St Axander'i eliitkool on varikool.
Kõikidele välis-
silmadele on tegu tavalise erakooliga,
milles ei toimu midagi eripärast. Ainult õpilased ja õpetajad,
kes selles koolis viibivad, näevad selle koha tõelist pale.
SABS-is algab õppetöö vanusest 18 ja lõppeb 25. eluaasta saabudes.
Selles koolis on tavaained ning kõrvalained,
mis on igale õpilasele individuaalselt määratud.
SABS's käivad õpilased, kellel on erilised võimed
(elemedid, necromantia, telepaatia, kujumuutjad jne).
Eliitkooli treeningu eesmärgiks on õpetada oma annet kontrollima ja valitsema.
Igal õpilasel on oma mentor, kelleks on lõpuklassi õpilane või õppejõud.
Lisainfo
Tähtsamad teated
*Õppeaasta on alanud, sealhulgas õppetöö toimub.
*Toimub Jõuluball
Staff
Marcus Finn
Olivia de Ravenaugh
Gareth R. Motrell
Owen Kite
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 16, 2014 15:46:29 GMT 2
Olgugi et ilmad polnud enam kõige soojemad, eelistas Remy siiski rohkem väljas kui siseruumides olla ja ka üksinduse vastu polnud tal midagi. Pärast tundide lõppu oligi ta jalutanud veidi metsa all ning jõudnud siis pankrannikuni, kuhu tegelikult peaks talle varsti veidi seltsi ka saabuma, sest ta oli Alexandriaga järjekordse harjutamise kokku leppinud. Tütarlapse võime tõttu olid need harjutamised mehele lausa piinavad, sest ta pidi enda mentorile pidevalt valu tegema, et neidis ise enda võimet kontrollima õpiks, aga Remiel oli valmis seda taluma. Surunud käed enda musta nahkjaki taskusse, vaatasid Aidani sinised silmad kaugustesse hallika veepiirini, mille rahutud lained kuuldavalt vastu ranniku äärt peksid. Tundus vahelduseks päris hea koht, kuna seal polnud peale mehe hetkel ainsatki hingelist ja nad saavad Alexiga rahulikult harjutada, kui tüdruk saabuma peaks.
Post by Alexandria Hensley on Nov 16, 2014 16:09:05 GMT 2
Pärast tundide lõppu oli Alexandria läinud otsejoones õpilaste elumajja, kus ta natuke aega arvuti taga veetis, kuniks kell nii palju sai, et ta end pankranniku poole teele pidi asutama. Kos Remyga oma võime harjutamised olid neiu jaoks kahtlemata päeva tipphetked, sest neidis tõepoolest nägi vaeva ja tahtis oma võimet rohkem tundma ja taltsutama õppida. Samas ei tahtnud ta küll kutile selle käigus haiget teha, kuid midagi muud ei jäänud ju üle. Pealegi meeldis talle siiski harjutada rohkem koos inimesega, kellega ta ka hästi läbi sai, kui inimesega, keda ta ei sallinud, ja seepärast oli ta õnnelik, et just Remiel tema mentoriks oli. Jõudnud natuke pärast kokkulepitud aega pankrannikule, märkas neiu juba eemalt noormeest, ning kiirendas veidi oma sammu, et kiiremini kohale jõuda."Hei! Oled valmis kannatama?" tervitas neidis Remyd ning muigas kergelt, olgugi et ta noormehe kallal oma võime kasutamise pärast kohati isegi veidi süümepiinu tundis. "Kuidas me siis alustame?" mõtles Alex valjult, vaadates hetkeks pankrannikul ringi. See oli ilus koht, kuigi noored polnud varem seal harjutamas käinudki.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 16, 2014 19:16:40 GMT 2
Vaadanud veidi mäslevaid merelaineid, haaras Remiel maast pihutäie kiviklibu, hakates pisemaid kivikesi enda peopesast vette loopima. Sulps sulpsatuse järel lendasid pisikesed kivikesed erinevatele kaugustele ja Remy üritas neist kõige kaugema viske tabada. Kellele ei tuleks meelde need lapsepõlve lutsuviskamised? Ootamist andis selle tegevusega vähemalt lühendada küll, kuid kuulnud tuttavat häält, viskas mees enda käes olnud kivikesed tagasi maha ning pööras end ringi, jäädes enda juurde tulnud noorte neidu silmitsema, huuled kaardumas automaatselt naeratuseks, kuna Alex lihtsalt pani mehe naeratama. "Pean olema," lausus mees ning vaatas tüdrukule otsa. "Ma tahan kõigepealt näha, mida sa eelmisest korrast mäletad," vastas ta, olles juba valmis selleks, et Alex ta mõneks ajaks taas piinlema paneb.
