundis näitsik ennast seal ikka väga hästi. Vahepeal vaatas ta kergelt naeratades Remy poole ka, sest tahtis näha, kas noormees kavatseb temaga äkki seal maas ühineda. Oleks ju tore olnud.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 17, 2014 17:10:21 GMT 2
"Aga ma tahtsin just sind enda hoolealuseks, sest.... sa meeldid mulle, Alex," tulid need sõnad justkui iseenesest üle mehe huulte, olgugi et seda meeldimist võis mitut moodi võtta, sest Alex saigi talle kas sõbrana meeldida või seda muud moodi meeldida, ja ausalt öeldes pidas mehe puhul paika see variant number kaks. Ta oli Alexit viimasel ajal teistsuguse pilguga nägema hakanud, kuigi tüdruk polnud sellest ehk teadlik. "Mitte alati," vangutas Remy neidise sõnade peale pead ning heitis tüdruku kõrvale maha. Selle pärast ta väga ei põdenudki, et jalad või pea tulele liiga lähedal on, sest mees teadis, et see on kindlasti ohutu kaugus. "Enne enda võime avaldumist sattusin ma süütamiste pärast noortevanglasse ja seal tuli mu võime üldse välja, kui ma kakluse käigus ühe teise tüübi põlema panin," otsustas Remy enda mineviku tüdrukule siiski avada, sest siiani nad selle teemani jõudnud polnud ja niisama ka seda puudutama ei kippunud. "Ta polnud muidugi ainus ja ma panin veel inimesi vihahoos enne siia sattumist põlema, kuid siin oli mul ka raske seda kontrollima õppida, aga näed, ma siiski suutsin seda ja sain tule manipuleerimisele keskenduda, kuna oskasin seda tekitada ja kaotada. Selle seina loomisega ma nägingi tohutut vaeva, aga nüüd tuleb see tõesti lihtsalt," seletas mees, viies enda sinised silmad siis enda kõrval lamavale näitsikule, kes kohe ütles, et selle tulesõõri sees on soe. Oskamata midagi selle peale kosta, jälgisid Remieli sinised silmad tüdrukut, huuled kaardumas õrnaks naeratuseks, sest neiu tundus tema kõrval lamades korraga nii ilus ja ometi haavatavam kui välja laseb paista.
Post by Alexandria Hensley on Nov 17, 2014 17:39:03 GMT 2
Kuulnud nüüd Remy sõnu vastuseks oma eelneva märkuse peale, tõi Alexandria kuuldavale kerge turtsatuse. "Jah, sina meeldid mulle ka, aga ikkagi poleks ma vabatahtlikult nõus kannatama," lausus Alex ning vaatas veidi lõbustatud pilgul Remieli poole. Mis noormehe sõnadesse puutus, siis tõlgendas tüdruk neid automaatselt nii, et selle meeldimise all pidas Remy silmas kindlasti ainult kui meeldimist sõbrana. Midagi muud ei tulnud neiul isegi pähe arvata. Ja seepärast lausus ta need sõnad kutile pikemalt mõtlemata tagasi ka, sest Remy oli tõepoolest üks neiule lähedasemaid inimesi ja muidugi ta meeldis Alexile. Kui mees siis järgmisel hetkel tema kõrvale maha heitis, keeras Alexandria end veidi küljega kuti poole, jäädes siis kuulama, millest Remy edasi rääkis. See oli päris huvitav, et nad kunagi varem nii tõsiste teemadeni polnud jõudnud. Loomulikult oli tüdrukul hea meel, et Remiel temaga nii aus oli ja küllaltki avameelselt enda minevikust rääkis. Kuid sellegi poolest ei saanud Lexi midagi parata, et ta kohati ilmselt päris üllatunud välja nägi. Näiteks see, et noormees varem niiöelda püromaan oli olnud, tuli neidisele täieliku üllatusena, samuti see, et ta vanglasse oli sattunud ja seal ühe kongikaaslase põlema oli pistnud. Kuid ometi ei hakanud neiu esialgu isegi midagi ütlema, vaid kuulas lihtsalt Remy lõpuni, jälgides samal ajal noormeest, kui ta rääkis. "Wow, ja mina arvasin, et sa oled alati mingi täiusliku enesevalitsusega tulejumal olnud," lausus näitsik pärast hetkelist pausi ning muigas õrnalt, püüdes praegu valitsevat küllaltki tõsist õhkkonda nüüd veidi kergemaks muuta. Samas oli ta siis jälle hetke vait, enne kui uuesti oma suu avas. "Need inimesed, kelle sa põlema panid, nad elasid ikka need põlemised üle, või...?"uuris Alex siis vaikselt, silmitsedes Remieli.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 17, 2014 17:59:50 GMT 2
