Esimene tund - ANATOOMIA

"FUCK YEAH!" karjus poiss mõtteis, kui ta klassi astus. Ta on terve elu kirunud seda, et tavaliselt on kaks kohta kõrvuti ja siis kõik teised istuvad koos ja siis ta peab kuskil üksinda istuma ja kiruma, et keegi ei taha ta kõrval istuda....

Lõpuks ometigi kuulas keegi tema soove ja tegi klassiruumi, kus inimesed istuvad üksinda. Fuck yeah.

Niisiis, Särava silmaga valis poiss esimesena klassi sisenedes kõige tagumise laua vasakult poolt ära. Ta ajas end istuma, võttis oma lemmik Playstation vita välja ja hakkas seal mingit mängu mängima, kuni tund hakkab... võibolla.

Blairi ja Sophia vahel oli väga kummaline 'õesuhe'. Võib-olla oli asi selles, et Blair oli nende pere ehk siis teiste kasulaste juures vähem kui aasta elanud ning nad ei olnud kunagi suutnud lähedaseks muutunuda. Või oli asi selles, et temal ja Sophial ei olnud tõepoolest midagi ühist. Vastupidiselt Sophiale ei olnud Blair ilus, huvitav või teistmoodi silmatorkav. Tütarlaps kadestas enda kasuõde veidi, sest too oli... perfektne. Nad olid tihti kakelnud, ära leppinud, vaielnud. Neidis mäletas täpselt kuidas ta kogemata Sophia nina verele lõi ning seejärel ta ise peotäie juukseid kaotanud oli. Good times, good times.

Ning kus hundist juttu... Juba peagi nägi ta neid täiuslike lokke enda ees ning tüdruku silmi end puurimas. Veidi vastumeelselt ning tõsise ilmega eemaldas neidis peast klapid ning sulges muusika. "Tere sullegi," vastas tütarlaps vaikselt, hingates sügavalt sisse. Pööranud pilgu teistele kaasõpilastele nägi ta, et kõikidel olid mingid õpikud ja vihikud väljas. Peaaegu kõigil. Blairi lauanurk oli tühi. "Ei oska veel öelda. Imelik. Toanaabritele meeldib palju rääkida," vastas ta õlgu kehitades. Blair oli vaikne tüdruk ning hoidis parema meelega omaette.

Valjult helisev kell andis mõista tunni algamisest. Koridorid muutusid aeglaselt tühjemaks kuni ei olnud enam ühtegi õpilast ringi taidlemas. Kõik olid oma klassiruumides. Marcus ei kiirustanud oma tundi. Mitte sellepärast, et ta ei võtnud ainet tõsiselt. Ta võttis seda väga tõsiselt, kuid ta ei kavatsenud olla üks nendest rangetest õppejõudest. Samas reeglid olid head nagu ka disiplin. Kõik need asjad olid tähtsad ja ometi ei suutnud ta päris sellele keskenduda. Mõtted olid teatud inimese juures, kes kõikide üllatuseks naasnud oli. Tegelikult ei olnud see ju sugugi üllatus ent ometi nad kõik suhtusid sellese just täpselt sedasi- üllatunult.
Marcus lasi pilgul üle õpetajatetoa libiseda. Ta oli üksi, mis polnud üldse nii veider. 'Aitab nüüd. Aeg noorte päid tarkusega täita,' ütles mees endale mõttes ja ajas end oma laua tagant püsti. See aasta tuleb igal juhul huvitav. Ta oli direktor ja nüüd sellest aastast alates veel õppejõud.
Võtnud oma vajalikud paberid ja asjad suundus ta ruumist välja oma auditooriumi poole. Enda rõõmuks olid koridorid tühjad. Mitte ühtegi koolieeskirju rikkuvat õpilast. Loota ju võis, et sellel aastal olid õpilased kohusetundlikud ja käisid klassides, mis neile kõigile vajalikud olid. Ilmselt naiivne unistus.
"Tere päevast," tervitas mees oma õpilasi olles jõudnud lõpuks klassiruumi. "Jutud jätta, kell on ammu juba tundi läinud," lausus Marcus minnes oma laua juurde. Ta pani asjad oma käest ära ja pöördus seejärel klassi poole. Ruum oli peaaegu et täielikult täitunud. Küll ei hakanud ta ükshaaval üle lugema. Selle asemel võttis ta tühja paberilehe ja astus uksepoolse esimese laua juurde. "Sellele paberile kirjutage oma nimi," sõnas ta minnes seejärel tagasi oma laua juurde kust ta võttis oma märkmed. "Alustame siis. Esmalt väike küsitlus., et teada saada, et me oleme kõik samal lehel. Meie aine on inimese anatoomia, huvitav aine ja väga kasulik nii mõneski mõttes. Aga enne kui laskume sügavamatesse teemadesse, tuletame meelde lihtsamad asjad. Kas keegi saaks mulle öelda millised on inimese olulisemad elundid?"