Post by Alexandria Hensley on Nov 16, 2014 19:48:39 GMT 2
Alexandria silmitses eemalt lähenedes ka seda, kuidas Remiel kivikesi vette loopis ning kui ta piisavalt lähedale võttis, järgis neidis kuti eeskuju ning võttis maast ühe kivi, et see kaugele vette visata, lihtsalt niisama. Märganud seejärel naeratust mehe huulil, pani see neiu endagi kergelt muigama, kui ta hetke Remyd silmitses. "Okei siis,"lausus Alexandria, kui noormehe vastust kuulis ning sättis ennast umbes paari meetri kaugusele tema ette seisma. "Sa tead, et ma ei taha sulle haiget teha, aga, noh, ma ju pean, eks," lausus neidis ning muigas taas kergelt, sest nii alustas ta peaaegu igat nende harjutamist. Järgmisel hetkel muutus tema ilme aga tõsiseks, kuna ta püüdis keskenduda, mis tal hetke aega võttis. Neidis hingas silmnähtavalt rahulikult ning jõllitas vaikselt Remieli, püüdes talle tõepoolest mõttejõul haiget teha. Tuleb tõdeda, et ise ei saanud Alexandria küll aru, kas tema võime töötas ka, kuniks noormees seda välja ei näidanud.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 16, 2014 19:58:18 GMT 2
Mananud enda näole tõsise ilme, vastas Remiel Alexandriale noogutusega, kui tüdruk andis talle märku, nagu oleks ta valmis meenutama eelmisel korral õpitut ja seda ka demonstreerima, olgugi et see mehele endale väga piinavalt valus on. Mees oli sellega arvestanud juba siis, kui ta Alexi enda hoolealuseks võttis, nii et nüüd tuli seda paratamatult taluda. "Sa tead, et ma arvestasin sellega juba siis, kui su mentoriks sain," lausus mees, sest see oli igati okei, kui tüdruk tema peal enda võimet katsetas. Mehe pilk püsis neidisel, kui ta keskenduda üritas, ent peagi väändus tema nägu valugrimassiks ning mees lausa karjus, kui ta maha kukkus ning seal valu käes väänles. "Olgu, aitab," suutis ta läbi hammaste veel öelda ning tõstis käe, et neidis lõpetaks. "Edusammud. Sa ei pidanud seekord selleks vähemalt endast välja minema. Tubli," kiitis mees enda hoolealust, sest võis Alexiga päris rahule jääda.
Post by Alexandria Hensley on Nov 16, 2014 20:18:47 GMT 2
Alexandria noogutas, kui Remiel mainis, et oli piinava valuga arvestanud juba siis, kui tema mentoriks hakkas. Ja neidis aimas, et noormees oli nõustunud tema mentoriks hakkama ikkagi sellepärast, et nad nii hästi läbi said. Aga see ei tähendanud, nagu oleks tüdrukule meeldinud meest kannatama panema. Kuigi tuleb tõdeda, et kui ta oli suutnud oma võimele keskenduda ja tajus, kuidas ta Remielile haiget tegi, tabas teda isegi kerge rahulolu. Seda aga täpselt nii kaua, kuni ta kuti sõnu kuulis. Siis hajus automaatselt tema tähelepanu ning Remy võis ka tunda, kuidas valu tema kehast äkitselt kadus. "Tead, kui irooniliselt see kõlab, kui sa kiidad mind selle eest, et ma su valust karjuma panen?" nõudis neiu, jälgides noormeest, lootes et kõik oli ikka hästi. "Nii et mida me täna teeme?"küsis Lexandria siis, lootes et saab veel oma võimet praktiseerida ja midagi kasulikku õppida.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 16, 2014 20:46:36 GMT 2
Kui eelmisel aastal Remiel Alexiga sõbrunes ja nad selle aastaga lähedaseks suutsid saada, siis ei öelnud mees ära ka mentorikohast, olgugi et ta juba siis sellega arvestas, et hakkab kõvasti haiget saama. Viimasel ajal võis mees aga öelda, et oli Alexandriat isegi kuidagi teise pilguga nägema hakanud, kuid tüdruk seda muidugi ei teadnud ja mees enda tunnetest väga rääkima ka ei kippunud, pigem hoidis neid enda sees nii kaua kui sai. Ajanud end maast püsti ja kloppinud end puhtaks, jalutas Aidan tüdrukule lähemale ning noogutas tema küsimuse peale. "Sa peadki ju panema," lausus mees neidisele otsa vaadates, sest mentorile oli see täiesti okei. "Alex, see, mida sa eelmine kord õppisid ja praegu ette näitasid, oligi väike ettevalmistus tänaseks," selgitas mees, siniste silmade pilk püsimas tüdruku silmadel. "Teeme nii, et täna kasutad sa tahtmise peale oma võimet, olles sellises tujus nagu sa oled, kuid seekord ma ei palu sul ise lõpetada nagu siiani, vahet pole kui palju ma piinlen. Sa pead ise ära tajuma, millal lõpetada," jätkas ta, pööramata neiu silmadelt oma pilku, kuid astus sellegipoolest varsti eemale. "Nii, proovi nüüd uuesti... ja ära mõtle üldse sellele, et ma tegelikult su sõber olen," palus mees, olles valmis taas hullemat taluma.