"Aga kui sulle poleks see mõte meeldinud, ei õpikas sa ka praegu ju minuga," lausus Remiel võidukalt, kuigi eks sellelgi ole oma hind, kuna mees pidi end piinata laskma, õnneks mitte pikalt, sest paistis, et Alexi näol oli tegu kiire õppijaga ja ehk suudab temagi juba lõpetamise aastaks enda võimet kontrollida ning õpetab ise ka nooremaid välja. Remielile ei tulnud muidugi Alexandria üllatunud nägu üllatusena, kui mees talle enda minevikust otsustas rääkida, kuid ta lootis, et neidist päris ära ei hirmuta ja Alex teda endast äkki eemale ei hakka tõukama, sest mees on enda võime tõttu ka päris hirmsaid asju teinud. "Ei, see on kõik lihtsalt aastate ja suure õppimisega tulnud," sõnas mees vaiksel häälel. Keegi pole ju täiuslik ega saa isegi õppides üdini täiuslikuks. "Mitte kõik," vastas mees ausalt Alexi järgmisele küsimusele, sest leidis, et parem kui neidis seda mitte nii ilusat tõde ikka teab. "Esimene pääses armidega, järgmised kaks surid enda põletustesse," rääkis mees, kuigi ei soovinud seda enam väga meenutada, sest on enda võimega kaks inimest isegi tapnud. Muidugi niigi hästi, et see oli kaks ja mitte rohkem. "Ja ma põletasin enda lapsepõlvekodu ka maha, kuid see oli enne võime avaldumist," tunnistas mees.
Post by Alexandria Hensley on Nov 17, 2014 18:30:01 GMT 2
"Muidugi mulle meeldib, et sa mu mentor oled. Ma ei kujutaks ette, et ma mõne teise mentoriga nii hästi läbi saaks ja sellepärast on meie tunnid hulga nauditavamad ka," sõnas Alexandria, sest suutis juba niigi ette kujutada, kuidas ta oleks mõne teise õpetaja või vanema õpilasega oma võimet harjutanud. Lihtsam oleks olnud neid võib-olla piinata küll, kuid samas poleks olnud piisavalt motivatsiooni. Remyga harjutades tüdruk vähemalt teadis, et ei tahtnud talle pikalt ja väga palju haiget teha, ning püüdis selle võrra rohkem ennast talitseda. Mõne teise inimesega poleks ta ehk neid piire tunnetanud. Kuulnud, et Remy enesevalitsus ja võime käsitlemine ainult suure õppimise ja harjutamise tulemus oli, neidis noogutas, sest midagi muud ta just oodanud polnudki. Kui ta aga noormehe järgmist vastust kuulis, ei osanud Alex nüüdki esialgu midagi kosta. Noh, see, et noormees päriselt kaks inimest põhimõtteliselt tapnud oli, võttis esialgu ikka sõnatuks küll. Ja Lexi oli ise veel arvanud, et oli minevikus suvalisi inimesi piinates üle piiri läinud... Mõneks hetkeks viis Lexi oma pilgu lihtsalt leekidele, mis nende ümber olid, kuni lõpuks tundis, et peaks ikkagi midagi ütlema. "Ma ei ole kindel, kas ma peaksin kõike teadma, mida sa oma minevikus teinud oled," alustas neidis ning keeras ennast uuesti selili, kuid kuulis siis veel, kuidas Remy oma lapsepõlvekodu ka maha oli põletanud. "Ja samas on mul hea meel, et sa mulle seda rääkisid," lisas näitsik, kui oli jällegi hetke vait olnud, ning vaatas siis korraks Remieli poole. Nii raske oli tüüpi kuidagi hukka mõista ning samas ei olnud Lexi ikkagi kindel, mida ta sellest arvama peaks.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 17, 2014 18:52:40 GMT 2
"Kui kogu see kohustuslik valu tundmine, mida ma ise nii vabatahtlikult olen nõus taluma, välja jätta, siis minulegi meeldivad meie tunnid," lausus Remiel, kuigi ilmselt suhtleks ta Alexiga ka siis, kui neiul teine mentor oleks, ent oli ometi õnnelik, et tema see just oli. Igatahes paistis Alexandrial ka lihtsam õppida, kui ta peab kasutama enda võimet kellegi peal, kellest hoolib. "Ma lihtsalt tahtsin, et sa teaksid," lausus mees Alexandria sõnade peale, pilk püsimas tüdrukul. Keeranud ennastki uuesti selili, puudutasid mehe sõrmed Alexandria omi, ent Remy pidas endaga hetke aru, kas haarata see pisike soe käsi endale pihku või mitte. Hetkel otsustas tüüp seda aga mitte teha, et Alexandriat mitte väga ära ehmatada. "Mulle lihtalt tundus, et ma võisin sulle selle usaldada," lausus mees ning viis enda siniste silmade pilgu tüdrukult taevale.