Vastust jõudnud veel keegi anda kui klassiuks liugles lahti ja sisse astus tuttav noor tütarlaps. Hilineja, mis pani mehe pead vangutama. Ta oleks pidanud olema karm, tegema Andreast näidise kõikidele teistele aga ta ei jaksanud seda kohe esimesest tunnist alustada. "Pole hullu, kuid parem oleks kui see ei muutu harjumuseks," lausus mees andes loa samal ajal kohale minemiseks. "Täna teen ma erandi," lausus Marcus pöördudes sellega nüüd juba terve klassi poole, "kuid ärge oodake, et nii see hakkabki olema. Järgmine tund ei taha ma ühtegi hilinejat näha. Kui olete hiljaks jäänud, siis ei ole mõtet sisse tulla, sest jäämiseks te luba ei saa, kui te ei soovi just terve tund seista," hoiatas ta tõsisel toonil. "Nüüd aga, oskab keegi vastata mu küsimusele?"

Toetades end lõuaga vastu oma kätt, vaatas Blair suuri silmi pilgutades enda kasuõele otsa. Kas ta teeb praegu nalja? Mis kuradi õigusega tuleb tema tüdrukule ütlema milline Blair olema peaks. Olgu, nad kõik olid orvud, kuid kõik nad elasid seda erinevat moodi välja. Blair oli vaikne, võis lausa öelda antisotsiaalne ning kui teda sunniti olema seltskondlik, tundis tüdruk sõna otseses mõttes, kuidas tal halb hakkab. Viimaks manas ta aga enda näole sarkastilise naeratuse ning sosistas läbi kokkusurutud hammaste: "Selleks on mul küll midagi kangemat vaja." Ta pilgutas tüdrukule silma ning just sel hetkel alustas direktor enda tundi.

Vaadates korraks enda tühja lauanurka, kus oleks pidanud olema õpikud, vihikud, kasvõi mõned pastapliiatsid, köhatas ta viimaks vaikselt. Vastuse andmine oleks tähendanud tähelepanu, kuid samas oli tema prioriteediks selles koolis ilma segajateta võimalikult hästi õppida. Viimaks tõstis ta aeglaselt käe püsti, tundes, kuidas tedretähnid tema ninal punetama hakkavad: "Inimesel on palju elundeid. Noh, ee, näiteks süda, peaaju, luud, lihased, veresooned, kopsud, neerud, süljenäärmed, magu ja maks. Kuna need elundid paiknevad inimese keha sees, nimetatakse neid siseelunditeks. Neid siseelundeid on muidu veelgi, aga põhilised on need, mis ma just mainisin." Tema hääl vaibus ning huulde hammustades vaatas ta professori poole, unustades kõik teised, kes klassis olid.

Mõtlik, nagu Remiel vahetevahel kippus olema, polnud temalgi pähe tulnud, et järgmine tund juba alanud oli ja ta hoopis koolimajja peaks minema, kui oli mõnda aega mööda jõeäärt jalutanud ning omi mõtteid mõlgutanud, kuni ise koolini jõudis ja enda mõtetest välja tuli. Tuli oli tulejumalal takus siis, kui ta taipas, et kell oli juba üle viie minuti tunnis olnud, ning nähes klassiust ühe teise noormehe järel sulgumas, avas Remy selle uuesti.

"Vabandust, et hilinesin," pomises noormees, kuid otsis samuti ühe nende tagumistest laudadest, kuhu end maha poetas ja tüki paberit ning pliiatsi välja otsis, kuna märkmeid Remy anatoomia tunnis küll kunagi eriti tegema ei kippunud. Paber ja pliiats olid lihtsalt selle kõige tähtsama informatsiooni jaoks.