Post by Alexandria Hensley on Nov 16, 2014 21:07:35 GMT 2
Alexandria silmitses ikkagi pisut kahtlevalt Remieli, kui too maast tõusis ning oma riideid puhtaks pühkis. Polnud üldse tore noormeest niimoodi piinlemas näha, isegi kui oma võime kasutamine neius vahepeal päris suurt rahuldust pakkus. "Jah, aga vastik on ikkagi näha, kuidas sa valu käes väänled," mainis tüdruk ning vaatas hetke noormeest. Kui ta aga natukese aja pärast tema järgmiseid sõnu kuulis, väljendas Alexi pilk nüüd küll siirast üllatust. "Misasja ma tegema pean?!"küsis neiu jahmunult, jõllitades Remieli. Aga samas, kui see aitas tal võimet paremini tundma õppida, siis kavatses neidis seda ülesannet siiski proovida, nii hästi kui võimalik. "Okei," teatas Lexi siis seejärel ning viis oma pilgu uuesti mehele, üritades taaskord keskenduda. Kuid enne kui Remy üldse väikest valu tundma võis hakata, kadus seegi, ning Alex raputas lihtsalt pead. "Ma ei saa nii teha," teatas Alexandria siis, kuna kõige enam kartis ta lihtsalt seda, et ei suudagi lõpetada ning kaotab enesevalitsuse, lastes noormehel äkki liiga kaua piinelda. "Kas me ei võiks "röövida" mõnda meie koolikaaslast, kellega ma juhtumisi kõige paremini läbi ei saa, et ma saaksin hoopis tema peal harjutada?" küsis neidis. Miks ta pidi piinama oma peaaegu ainsat sõpra? Ja veel nii hullult...
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 16, 2014 21:25:09 GMT 2
"Aga su võime tekitab sulle mingit rahuldustunnet. Keskendu sel hetkel just sellele tundele, kui mina piinlen," üritas noormees Alexit siiski veenda, sest see tänane harjutamine ei jõua muidu kuskile, kui Alexandria end tagasi hoiab, sest ei taha enda sõpra tegelikult kannatamas näha, olgu Remiel nii valmis seda taluma kui tahes. Kui ta on siiani seda talunud, talub nüüd ka. "Nagu kuulsid. Ma tean, et see ülesanne võib raske tunduda, kuid proovi," lausus mees, olles valmis nüüd ka pikemalt valu taluma, sest seekord tahtis ta, et neidis ise selle koha ära tajuks, millal lõpetada tuleb. Esialgu võis ta ju nii teha, nagu Remiel soovitanud oli, kuid siis viia mõtted hoopis sellele, et tegu on ta sõbraga, sest nii suudaks neidis ehk lõpetada. Just siis, kui mees oli valmis taas piinu taluma, otsustas neidis juba alla anda. "Nii kergelt annadki alla?" üritas mees neidist pigem provotseerida, et temas mingisugustki motivatsiooni tekitada. "Nemad jätame täna rahule, aga ma ei lõpeta sinuga enne kui sa proovid," käis mees endiselt pinda ja tekitas Alexandria ümber tuleringi, et neidist veelgi provotseerida enda võimet kasutama. Sellest ringist ju neidis muidu välja ei saa, kui meest kannatama ei pane ja ta tuleringi tagasi ei võta.