Post by Alexandria Hensley on Nov 17, 2014 19:14:06 GMT 2
"Jah, kuigi me saime hästi läbi juba enne kui sa mu mentoriks hakkasid. Ja me suhtleks ju ikkagi, isegi siis, kui me koos ei harjutaks,"lausus Alexandria, kuid ei osanud väga midagi rohkem sellel teemal lisadagi. Jätkuvalt ei saanud ta päris hästi aru, kuidas võis Remy vabatahtlikult tema piinamist kannatada, kuid mõnes mõttes oli neiul ikkagi hea meel, et ta tema mentoriks oli. Kuulnud, et noormees oli rääkinud seda kõike, kuna tahtis, et neidis seda lihtsalt teaks, noogutas Lexi kergelt, silmitsedes taevast. Kui Remy sõrmed tema omi puudutasid, käis isegi korraks neiu enda mõtetest läbi, et mis oleks siis, kui mees hoopis tema käest kinni võtaks või vastupidi. Aga siiski ei teinud seda kumbki. "Sa võisidki. Sa tead, et ma ei räägi seda ju mitte kellelegi edasi. See oli lihtsalt... ootamatu," sõnas tüdruk seejärel. "Ja see on uskumatu. Ma arvasin, et mina tegin oma võimega enne kooli tulemist halbu asju, aga võrreldes sellega...," hakkas neiu rääkima, kuid jäi siis vait, sest ei tahtnud Remieli hukka mõista ning samas oli teadmine, et noormees kellegi tapnud oli, ikkagi natuke šokeeriv. Pealegi oli mõistetav ju see, et noormees ei osanud tookord veel oma võimet vaos hoida ega taltsutada...
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 17, 2014 19:24:43 GMT 2
"Muidugi suhtleks," lausus mees hetkekski kõhklemata. Loomulikult mäletas ta Alexandria nägu, kui ta end neidise mentoriks pakkus, sest blondiin vaatas teda küll nii, nagu oleks Remy napakas, aga võib-olla teatud mõttes oligi, sest pidi laskma end vabatahtlikult piinata. Tõmmanud enda käe siiski eemale ning asetanud selle kõhule, hingas mees sügavalt ning silmitses mõtlikult taevast ja enda ning Alexandria ümber tantsisklevaid leeke, mis sooja andsid. "Ma tean," sõnas mees mõtlikult ning viis enda siniste silmade pilgu uuesti tüdrukule. "Usu mind, ma ei ole selle üle uhke," mainis ta, sest uuesti kerkis esile see süütunne nende kahe inimese pärast, kes mehe võime läbi surma oli saanud.
Post by Alexandria Hensley on Nov 17, 2014 20:03:07 GMT 2
Alexandria ainult naeratas kergelt Remy sõnade peale, milles ta kinnitas, et nad suhtleksid ka siis, kui Remiel tema mentor poleks. Tõepoolest oli neidis päris üllatunud olnud, kui mees talle üldse pakkus, et võib tema mentoriks hakata. Ja isegi kui ta oli kutti esialgu hulluks pidanud, oli tal tegelikult sisimas hea meel, et Remy tema mentoriks hakkamist tõsiselt mõtles ja lõpuks selleks saigi. Tajudes, kuidas Remiel uuesti tema poole vaatas, silmitses neidis lihtsalt taevast edasi, natuke endamisi mõeldes. Lõpuks ohkas ta siiski kergelt ning raputas pead. "See olekski natuke õudne, kui sa selle üle veel uhke oleksid,"mainis tüdruk ning viis siis lõpuks oma pilgu siiski kutile. "Ma saan aru, et asi oli suures osas su võimes ja selles, et sa seda kontrollida ei osanud," arvas tüdruk siis vaikselt, püüdes õigeid sõnu leida. "Aga mul on hea meel, et sa muutunud oled,"lausus Alex. "Ja mul on isegi hea meel, et sa mind nii palju usaldasid, et seda mulle rääkisid," lõpetas näitsik siis oma mõtte. Need tapmised olid toimunud juba piisavalt kaua aega tagasi, et uskuda, et noormees nüüd muutunud oli. Ja pealegi teadis neidis liigagi hästi seda tunnet, kui võimet veel kontrollida ei oska ja vihahoos sellega päris palju kahju teha sai.