Post by Alexandria Hensley on Nov 16, 2014 21:48:38 GMT 2
Alexandria pööritas ainult silmi, kui Remiel oma sõnadega mõista andis, et teadis, kui raske selline ülesanne võis olla. Miks ta siis käskis neiul nii teha? Noh, järgmisel hetkel püüdis tüdruk noormehele natuke haiget teha, kuid loobus siis sellestki. Seda võis ju lugeda proovimisena? Rohkem ta igatahes seda teha ei tahtnud. Kuid siis pidi Remy muidugi teda provotseerima hakkama ning küllap teadis kutt juba isegi, et nii õnnestub tal Alex ümber veenda. Nii et küsimuse peale, kas ta nii kergesti annabki alla, vahtis neidis lihtsalt hetkel Remieli, kuid oli juba siis ümber mõelnud. Kui tüüp arvas, et ta nüüd alla annab, siis selles eksis ta ikka rängalt. Ja ega see tuleringki, mille Remy järgmisel hetkel tema ümber tekitas, neiule just hetkel ei meeldinud. "Kavatsedki mu nüüd siia ringi sisse jätta?" nõudis näitsik, silmitsedes läbi leekide Remieli. See isegi ärritas teda mingil määral, seepärast ohkas ta ning raputas pead. "Kuidas soovid,"lausus Lexandria siis ning keskendus taas veidi, et seejärel mõttejõul taas noormeest kannatama panna. Üsna varsti tundis ta jällegi seda rahulolu, mida ta oma võime kasutamisest sai, ning järgmisel hetkel sulges ta silmad, panemata tähelegi, kas ja kuidas Remy piinles. Sesthetkel ei tulnud justkui pähegi lõpetada.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 16, 2014 21:58:19 GMT 2
Kui Remiel annaks Alexandriale kogu aeg lihtsaid ülesandeid nagu nende esimestel harjutamistundidelgi, siis vaevalt neidis sellest midagi õpiks, olgugi et ta jonnis natuke nende raskemate ülesannete peale ega mõistnud, miks Remiel tal neidki laseb teha. Lõpuks pidi ju neidis suutma enda võimet nii kontrollida, et teda ei pea selle kasutamiseks provotseerima ja et ta suudaks end vajadusel tagasi hoida ka ärritumise korral, rääkimata siis õigel ajal lõpetamisest. Täna ei tahtnud ka Remy Alexiga enne lõpetada, kui ta ei pea tüdrukut isegi võime kasutamiseks provotseerima nagu ta praegu tegi, et temas mingisugunegi motivatsioon tekitada. Neidise küsimuse peale raputas mees aga pead, kuid peagi oli ta taas karjudes maas väänlemas, nii et ta oli sunnitud enda tuleringi tagasi võtma ja Alexi sellest siiski vabastama. Nüüd ei palunud ta aga neidisel lõpetada, sest ta pidi selle ise ära tajuma.
Post by Alexandria Hensley on Nov 16, 2014 22:20:56 GMT 2
Tegelikult oli Remielil muidugi õigus, sest ainult lihtsaid ülesandeid andes poleks Alexandria suurt midagi ju õppinud. Aga sellegi poolest ei saanud Lexi muud moodi, kui et pidi natuke oma iseloomu näitama ja mõista andma, et talle see sugugi ei meeldinud. Tõsi oli muidugi ka see, et lihtsam oli oma võimet kellegi peal kasutada siis, kui Lexandria oli ärritunud või vihane. Samas oli ta aja jooksul õppinud ka piisavalt palju keskenduma, et ta oskaks ohvrit piinlema panna ka siis, kui ta ise rahulik on ja seda ainult ise piisavalt palju tahab. Noormehe pearaputusest ei teinud Alex isegi välja, vaid järgmisel hetkel keskenduski ainult sellele, et mehele valu tekitada. Kui ta seda tunnetades ka oma silmad sulges, ei pannudki ta mõne hetke jooksul tähele Remy valu käes väänlemist või tema karjeid. Kui need aga ühel hetkel talle kohale jõudsid, avas Alex siiski oma silmad ja lõpetas hoobilt mõttejõul Remy piinamise. Veidi ehmunult vaatas ta siis kuti poole. "Kui kaua sa see kestis? Kas ma läksin liiale?" küsis neidis ning astus sammu Remieli poole.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 16, 2014 22:30:15 GMT 2
Kuna Remy ei võtnud kunagi kella pealt aega, kui kaua ta piinles, ütles ta alati mingi ligikaudse aja. Esialgu oli see muidugi tundidena tundunud, kui ta valust karjudes maas väänles, ent ometi ei tundunud mees vajadust seda kõike kella pealt vaadata, kui kella parajasti käeulatuses ei ole nagu praegu. Seda mees igatahes teadis, et Alex on nii palju edasi arenenud, et suudab keskendumise korral ka rahulikuna enda võime esile kutsuda, kuid tunni alguses pidi mees tal ikka ise lõpetama paluma. Üsna pea, kui tulering oli aga neiu ümbert kadunud ning järel vaid söestunud ja pisut tossav ringikujuline joon, kadus peagi ka valu ning mees võis end ise ka taas püsti ajada. "Ei, sul läks hästi, sest ma võin kindlalt öelda, et sellest pole tundigi möödas, kui sa sundisid mu selle tuleringi sinu ümbert ära võtma, aga ma ei taha sind teist korda sundida niimoodi võimet kasutama," rääkis mees, sest niikaua sai ta äsja talutud valust mõne hetke puhata. "Nüüd ma tahan, et sa prooviksid uuesti, kuid ma ei taha sind selleks provotseerida. Lihtsalt keskendu ja lõpeta see nii nagu sa äsja tegid," suunas mees nüüd neidist, kuigi see võis talle siiski veidi raske tunduda.
Post by Alexandria Hensley on Nov 16, 2014 22:45:13 GMT 2
Alexandria poleks isegi imestanud, kui see võime katsetamine oleks kestnud tunde. Täpselt nii suutis ta oma ajataju kaotada, kui ta oma võimet kasutas ning natuke liiga hoogu läks. Aga õnneks paistis, et Remyga oli siiski kõik korras, järelikult polnud tõesti see piinlemise aeg nüüd kes teab kui pikk ka olnud. Kuigi neiu ei oleks ettegi osanud kujutada, kui õudne oleks isegi tund aega valu käes kannatada... Kui Remy siis teatas, et tal oli hästi läinud ning ta teist korda seda sama tegema ei pidanud, ilmus Alexi näole isegi rahulolev ilmse. Kuid paistis, et ta oli asjast valesti aru saanud, sest järgmisel hetkel lausus noormees siiski, et neidisel tuleb uuesti ta piinlema panna, seekord ilma mehe poolse provotseerimiseta. "Oled sa kindel, et sa rohkem taastuda ei taha või...?"küsis Lexi igaks juhuks, hakkamata ülesandele uuesti vastu vaidlema. Kuid nähes, et Remy siiski uueks proovimiseks valmis oli, kinnitas Alex uuesti oma pilgu temale ning püüdis seekord rahulikult ja täielikult ise oma võimet noormehe peal katsetada. Taaskord tundis ta rahulolutunnet, mis teda hõlmas, kui ta tajus, kuidas Remy tema käe läbi kannatas. Kuid seekord tajus näitsik kiiremini, et tuleks lõpetada, kuna tegu oli siiski Remieliga ning neidis ei tahtnud talle ju pikalt valu põhjustada. Nii et umbes paari minuti pärast suutis Lexi lõpetada, misjärel valu illusioon ka Remy mõtetest kadus. Sellegi poolest oli tüdruku ajataju taas kaduma läinud ja seega vaatas ta lihtsalt veidi küsivalt siis kuti poole.
Post by Remiel A. Laughlin on Nov 16, 2014 22:57:10 GMT 2
"Ma olen kombes," kinnitas Remiel ning vaatas siis Alexandriale otsa. Pärast jõuab taastuda küll, kui tüdruk jõuab sinna, kuhu mees tahtis, et ta täna juba jõuaks. Niigi hästi, et paistis, et tegu on kiire õppijaga ja mees tal õhtuni ei ole seni pidanud laskma end piinata. Siiski polnudki Alexit seekord väga palju tagant tõugata vaja, et ta motivatsiooni leiaks, kuna peagi oli mees jälle valudes maas, ehkki veel lühemat aega kui eelmine kord, mil ta neidist provotseerinud oli. "Veel parem kui eelmine kord, ma võin sinuga täiesti rahul olla, Alex," lausus mees end püsti ajades, sest rohkem ta neidist seda tegema täna ei pannud. Küll järgmine kord näitab uuesti ette, mis ta täna õppis, sest neidis oli just seal, kuhu mees tahtis, et ta tänasega jõuaks. "Kuna sa olid niigi tubli, ei lase ma sul täna end rohkem kannatama panna, aga sa võid sellegipoolest veel jääda," lausus mees, sest tal polnud midagi ka selle vastu, kui sai tüdrukuga aega veeta. Ometi olid nad ju nii ilusas kohas.